Hoidkem teatriliidust kinni!

Indrek Saar

Oleme jätnud õigel ajal sõna sekka ütlemata siis, kui on mindud demokraatia kallale. Teater ja riik, nagu tihtipeale juhtub, on teema, millel rääkida ei tahakski. Aga kui seda teha, siis alati tuleb ilmselt esmalt meelde Eesti Vabariigi põhiseadus. Tsiteeritakse ikka ja jälle paragrahvi, mis ütleb, et Eesti riigi kohustus on hoida ja kaitsta eesti kultuuri. Tsiteeritakse eriti siis, kui on vaja raha. Loomulikult peaksin poliitikuna väitma, et kultuuril on tegelikult läinud üsna hästi, eriti teatril, võrreldes sellega, mis ümberringi toimub. Või siis kõnelema hoopis sellest, mida oleksin teinud paremini, kui oleks minu olemine. Ja rääkima sellest, miks ei ole päriselt minu olemine. See ei viiks kuhugi. Pigem oleks tark otsida vastust küsimusele:  mis on meie kohustus? Ütlen meie, sest poliitikuna identifitseerin ennast endiselt teatri kaudu. Loodetavasti teen seda veel kaua, vähemalt mulle endale meeldiks, kui ma mäletaksin, kust on mu juured. Mis siis on kultuuri kohustus riigi ees? Kas meil on mingi kohustus peale selle, et – nagu klišeena kõlab – arendada ja hoida alles rahvuskultuuri?

Saan aru, et mu jutt võib mõjuda praegu poodu majas nöörist rääkimisena, aga ehk vabandab mind see, et teatris on ikka olnud tore komme ka peiedel nalja visata ja kadunukesest liigse paatoseta rääkida. Antagu andeks mu arrogants, kui ütlen, et  tahan tõesti selle teema juurde tulla seepärast, et mind teeb loomulikult murelikuks riigieelarve kärpimine ja teatripiletite käibemaksu tõus, aga veel enam teeb muret äärmuslik pragmatism, mille me suuremal või vähemal määral oleme kõik omaks võtnud. Muidugi on mul hea rääkida, sest keegi pole veel teinud tõsiseltvõetavat ettepanekut riigikogu ära koondada.

Suvel lavastuse „Rasputin” prooviperioodi vahel ühel vabal õhtul arutlesime tuttava kirikuõpetajaga usu rolli üle maailmas. Tõdesime, et kirik on Eestis marginaliseerunud. Oleme väidetavalt kõige sekulaarsem rahvas Euroopas. Koht, kus kunagi mõtiskleti  elu põhiväärtuste üle või vähemalt tukuti kirikuõpetaja jutu saatel, ei suuda enam ammu kuigi suurt osa ühiskonnast kokku tuua. Kirikuõpetaja oli veendunud, et selle rolli on Eestis üle võtnud teater. Tsiteeris Jaan Tättetki, kes olevat ühes intervjuus vastanud küsimusele, millega seletada eesti rahva teatrihullust, et meil on teater pühakoda. Kui kunagi käisid kõik, kel jalg tatsus, teatava regulaarsusega kirikus, siis juba aastakümneid on see koht Eestis hoopis teater. Kirik oli koht, kus omavahel suheldi ja kuulati-vaadati õpetaja jutlustatud lugu. Enamasti piiblilugu. Kui oli hea õpetaja, said avatumad hinged teenistuse käigus katarsise  osaliseks. Kirikuõpetajate seas on loomulikult olnud suurepäraseid kõnemehi, kes on oma ande osanud ka hästi rahaks teha, kui vaja. Ja ka palju neid, kes on püüdnud elu mõtet leida ja maailma seletada, nii endale kui ka teistele. Aga millegipärast on kirik jõudnud tänaseks sinna, kus ta on. Ja ei saa ju öelda, et täna teda keegi ahistab või keelab tegutsemast taas oma külastajate arvu suurendamiseks. Kirik on muutunud elitaarseks.

Teater, vastupidiselt, on laiapõhjaline. Teatris käivad paljud. Teatril on oluline tähendus pea igale eestlasele. Ehk on meil siit ka õppida: kui tahame olla rahva seas armastatud, kui tahame saada riigi eelarvest märkimisväärselt vahendeid, siis ei tohi me mitte mingil juhul minna elitaarseks. Mida see tähendab teatrile pikemas perspektiivis? Võib-olla on midagi õppida kirikuga juhtunust. Vahest see, et nii paljud inimesed tulevad erinevaid etendusi vaatama, annab meile selle jõu, et oleme ühiskonnas olulised.

