Hilinenud kummardus Pärnu näitlejatele

Enn Siimer

Võib arvata, et Undile läksid rohkem korda suurnaiste vaidlused ja seksuaalsed hingepaljastused. „Vaimude tund Jannseni tänaval”: Lydia Koidula – Helle Kuningas, Aino Kallas – Siina Üksküla KAAREL NURK Tollal, 24 aastat tagasi, kui „Vaimude tund Jannseni tänaval” Pärnus välja tuli ja tuliseid vaidlusi ning vaimustust tekitas, ma seda lavastust ei näinud. Kuigi huvi ja tahtmine oli suur. Seepärast siis nüüd, mil Pärnu näitlejad selle tüki kõige kiuste uuesti üles võtsid, tundsin rõõmu, et seda tagantjärelegi teha saan. Tuleb öelda, et Lilian Vellerannal oli juba siis sajaprotsendiliselt õigus, kui ta kirjutas, et „selle lavastusega ajab Mati Unt oma asja ja teeb seda hästi. Ta näitab, mida loovisik võib ja mis määrab tema suuruse üle aja” (TMK 1985, nr 6). Just nimelt – üle aja! Täna on see ehk selgemgi kui teiste Mati Undi festivalil näidatud etenduste foonil.

Ei olnud neil näitlejail sugugi kerge lavastust nüüd taas välja tuua. Siina Üksküla ja Rein Laos enam Endlas ei tööta, vahepealsed aastad on näitlejaidki räsinud, tuli leida vajalik rekvisiit ja kostüümid. Kõige selle ja veel paljude muude tegijaile endale kõige paremini teada oleva kiuste, aga vist kõige rohkem tänutundest Mati Undi vastu võtsid nad selle uuesti ette.

Ja jumal tänatud, nüüd lisandus lavastusele veel vähemalt üks taust, mis festivali raames mängima hakkas – tänane päev. Noore publikuga saalis, ka akna taga avaneva vaatega. Kas täna, mil kogu lavastusest kiirguv rahvuslik sõnum on tegelikkuses teostunud, on neil vaidlustel Koidula elu ja loomingu üle veel mõtet? Kujutan hästi ette, millise hardusega kuulati tollal „Mu isamaa on minu arm”, millele ametnikud mitte kuidagi kätt ette panna ei saanud. Lavastuse ja kujunduse juures leiti küll viiteid Eesti lipu värvidele ja kuuldavasti just selles osas tuli teatril  üht-teist ka korrigeerida. Laulule, mille oli aga viisistanud Gustav Ernesaks, ei saanud ametnikud midagi ette heita. Kuid märk ja võimsa tähendusega märk, eriti tollal, oli see siiski. Mikk Mikiveri „Pilvede värvid” oli juba olnud, Murdmaa-Karise film „Nukitsamees”, kus ootamatult jõuliselt tõusis esile kodu ja kodumaa teema, oli ka juba olnud. 1980ndate aastate lõpp oli juba käeulatuses ning ega Laulev revolutsioongi enam mägede taga olnud.

Ja ikkagi jääb ka täna Undi Koidula-käsitlus aktuaalseks. Ja tänu just oma kammerlik-intiimsele laadile, mis ei talu ühtki võltsi nooti ega valet. Olgu pealegi näitlejad omajagu vanemad, võib-olla tuhmim ka see põletav Koidula – Helle Kuninga pilk, mis tollastelt fotodelt vastu vaatab. Kuid tänagi oli meie ees lavaline atmosfäär, mis lausa imeb sind endasse. Ja siin olid võrdväärselt osalised nii Rein Laos, Siina Üksküla kui Helle Kuningas.

Lavastuse emotsionaalseks kõrghetkeks jäi ka täna intiimsele siirusele vastanduv ENSV valitsuskomisjoni akt Koidula haua avamise kohta. Eriti täna näib pöörane, kuidas lahutati pärast surma Koidula oma abikaasast. Ja kõik see „Mu isamaa on minu arm” taustal!

Kuid Unt jäi ka ühiskonna probleemide peegeldamisel eeskätt kunstnikuks. Võib vaid arvata, et talle endale läksid kõige rohkem korda nende suurnaiste vaidlused ja seksuaalsed hingepaljastused, mis tollal kindlasti tundusid matiundiliku laadi julgustükina. Poleemikat Aino Kalda ja Lydia Koidula vaimude adekvaatsuse üle jätkus tollal õige kauaks. Tänapäeval see tahk sellist resonantsi enam esile ei kutsuks; tänase kunsti ja teatri enesepaljastuslikkuse taustal on see muidugi lapselalin.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht