Heitlike aegade aruandlus

Nagu dokumendis „Kultuur 2020“ kirjas, peaks etenduskunstides olema peamiseks ülesandeks hoida ja kaitsta selle valdkonna kunstilist ja institutsioonilist mitmekesisust.

KRISTIINA REIDOLV

Erateatrite elujõudu näitab, et 2014. aasta parimaks lavastuseks kuulutati Theatrumi lavastus „Joobnud“.

Erateatrite elujõudu näitab, et 2014. aasta parimaks lavastuseks kuulutati Theatrumi lavastus „Joobnud“.

Piia Ruber

Dokumendi „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ 2014. aasta aruanne asetub kultuuripoliitiliselt heitlikku situatsiooni: põhialused koostati reformierakondlasest kultuuriministri Rein Langi valitsemisajal, aruandlusaastal oli ministriks Urve Tiidus ning riigikogu ees annab aru sotsiaaldemokraat Indrek Saar. Kuivõrd kultuuripoliitika põhialuste dokument oli reinlangilikult parempoolselt julge – nii teemadelt, mida plaaniti teostada, kui ka nende valdkonnast tulnud ideedelt, mida ignoreeriti ja dokumenti ei pandud –, siis 2014. aasta kujunes kultuuriministri vahetuse tõttu ooterežiimil olemiseks. Standby-seisundit iseloomustab kõige enam dokumendi aruandluspunkte läbiv lause, väljendamaks kõike ja ühtlasi mitte midagi: „Riik täidab edaspidi käesolevat eesmärki läbi oma üldiste hoiakute ja tegevuspõhimõtete kujundamise.“

Üldosa plussid ja miinused. Kindlasti väärivad 2014. aastast enim tähelepanu vabakutseliste loovisikutega seotud ravikindlustuse seaduse muutmisettepanekud, loomemajanduse arendamisplaanid aastateks 2015–2020, autoriõiguse küsimused ning tegelemine erivajadustega inimestega, pakkudes neile paremaid kultuurist osasaamise võimalusi. Plusspoolele jääb ka see, et kultuuriministeerium on teinud valitsusele ettepanekuid kultuuritöötajate palkade tõstmiseks (kultuuritöötajate keskmine palk on läbi aastate ca 25% madalam kui Eesti keskmine), ent tegelik palkade tõus on jäänud pigem sümboolseks, sest ka inflatsioonil on siin oma osa. Kultuuritöötajate palkade eest on lubanud seista uus kultuuriminister Indrek Saar.

Ooterežiimile on aga pandud sellised kultuurivaldkonnale olulised teemad nagu kolmeaastased tegevustoetused ning sellega seotud selgete ja läbipaistvate rahastuspõhimõtete väljatöötamine, samuti sponsorluse soodustamine seadusandlikul tasemel.

Pärast kultuuripoliitika põhialustes fikseeritud otsust ja eesmärki sõlmida tähtsamate kultuurisündmuste ja -tegevuste puhul kuni kolmeaastased raam­lepingud, et tagada end tõestanud kultuurialgatuste ja organisatsioonide areng, konstanteerib kultuuriministeerium pärast esimest tegutsemisaastat koostatud aruandes, et ta alles analüüsib võimalusi hakata järk-järgult sisse viima kuni kolmeaastaste toetuste raamlepinguid. Siinkohal on rõhk sõnapaaril „võimaluste analüüsimine“, mis näitab, et Rein Langi üks murrangulisemaid ettepanekuid anda välja toetusotsuseid pikemalt kui üheks eelarveaastaks ei ole saanud heakskiitu ja tuge teistelt otsustajatelt.

Teine Langi tähtsamaid ettepanekuid kaasata kultuuriasutuste rahastamisse rohkem erakapitali on 2014. aastal jäänud vaid sponsorite sümboolse tänamise tasandile, ent seadusemuudatusi ei ole ette võetud. Õnneks sätestab kultuuriministeerium 2016. – 2019. aasta arengukavas ühe tegevusena „ettepanekute väljatöötamise maksusoodustuste tegemiseks eraraha kaasamisel“, mis annab lootust, et selle teemaga minnakse edasi.

