Halastamatu aeg

The Biofilm Sistersi lavastust võib olemuslikult kirjeldada kui nelja naise ühist stand-up’i, kusjuures huumor on mõnuga ja mõnusasti üles ehitatud.

JÜRGEN ROOSTE

The Biofilm Sistersi „All That Goes Right“ („Kõik, mis läheb hästi“). Autorid-esitajad Arolin Raudva, Mari-Liis Eskusson, Katrin Kreutzberg ja Alise Bokaldere, dramaturgilised toed Iggy ja Maike Lond-Malmborg, valguskujundaja Oliver Kulpsoo, kostüümikunstnik Kärt Hammer. Esietendus 21. V Kanuti gildi saalis.

Oleme ühiskonnaga veidras sõlmpunktis: mingis mõttes on lokkava turumajanduse ning meedia-, meelelahutus- ja infoühiskonna tingimustes esimest korda naiste aeg. Naised saavad oma vaatepunktist rääkida oma lugusid ja see pole enam mingi erandlik või üdini feministlik sündmus, vaid kunst, normaalsus. Loomulik kulg. Tõsi, eks see sünnitab ka massimeelelahutuslikke suundumusi, nagu näiteks naissoost superkangelaste hulga kasv USA koomiksifilmides – järelikult leiab the Man ikka viisi, kuidas seegi olukord rahaks teha.

Seejuures puhuvad maailmas ka täpselt vastupidised tuuled. On selgelt esil mees(te)parteid ja mees(te)poliitikud, maailma vabaduse kehastuses ja kantsis USAs rünnatakse mõnes osariigis kodaniku- ja inimõigusi ja -vabadusi, autoritaarne ning šovinistliku meki ja kõnepruugiga poliitika tõstab pead.

Niisuguses olukorras saab iga seda laadi kunstitegu ikka poliitilise laengu, kas või tahtmatultki. The Biofilm Sisters on sellest muidugi üdini teadlik, nende meediale suunatud tekst õrritab tolle ühiskondliku positsioneerumisega: „Me oleme valged heteroseksuaalsed naised, kes tunnistavad oma keskklassi unistuste olemasolu. Me oleme turvalised ja armsad, mõtiskledes selle üle, millal saab ületatud ohtlikkuse piir.“ Ja: „Kuidas nende pealtnäha täiesti kahjutute naiste olemine ja öeldu loob situatsioone, mis jätavad kõrvale inimesi, kes nendega samasse sotsiaalsesse gruppi ei mahu. Kuidas lihtne arvamus võib muutuda grupi üleseks reegliks ja normiks? Ning kuidas muutuda ümbritsevate süsteemide kujundatud subjektist neid samu süsteeme kujundavaks entiteetiks?“ Tõepoolest, nad on armsad, sest see trupp tegutseb lusti, innu ja ihaga, on näha, et nad on tööprotsessi nautinud. Aga muus mõttes: kas nad on oma (väljakuulutet) ülesande kõrgusel?

The Biofilm Sistersi lavastuse teeb lavastuseks hästi väljavoolitud ja -valitud, krutskitega lugu ning nelja osalise (tagant: Alise Bokaldere, Mari-Liis Eskusson, Arolin Raudva ja Katrin Kreutzberg) energia.

Jana Solom

Lavastus algab publiku sisseviimisega olukorda, ruumiavamise, kohakeskse meditatsioonina. Mulle meenutas see Iggy ja Maike Lond-Malmborgi sõnarüütlite lavastuse prelüüdi (muidugi, pärast kavalehelt lugesin, et nemad ongi dramaturgiline tugi). Ainult et The Biofilm Sistersi sissejuhatus ei ole nii intensiivne ega aja ka publikut korralikult segadusse. Sellises koos publikuga lava ja ruumi eeldusi vaatlevas hajutatud kvatroloogis on nad ise ka natuke hajutatud ja ebakindlad. Tekst etendusiti muidugi varieerub, sest reageeritakse (osalt) ruumile, olukorrale ja inimestele. Aga siiski on tunne, et see (vaid) veidi ebakindel algus annab lavastusele ka tooni ja takti. Sõltub seega mängukorrast?