Ma ei ole nõus Eesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvesega, kes mäletatavasti selle eelmise aasta 20. augustil, iseseisvuse taastamise aastapäeval, paljusid meie seast, kes olid kutsutud Kumusse, noomis, et võtame sõna ainult siis, kui minnakse  meie rahakoti kallale. Ehk siis näiteks kultuurkapitali teemal. Ma arvan, et kulka teemal oli vaja sõna võtta. Võib-olla oleksime võinud enne ärritumist natukene rohkem püüda seletada, miks kulkat vaja on ja mismoodi see toimib. Kindlasti ei ole ma nõus ka Toomas Hendrik Ilvese etteheidetega kultuuriinimestele, et nad ei seisnud ühtse müürina Gruusia eest, ei korraldanud miitinguid, korjandusi, ei võtnud sõna. See oleks olnud vale olukorras, kus riik oli Gruusiale andnud 110%-se toetuse ja vastandunud selgelt Venemaa agressioonile. Kultuuriinimestel poleks olnud siin midagi lisada. 

Ei tahaks hakata hindama tänast kultuuripoliitikat, aga nii palju negatiivseid hinnanguid kultuuriinimeste aadressil kui viimase aasta jooksul pole mina varem kuulnud. Lausa sõimu. Ja siinkohal tahan vabandada oma erakonnakaaslase, kultuurikomisjoni esimehe tihtipeale väga madalate väljaütlemiste ja mitte väga targa suhtumise pärast. Mul on olnud piinlik. Aga see ei vabanda mind. Kui täna arutleme selle üle, milliste valikute ees seisame, siis on väga raske öelda, kust jookseb näiteks teatrijuhi jaoks hea lobitöö piir ja kust algab hinge mahamüümine. Millise piirini seisab teatrijuht asutuse eest 110%, aga millisel  hetkel läheb ta kompromissile, mis kindlustab edu ja annab tulemuse oma kolleegide arvelt? Uskuge mind, teatrijuhid teevad head tööd. Ja nad on raske valiku ees, kui raha on vähe. Nad kõik tahaksid väga seista oma teatri eest. Aga õnneks nad enamasti annavad endale aru, et sageli võivad nad täiesti märkamatult teha valiku, mis tuleb kolleegide arvelt. Aga kui tulemust pole, siis oled ju luuser?

Samas tundub, et oleme jätnud õigel ajal sõna sekka ütlemata siis, kui on mindud demokraatia kallale. Mitte keegi peale meie ei seisa selle demokraatia eest, mida me siin riigis tahaksime  näha. Meie nooruke demokraatia on väga kaheldavas seisus. Meie ühiskonnas on eetikaga halvasti ja põhiväärtused on ähmastunud. Kes saab neist täna rääkida nii, et see usutavalt kõlab? Mitte ükski poliitik seda teha ei saa. Poliitikud ei ole tõsiseltvõetavad, kui räägivad põhiväärtustest, sest selle taga on tihti mingi pragmaatiline huvi. Keegi ei kujutaks ette, et Eesti poliitikud tuleksid ja hakkaksid tõsiselt võetavalt kutsuma inimesi üles sallivusele, koostööle, ja et me rääkisime siin kirikust – ligimesearmastusele. Nad mõjuksid naeruväärsena. Miks ma poliitikuna sellest räägin? Aga seepärast, et ma ei näe Eesti ühiskonnas praegu mitte kedagi teist peale kultuuriinimeste, kes saaksid need teemad üles tõsta. Meie mõttelaadis peab toimuma oluline muutus, muidu ei ole meie ühiskonnal lootust. Ka majanduslikus mõttes. Ma tükk aega mõtlesin, et tobe on tulla ja teile rääkida, et vaadake, kui teete oma teatritükke, siis mõelge ka selliste asjade peale, et meil on ju riik. Te võiksite seda käsitada ju ahistamisena. Või kui loete lehte, siis mõelge selle peale, et äkki ükspäev tuleb võtta sulg ja kirjutada, kui mingid asjad täiesti käest ära lähevad. Aga ma tundsin, et mul ei jää midagi muud üle, ma pean täna just nimelt selle küsimuse tõstatama. Kas meil kultuuriinimeste, teatriinimestena  on ka ühiskonna ees mingi kohustus ja kas me tegelikult seda kohustust täidame?

Lõpetuseks. Kui vähegi saate, hoidke teatriliidust kinni. Meie ümber räägitakse iga päev kodanikuühiskonnast ja sellest, et kui see toimima hakkaks, kui tore siis elu oleks ja kuidas kõik läheks ülesmäge. Üks toimivaid kodanikuühiskonna märke Eesti riigis on Eesti Teatriliit, olgugi et alati ei saa päris täpselt aru, miks ta selle protsendi palgast ära arvab, kui ma ei saa üht või teist või kolmandat asja ja mu palk ei tõuse piisavalt palju. Aga kui teatriliitu ei oleks, siis poleks Eestis teater kaugeltki mitte selles seisus,  kus ta on, ja meie vahel oleks palju rohkem kaklust ja tüli ning igaüks meist tõmbaks teki iseenda peale oma kolleegide arvelt. Nii et minu üleskutse on: hoidkem teatriliidust kinni!