Etenduskunstid. Ajalugu. Mäletatavasti tegid etenduskunstide valdkonda esindavad asjatundjad „Kultuuripoliitika põhialuste“ tarvis tõsise eeltöö: kirjutati etendusasutuste ja valdkonna eestkosteorganisatsioonide arengukavade ning avaliku arutelu põhjal Eesti etenduskunstide arengukava aastateks 2013–2020. Kahekümneleheküljelise arengukava põhjal esitati „Kultuur 2020” riiklikule juhtrühmale neljal leheküljel kokkuvõte teatri- ja tantsuvaldkonna eesmärkidest ja tegevusest. Kultuuriministeerium esitas „Kultuur 2020“ lõplikus dokumendis etenduskunstide prioriteetidena neli punkti, sealjuures kõnealuse valdkonna inimeste esitatud ettepanekutest jõudis dokumenti vaid üks punkt täies mahus ja kaks punkti osaliselt. Valdkonna ülejäänud ettepanekud, mis puudutavad AITA-süsteemi ja halduskulude ruutmeetripõhist rahastust, töötasusid, investeeringuplaane, piletihinna kujundamist, sihtasutuste kunstiliste juhtide valimist ja külalisetenduste andmist haridusasutustes, jäid kõik dokumendist välja.

Pandora laegas. Etenduskunstide valdkonna üks hirme seoses kultuuripoliitika põhialustega oli see, et „Kultuur 2020“ lõi kõik eeldused valdkondlike seaduste kaotamiseks. Oli oht, et etendusasutuse seadus saadetakse erru. Õnneks ei ole seda teed mindud ning etendusasutuse seadus ootab muutmisettepanekuid, millega tegeletakse käesoleval aastal.

Võimalik, et üheks põhjuseks on vajadus fikseerida seadusandlikul tasemel järjestikuste tähtajaliste töölepingute sõlmimise printsiibid. On ju Euroopa Komisjon andnud Eesti kohtusse, kuna meie seadused ei anna kaitset neile, kellega sõlmitakse järjestikuseid tähtajalisi töölepinguid. Euroopa Komisjon saatis oma põhjendatud arvamuse juba 2012. aasta oktoobris, jättes riigile kaks kuud aega seaduste muutmiseks, kuid Eesti ei ole oma seadusi ELi tähtajalise töölepingu direktiivi nõuetega kooskõlla viinud. See teema puudutab nii haridussektorit kui ka etendusasutusi. Etendusasutuse seadus on aga parim koht etenduskunstide valdkonnas tähtajaliste lepingute sõlmimise piirangute fikseerimiseks.

Kui aga etendusasutuse seadus on muutmistele avatud (Rein Lang nimetas seda Pandora laekaks), on ühtlasi võimalik nüüdisajastada ka etendusasutuse mõiste ning riiklikud rahastusprintsiibid. Kui „Kultuur 2020“ koostamise aegu heideti arvestusliku inimtööaasta ehk AITA-süsteem kui teatrite tegevustoetuste rahastusprintsiip üle parda, siis praegu on kultuuriminister Indrek Saar seda valmis uuesti arutama.

Aruanne. Nii nagu etenduskunstide osa „Kultuur 2020“ dokumendis on küllaltki üldsõnaline, on samasugune ka 2014. aasta aruanne. Kui teistel valdkondadel on kirjas viis kuni seitse prioriteeti, siis disainil ja etenduskunstidel vaid neli, kusjuures etenduskunstide viimane prioriteet puudutab puhtalt haridust ning selle eest on vastutav hoopis haridus- ja teadusministeerium. Esimeses kolmes punktis konstanteerib kultuuri­ministeerium asutusi, kellele toetust jagatakse, ja programme, mille alusel, ent selgitamata on riiklike toetuste jaotusprintsiibid ja proportsioonid.

Aruandes tuuakse välja veel järgmised punktid.

* Riigilt tegevustoetust saavate teatrite hulka lisandus neli uut teatrit. Kommentaar: konkreetselt tegevustoetusi ei saanud 2014. aastal ükski uus teater, vaid ministeeriumis võeti otsus vastu, et tegevustoetus eraldatakse neljale uuele väiketeatrile alates 2015. aastast. Tegemist on pigem sümboolse aktiga, sest rahalises plaanis eraldati 2015. aastal nelja väiketeatri peale ühtekokku vaid 37 000 eurot.

* Parandati ja täiustati teatrite tegevustoetuse põhimõtete rakendamist, töötati välja sihtasutusena toimivate teatrite halduskulude kompenseerimise alused. Kommentaar: halduskulude eraldamise loogika sai küll paika, kuivõrd aga tegevuskulude osas on AITA-süsteem kõrvale heidetud, siis teadaolevalt mingit muud printsiipi, mille eesmärk oleks kohelda teatreid võrdsetel alustel, ei rakendatud. Hea on see, nagu eelnevalt mainitud, et 2015. aastal on kultuuriministeerium lubanud jätkata koostöös valdkonna asjatundjatega rahastusprintsiipide väljatöötamist.

Tagapõhi. Kuivõrd „Kultuuripoliitika 2020“ etenduskunstide aruandlus on napp ja üldsõnaline, siis tekib soov vaadata 2014., ja miks mitte ka 2015. aastal eraldatud toetusi etenduskunstide valdkonnale tervikuna, et mõista täpsemalt kultuuriministeeriumi prioriteete, toetuste eraldamise printsiipe ja loogikat. Arvud kõnelevad enda eest.

2014. aastal sai riigilt toetust 24 teatriorganisatsiooni ning toetuste kogumaht oli üle 30 miljoni euro (sisaldades ka rahvusooperit Estonia, kõiki investeeringuid ja programme jne). Neist 24 asutusest olid 11 erateatrid, kes said ühtekokku ca 1,5 miljonit eurot – sealjuures sisaldab see „suuri“ väiketeatreid nagu Von Krahli teater, VAT-teater ja Theatrum, kes said erateatrite toetusest lõviosa ehk ca 980 000 eurot. Erateatritele eraldatav toetus oli ca 5% kogu etenduskunstide valdkonna toetustest.

2015. aasta toetused etenduskunstide valdkonnale: kultuuriministeeriumi veebilehel on kirjas, et teatrivaldkonna tegevustoetused 2015. aastal on 26,7 miljonit, lisaks 8,7 miljonit Ugala, 7,2 miljonit Vanemuise investeeringuteks jne. Kogu valdkonda tulev toetus kultuuriministeeriumi valitsemisala eelarve liigenduse järgi on üle 45 miljoni euro. 28 organisatsioonist on 2015. aasta toetuse real 15 eraetendusasutust, kes saavad kogumahus ca 1,7 miljonit eurot. Sealjuures Von Krahli teatri, VAT-teatri ja Theatrumi toetus ühtekokku on ca 1,08 miljonit eurot. Erateatrite maht jääb seega alla 4% etenduskunstidele suunatud kogutoetustest.

Kui vaadata teatristatistikat, mida kogub Eesti Teatri Agentuur, siis praegu teadaolevate andmete järgi tõid 2014. aastal eraõiguslikud teatrid (nii riigi toetatud kui ka mittetoetatud) välja ligi 48% uuslavastustest, andsid ligi 36% kõigist etendustest ja tõid üle ühemiljonilise külastatavuse puhul rohkem kui 20% teatripublikust. Lisaks kvantitatiivsetele näitajatele on erateatritel meie teatrimaastikul ka oluline kvalitatiivne tähtsus. Kui vaatame teatriaasta auhindu, mis jagati 2014. aasta uuslavastuste eest 2015. aasta märtsis, siis ca 40% nominentidest ja laureaatidest olid erateatrid. Meenutuseks, et 2014. aasta parimaks lavastuseks kuulutati erateatri Theatrum lavastus „Joobnud“.*

Seega pakuvad erateatrid väikese riigitoetuse eest märkimisväärseid kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid näitajaid. Vastupidiselt igasugusele majandusloogikale, mille järgi suuremad organisatsioonid peaksid saavutama mastaabisäästu, on olukord meie teatrites vastupidine – mida suurem teater, seda kallim on riigile nii üks etendus kui ka üks teatrikülastus. Esimest tegutsemishooaega lõpetav Vaba Lava on tulemuste ja toetuste võrdluses hea näide, kuidas just riigi seisukohalt võimalikult optimaalselt toimida. Esimesel hooajal oli ca 42 000 külastajat, etendusi andsid ca 45 väiketeatrit või vabatruppi, lisaks toimusid mitmesugused kultuuriüritused (programm seitse päeva nädalas), esimese 3,5 tegutsemiskuu järel saadi 2014. aasta teatriauhindade jagamiselt kaks nominatsiooni (Fine 5 ja Helen Rekkor) ning parima tantsulavastuse auhind (Fine 5), sealjuures töötab teatris vaid kuus inimest täiskohaga ja kaks poole kohaga (riik aitab maksta Vaba Lava rendimakseid, kuid tegevustoetus oli 2014. aastal vaid 65 000 ja 2015. aastal 100 000 eurot).

Etenduskunstide valdkond on dünaamilises muutumises, üha enam lisandub vabakutselisi loojaid, projektiteatreid ja vabatruppe. Kuid kõik väiketeatrid Vabasse Lavasse etendusi andma lihtsalt ei mahu.

Loomulikult on oluline riigi vara suurte teatrite näol säilitada ja arendada. 2016. – 2019. aasta arengukavas välja toodud objektide nimekirjas on Rakvere teatri proovisaali ja parkla laiendamine (2016), Ugala teatri renoveerimine (2016), Nukuteatri suur saal (2016), Vanemuise teatri lavatehnika renoveerimine (2016), Endla teatri lavatehnika renoveerimine (2017), rahvusooper Estonia tulekahjusüsteemi väljaehitamine ja fassaadi remont (2017), lisaks punkt, et kultuuriministeerium aitab kaasa Narva Vaba Lava saali rajamisele, aga teiselt poolt vajavad valdkondlikud muutused ka riigilt suuremat ja paindlikumat reageerimist. Nelja väiketeatri lisandumine tegevustoetuste reale kogusummaga 37 000 eurot ei paranda väiketeatrite ja vabatruppide tingimusi. Vaja oleks välja töötada süsteemsed rahastamise alused projektiteatritele, mis oleksid võrreldavad suurte teatritega, erateatrite ja riigiasutuste rahastamise proportsioon, mis võtaks arvesse ka tulemusi ehk kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid näitajaid, suurte teatrite paindlikum repertuaaripoliitika, et jagataks ressursse ka vabakutseliste ja projektiteatritega, avatud etenduspinnad, vabakutseliste loojate sotsiaalsed garantiid jne.

Kokkuvõte. Kultuuriministeerium on 2016. – 2019. aasta arengukavas osutanud targalt etenduskunstide hetkeolukorra analüüsis ohule: vähene koostöö teatrite vahel ja ressursside ebamõistlik jagamine vähendab osade teatrite, ennekõike vabatruppide võimalusi publikuni jõuda. Loodame, et kultuuripoliitika põhialuste järgmistel aruandeaastatel saab kultuuriministeerium juba selgemalt esitleda ohte maandavaid tegevusi ja toetuste süsteemi, mis arvestab valdkonnas toimuvate muutustega. Kõike selleks, et hoida ja kaitsta etenduskunstide maastiku kunstilist ja institutsioonilist mitmekesisust, mis on dokumendis „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ etenduskunstide peamine prioriteet.

* Põhjaliku ülevaate riigi- ja erateatrite statistikast on esitanud Ott Karulin artiklis „Eesti teatri G8“. – Sirp 19. IX 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht