Helene Vannari  20. III 1948 – 16. III 2022 

Meie hulgast on lahkunud armastatud näitleja, Tallinna Linnateatri trupi kõige kauaaegsem liige, unustamatu anderikkusega Helene Vannari.

Helene Vannari sündis 20. märtsil 1948 Kilingi-Nõmmes. 1966. aastal lõpetas ta Tartu 1. töölisnoorte keskkooli ning asus õppima Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunsti­kateedri IV lennus, kust sai 1970. aastal näitlejadiplomi. 1969. aastal abiellus ta näitleja Peep Pillakuga ja kandis edaspidi eraelus abielunime Pillak. Aastatel 1970–1974 töötas Helene Vannari näitlejana Viljandi Ugalas. Kui sündis tütar, kolis ta Tallinna ja asus 1976. aastal tööle Eesti NSV Riiklikus Noorsooteatris, esmalt inspitsiendina, 1977. aastast näitlejana. Noorsooteatrist, hilisemast Tallinna Linnateatrist sai tema koduteater kogu eluks.

Inimesena oli Helene Vannari, sõpradele ja kolleegidele Leeni, soe, vahetu ja tagasihoidlik, laval aga julge, mitmekesine, mitmekihiline, sageli üllatav, võrratu huumoriga. Ugala-aastatest kuulus tema meeldejäävamate rollide hulka Valentina osa Roštšini „Valentinis ja Valentinas“ (lav Heino Torga, 1972).

Helene Vannari ligi viiekümnest osatäitmisest koosnev rolligalerii Noorsooteatris-Linnateatris küündis peenekoelisest absurdist (Eugenia – Mrożeki „Tango“, lav Mati Unt, 1989) värvikate karakterosadeni (amm – Shakespeare’i „Romeo ja Julia“, lav Elmo Nüganen, 1992), sügavatest draamarollidest (kõige vanem naine – Lagarce’i „Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama“, lav Anu Lamp, 2016; Felicity – Cristoferi „See hetk“, lav Alo Kõrve, 2016; Evelyn Thomas – Hare’i „Amy seisukoht“, lav Mladen Kiselov, 2011; Kate Osbourne – McDonaghi „Inishmaani igerik“, lav Jaanus Rohumaa, 2000; Betty – Adamsi „Hall mees“, lav Eero Spriit, 1999) lustakate osatäitmisteni lastelavastustes (kass Madrusson – Uspenski „Onu Teodor, kass ja koer“, lav Peeter Tammearu, 1998; Õnneseen – Vasara ja Komissarovi „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“, 1979).

Vannari meisterlikult esitatud monoloog eksperimentaalses lavastuses „Keskööpäike“ (Valdese ja Lambi, lav Anu Lamp, 2010) teenis talle peaaegu igal etendusel publikult marulise vaheaplausi ja Eesti teatri naiskõrval­osatäitja auhinna. Aastaauhinnaga hinnati ka eespool nimetatud rolli „Tangos“ ja Maali osatäitmist Raudsepa „Vedelvorstis“ (lav Mati Unt, 1989), samuti tunnustati Vannarit aastate jooksul neljal korral teatri kolleegi­preemiaga.

Peale koduteatri tegi Helene Vannari kaasa Endla, Eesti Draamateatri, Kuressaare Linnateatri, Vanalinnastuudio, Rändteatri, Randlase, Smithbridge Productionsi, pärimusteatri Loomine, Vana Baskini teatri ja MTÜ Kell Kümme lavastustes, samuti mitmetes filmides („Rahu tänav“, Tallinnfilm, 1991; „Minu Leninid“, Faama Film, Lenfilm, 1997; „Meeletu“, Taska Film, ETV, 2006; „Eestlanna Pariisis“, Amrion jt, 2012; „Kertu“, Amrion, 2013) ning esines Eesti Raadio meelelahutussaadetes, lugemistundides ja kuuldemängudes (Eesti Raadio näitlejapreemia 2000). Televaatajad jäävad teda mäletama tiiger Urrina telelavastuses „Onu Tik-Taki seiklused“ (1981), kohvikupidajana „Wikmani poistes“ (1995) ja koloriitse Aino Kessnerina „ENSVs“ (aastast 2010).

2004. aastal andis president Arnold Rüütel Helene Vannarile Valgetähe IV klassi teenetemärgi. 2021. aastal pälvis Helene Vannari Oskar Lutsu huumoripreemia.

Helene Vannarit jäävad mälestama tütar Annaliisa Pillak ja tütretütar. Salme Kultuurikeskuse kassas asub mälestusraamat, kuhu on kuni 3. aprillini oodatud sissekanded kõigilt, kes Helene Vannarit armastasid ja temast lugu pidasid.

 

Ärasaatmine on 3. IV kl 14 Salme kultuurikeskuses. Lähedased paluvad pärgi ja kimpe mitte tuua. 

 

Tallinna Linnateater 

Eesti Teatriliit 

Eesti Näitlejate Liit 

Ugala teater 

Endla teater 

Vana Baskini teater 

Eesti Etendusasutuste Liit 

Teatri- ja Muusikamuuseum 

Tallinna Linnavalitsus

Kultuuriministeerium