Kui asetada „All That Goes Right“ nüüdisteatri teljele, mille ühel poolel on struktureeritud ja teisel vabavormilised lavastused (s.t kas on tegu paika pandud teksti ja ettemääratult kulgeva lavastusega või on see raamistet improga), siis igal juhul jääb see struktureeritud teoste servale (teise äärde, kontrollitud kaose maailma asetub nt üks mu tänavusi lemmikuid „Performance STLis“). Nii et mingis mõttes on The Biofilm Sisters teinud üsna klassikalise lavastuse, milles on igale teatrisõbrale äratuntavaid elemente: lool on teekond, selged sõlmitused, isegi puänt. Kvatroloog kannab suuremat jagu sellest teekonnast. Olemuslikult võib seda kirjeldada isegi kui nelja naise ühist stand-up’i, kusjuures huumor on mõnuga ja mõnusasti üles ehitatud.

Loo teljeks, raamiks, maailmaks on …, ütleme, tervisesport. Rühmatreening. Pidevalt, intensiivsemalt liikuvad naised arutavad müstilisi lugusid müstilisest meediast: deodorandist jõutakse higi kahjulikkuseni närvisüsteemile, higist feromoonideni, mis jagavad inimesed nelja gruppi. Sellest jagunemisest aga omakorda feromoonifašismini. Feromoonid on – või on vähemasti olnud – naistelehtedes kuum teema. Soovitan guugeldada, täitsa põnev-jaburaid artikleid leiab, nii et mõistan, miks see teema võib intrigeerida, loo jutustamise käivitada või seda põhjendada.

Ei, see on väga hea stand-up, kavalasti põimitud draama. Sõlmitused saavad ootamatud, peaaegu absurdsed (vandenõuteooria- või pseudomeediapõhised) pöörded. Nendest ekslevatest ja absurdsetest arendustest jõutakse tõesti peaaegu hirmutavate, mõeldamatute järeldusteni. Umbes nii nagu ühiskonna ühel, radikaliseeruval tiival praegu toimubki. Selles mõttes on see tabav. Vahepeal ka riivav – tugev on publikuga suhestumise stseen, kui esmapilgul nagu lambist või huumoriga puistatud iseloomustavad juhulaused asetuvad hiljem ootamatult „rassiteooria“ (s.t feromooniteooria) raami.

See on põnev, vaimukas, torkav. Aga mul on tunne, et naaatukene liiga kaua võtab aega sinna torkamisekohta jõudmine, ja selles on ka pisukest loksumist. Ning siis: tolles torkavas-hirmutavas on mu meelest veel mingi kompamata-katsumata võimalus, et kas võiks olla veel väike nõks hirmsam? Samm sealt edasi …

Nimelt, kuigi lavastus on struktureeritud, siis nelja naise ühine, peaaegu pidev liikumine (nagu rühmatreeningul) ja sellesse paigutuv looveeretamine võib jääda nõnda ikkagi venima. See tunne mul tekkiski, et struktuuri sees on tempo kontroll osaliste käes ja läheb vahepeal natuke käest – nad jäävad veidi kinni või toppama. Stand-up’i formaat on aga halastamatu: kui otsad ei haaku täiesti, kui kulg pole lõpuni sujuv, siis annab see tunda.

Ei, ei midagi katastroofilist, aga „lõpurünnak“, gaasi põhjavajutamine ja nihe, tolle „ohtliku“ loomine, saaks olla veel võimsam, saaks olla rihitud, viidud nokaudini. Sest olemuslikult on see (musta) huumori tükk, mille algus peab tekitama veidi kohmetust-ebamugavust ja lõpp kriipivat rahutust. Ajaline venimine või loksuma jäämine on nagu takerdumine tolle veidra anekdoodi jutustamisel.

„Biofilm on saast, mis koguneb pliidi ja selle kõrval paikneva kapi vahele. Me teame, et see on seal, kuid lihtsam on seda ignoreerida kui sellega midagi ette võtta. Me kasutame biofilmi mõtlemisruumina ilma igasuguse püüdluseta seda ära koristada,“ ütlevad osalised saatetekstis. Lavastusest sellist ühiskonna lagukihti leiab, muidugi, aga see pole põhiline. The Biofilm Sistersi lavastuse teeb lavastuseks hästi väljavoolitud ja -valitud, krutskitega lugu ning nelja osalise energia, lust. Ent aja mõttes peavad nad end neljakesi koos veel valitsema õppima. Sest aeg ei halasta, ei lavastusesisene ega meid ümbritsev, mis sisaldab sama hirmsaid või hirmsamaidki ideid kui need, milleni noored daamid oma etteaste lõpul tumeda naeru taustal jõuavad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht