Harjumuspäratult tantsurohke tantsulavastus

Evelyn Raudsepp

Augusti tantsufestivali avab rootsi koreograafi ja filmirežissööri Gunilla Heilborni „This Is Not A Love Story”.        Nüüdistantsulavastustest on tihti kaduma läinud üks oluline osa – tants. Rootsi koreograafi ja filmirežissööri Gunilla Heilborni, kes on tänavuse Augusti tantsufestivali avalavastuse „This Is Not A Love Story” („See pole armastuslugu“)  autor, soov oli seekord: „Palju tantsu!”. Siiski, Heilborn näeb lava diskussioonipaigana, kus pidevalt tuleb seada küsimuse alla see, mis meie ümber toimub – nii on seekordki olulisel kohal ka tekst. Kollaažis saavad kokku tants ja tekst ega sega üksteist. On koos ehtsad, loomulikud, hea ajastuse ja tooniga – sest just need märksõnad ongi pidevalt Heilborni huviväljas. 

Olete öelnud, et eriti suur huvi on teil lavastuse dramaturgia ja struktuuri vastu. Kas püüate alati loo kokku seada?       

Minu peamine huvi on, kuidas moodustada  lugu väikestest tükkidest, mille oleme lavastusprotsessi vältel kokku kogunud. Kuidas jutustada midagi, mis ei ole otseselt loetav, ja jätta ka publikule täitmiseks auke. Järjest raskem on materjali luua, kuid kui see on juba olemas, siis selle kokkupanemine mulle meeldib, selles tunnen end vist kõige kindlamalt. Muudan stseenide järjekorda kuni viimase minutini, vahel isegi pärast esietendust. 

On see ehk seotud teie filmitegemise kogemusega? Kuidas mõjutavad üksteist film ja teater? 

Jah, arvan küll, et need on omavahel seotud. Johan, üks lavastuse „This Is Not A Love Story” tantsijatest, kellega olen mitmeid kordi koos töötanud, kutsub mind toimetajaks. Ma istun ja toimetan lavastust nagu toimetaksin filmi: lõikan ja kleebin. Arvan, et filmitegemine on aidanud mul paremini mõista struktuuri. Võib istuda väga pikka aega ning toimetada  ja muuta järjekorda, et lõpuks leida see, mida tahad. Inimesi sama kaua mööda lava ringi liigutada aga ei saa. Mulle meeldib lülituda filmilt ümber lavastusele, sest töömeetod erineb vägagi palju. Laval saan lõputult asju muuta, aga filmi tehes tuleb jääda ülesvõetud materjali juurde. Pärast filmi tegemist igatsen alati lava, ja vastupidi. 

Selle lavastuse töömeetod oli materjali koguda, mitte üles korjata, ning siis valida, mida võtta ja mida välja jätta. Kuidas tükid kokku pandi? 

Mul tuli idee, et lavastuses peaks olema üks osa teksti ja üks tantsu osa, mitte natuke teksti  ja siis natuke tantsu ja siis jälle natuke teksti. Sellisel puhul võib kergesti juhtuda, et tants muutub illustreerivaks materjaliks, aga see mulle ei meeldi. Lõpus küll segasime teksti ja tantsu veidi kokku, kuid suurem osa tantsust on ikka kontsentreeritud ühte ossa. Unistan sellisest komplekssest lavastusest, nagu Charlie Kaufmani filmistsenaariumid, nagu tema kirjutatud „Eternal Sunshine of the Spotless Mind” („Karge meele igavene sära”) –  niidid jooksevad siia ja sinna ning saavad lõpus kokku. 

Teie lavastustele on omane huumor ja külm iroonia. Need jooned on lähedased ka eestlastele, naerame tihti enese üle, enesekriitika korras. Kas huumor on valutu(m) viis rääkida tõsistest asjadest? 

On vist küll nii. Usun, et huumor avab inimese. Minu lavastusi on tihti nimetatud naljakateks, aga tegelikult varjutab neis huumorit sageli melanhoolia. On öeldud, et seda on päris keeruline mõista – kuidas saab korraga tunda nii erilaadseid emotsioone?

Nii ma näen elu ja seda, mida ma teen: võin olla tõsine ja järgmisel hetkel naerda selle üle. Elu oleks muidu liiga raske ja tõsine. Olen püüdnud vähem nalja teha või vähemalt  üleminekutel mitte nii kiire olla – et mitte naeruga eemale peletada. Püüan jääda stseenide juurde kauemaks pidama ja tundub, et see on ka selles lavastuses korda läinud. 

Milliseid tantsutehnikaid kasutate? Olete teinud koostööd ka balletitrupiga. Kui avatud olid balletitantsijad uuele lähenemisele? Kas tehnika segab loomingulisust? 

Ise tantsin ma väga ammu. Põhiliselt olen kasutanud selliseid tehnikaid nagu vabastustehnika (release technique), butō ja mitmed postmodernse tantsu vormid. Tavaliselt on tantsijatel, väga tugev balletitaust ning nad on liikunud rohkem nüüdistantsu suunas. Paljud neist on mõneks ajaks tantsimise lõpetanud ning alustanud seejärel uuesti, kuid lõdvemal moel. See  on alati hea! Ma ei tee kunagi liikumisi ise, need on kõik tantsijate enda loodud. Balletigrupp, kellega tööd tegin, on rohkem nüüdistantsutrupp ning nad olid väga loovad. Kuid vahel tundsin, et nad on liikumise kopeerimisel nii osavad ning õpivad nii kiiresti, et sellel ei ole kaalu – puudu oli liigutuste tõelisusest. 

Lihtsus tantsus, mis see on? 

(2003. aasta lavastusega „Dogma Dance 1&2” väitis  Gunilla Heilborn, et tantsukunst on muutumas tehnika orjaks ning pakkus välja kümme reeglit, millega tuua tantsumaailma tagasi lihtsus.) Arvan, et see on ehtsus ja mingisugune selgus, mille tantsijad leiavad, kui nad liiguvad tõeliselt omaenda viisil, kindlustundega. See on ka liikumine ilma üleliigse keerukuseta: näeb väga lihtne välja ja omab teatavat maalähedast kvaliteeti. 

Lavastusega „This Is Not A Love Story” alustades esitasite endale mitmeid küsimusi. Kuidas mõjutab spetsiifiline asukoht meid ja seda, mida me teeme? Kuidas töötada laval dokumentaalse vaatepunkti korral? Kuidas leiame selle, mida tahame? Selle, mis on õige ja tõeline? Kuidas saame jutustada lugu uut moodi? Kas leidsite vastused? 

Mingil määral jah, aga uurimine kestab veel. 

Kowalski ja Billy („This Is Not A Love Story”  tegelaste nimed – toim) pärinevad kahest road movie’st, filmidest „Easy Rider” (1969) ja „Vanishing point” (1971). Kuidas need filmid lavastust inspireerisid? 

Tahtsin tuua lavale mingi fiktsiooni. Mulle meeldis nimi Kowalski filmist „Vanishing Point” ning nime Billy võtsin road movie’st, mida kõik teavad. Ma ei tahtnud, et tantsijatel on oma nimed. Stseenide loomiseks võtsin Wikipediast  filmi „Vanishing Point” sünopsise. Läks tükk aega, enne kui ma filmi ennast nägin. 

Kuidas sündis koreograafia? Kas tants on pigem kogutud materjali kommentaar või on materjal tantsu meedium?       

Rääkisime sellest palju. Eesmärk oli, et lavastuses  oleks palju tantsu. Üsna pea mõistsime, et me ei saa teha spetsiifilist Lissaboni tantsu, New Castle’i tantsu jne. Selle asemel otsustasime teha pika fraasi, millele kogu aeg osi juurde panime. Materjali lõid tantsijad Johan ja Kristiina. Seejärel lisasime järjest reegleid, kuidas seda fraasi tantsida – seega on see osaliselt laval improviseeritud. 

Olete pidevalt uue otsingul. Kas on raske leida uusi lähenemisviise?       

Midagi uut pakkuda on alati raske. Pigem proovin leida uusi töömeetodeid, mitte teha uut tüüpi lavastusi. Ma ei taha endale väga palju survet avaldada. Praegu alustan projekti teatris, ainult näitlejatega. Ma pole seda varem teinud ja olen elevil. Rootsi tantsuväljal toimub üha rohkem, nüüd tahan muuta olukorda ka  teatrimaailmas.       

Küsinud Evelyn Raudsepp

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht