Gruusia teatrit (taas)avastamas

Tiit Palu

Gruusia teater näib olevat paremas olukorras kui meil siin Euroopa Ühenduse taimelaval.Läinud oktoobris toimus Gruusia Vabariigi pealinnas Thbilisis suur teatrifestival, kus välismaiste teatrite kõrval esitleti nelja päeva jooksul ka Gruusia omateatrit. Selline gruusia teatri esitlus toimus esimest korda ning muutub loodetavasti iga-aastaseks ettevõtmiseks nagu meie festival „Draamagi”.  

Gruusia teatri olukord

See on märksa parem, kui võiks uudisvoogusid jälgides arvata: teatreid on palju, tehniline varustus uus, trupid suured ja repertuaar esinduslik. Poolteise miljoni elanikuga Thbilisis tegutseb kümneid teatreid. Vestlustest ilmnes, et gruusia teatrit finantseerib riigile jõukohase toetuse kõrval metseen Bidzina Ivanišvili. See üks planeedi jõukamaid inimesi, kes on teeninud oma raha Venemaal peamiselt panganduse ja kompuutriäriga, spondeerib nii teatreid kui ka näitlejaid. Näitlejate ametlik kuupalk on kohalik keskmine ehk umbes kakssada dollarit. Ivanišvili maksab (öeldi: eranditult kõigile) juurde sama palju, staaridele kuni viis korda rohkem. Sellistes tingimustes on teater tõmbekeskuseks, mille ümber on koondunud ka kirjanikud ja kunstnikud. Metseen ise pidi elama ühtedel andmetel  tagasitõmbunult mägikülas, teistel andmetel kuskil Baltikumis, kuid osutati ka mäeküljel paiknevale villale, mis olevat tema elupaigaks. Nii või teisiti peetakse teda Gruusias kultuuri päästjaks, kes ei lähtu ainult rahvuslikest huvidest. Korda on tehtud nii Thbilisi armeenia kui aserbaidžaani teatrid, parajasti on remondis venekeelne Gribojedovi teater, Thbilisi Filharmoonia hoone, riiklik marionetiteater, Thbilisi muusika- ja draamateater. Äsja on värske  kuue ja sisseseade saanud suured Rusthaveli ja Mardžanišvili teater, mis olidki festivalietenduste peamisteks mängupaikadeks. Mardžanišvili teatri näitetrupis on üle seitsmekümne näitleja, Rusthaveli teatris veel rohkem: see võimaldab akademismi, mis seisneb eri põlv- ja koolkondade esindatuses.

Kahjuks on need sidemed Eesti teatris katkemas, sest raha on vähe ning eakamad näitlejad satuvad kiiresti trupi veerele ja sealt tänavale. Paljudes  nähtud lavastustes oli suur kaal just vanadel kogenud näitlejatel; meil kohtab seda kahjuks üha harvem. Jäi mulje, et näidendeid repertuaari võttes pole esmakohal menu, vaid seda tehakse peamiselt huvist materjali vastu. Huvitav oli meie jaoks harjumuspäraselt eri laadi kuuluvate teatritehnikate koondamine ühisnimetaja „teater” alla. Festivali programmis olnud üheksateistkümnest lavastusest neljas kasutati valdaval või väiksemal määral varjuteatrit.  Samuti näidati tantsu ja pantomiimi, mitmes lavastuses kasutati näitlejatega kõrvu ka nukke. Silmapaistvalt palju esines lavastusi läbivaid melodeklamatiivseid koore. Suureks erinevuseks Eesti teatrist on iroonia kui teatrivõtte puudumine, vähemalt mulle äratuntaval moel. Tundeid näidati neid varjamata ja häbenemata. Mõni lavastus ainult tunnetest koosneski ning publik võttis need sama siiralt ka vastu.

Siiamaani mõtlen vahel,  et gruusia teatris mõeldakse nii, nagu meie peaksime mõtlema, aga ei söanda. Enim oskasin loota Robert Sturua lavastatud Max Frischi „Biedermanni ja tulesüütajate” esietendusest Rusthaveli teatris. See oli kirju lavastus rohke massideklamatsiooni, ebavajalike trikkide ja loendamatute tantsu- ja laulunumbritega. Tuntuselt Arvo Pärdiga võrdväärne helilooja Gia Kantšeli oli lavastuse tarbeks kirjutanud hulga lõbusaid palakesi. Kahtlemata  oli tegu lavastusmeeskonna parimate kavatsustega, mis võib-olla päriselt ei realiseerunud. Kui klounikostüümis härra Biedermann (näitleja Zaza Papuašvili) lõpuks ise tuletiku läitis, näis see vihjavat millelegi, mis pakub kohalikku aktuaalset mõtteainet. Etenduse lõpus saabunud tähendus ei jätnud aga tunnet, et kogu see trikitamine olnuks vajalik. Kauaks jääb aga meelde esietendusejärgne seatud kummardamine, kus loogeldi Kantšeli  lustakate akordide saatel küll nii- ja naapidi, kuni lõpuks muutus muusika taevalikuks, rivi avanes ning kummardama asus lavastaja kaaskonnaga. Sellist asja ei õpi ma eales ära, mõtlesin südames torget tundes. „Biedermanni” kavalehel tänati rahalise toetuse eest inglise näitlejat Alan Rickmani, kes tõuseb esimesel hoobil silme ette õpetajana Harry Potteri filmidest.     

Tänapäevane gruusia dramaturgia

Festivalile sõites olin huvitunud gruusia omadramaturgiast. Kahjuks põhines enamik lavastusi klassikal või välisdramaturgial. Mõne kogemuse võrra rikkamaks siiski sain. Mardžanišvili teatri pööningusaalis näidati  Tamar Bartaia näidendi „Maa vajab soojust” lavastust (lavastaja Dimitri Hvtisiašvili), mille dramaatiliseks teljeks oli lugu maalikunstnik Nutsast, kellel on raske teha oma tööd, sest keskkond ja suhted nõuavad oma. Teemadeks olid traditsioonilised väärtused, raha, peresuhted, emigratsioon. Lihtne lugu elusate tegelastega. Pretensioonitu lavastuse mõttes, kuid suurepäraste näitlejatöödega, eriti Eka Tšheidzega peaosas. See näidend võiks huvi  pakkuda ka Eesti lavastajatele. Teise meie kaasaegse dramaturgia lavastuse aluseks oli algselt kuuldemänguna kirjutatud „Paradiisi kvartett”, esitajaks Telavi teater ja lavastaja Goga Tšakvetadze, kes muide meenutas hea sõnaga kunagisi reise ENS Vsse ning palus tervitada Kalju Komissarovit. Näidendi tegevusajaks oli Teine maailmasõda ja -paigaks sakslaste okupeeritud mägiküla. Läbi naistegelaste avardus kannatus ja sõja lõpu  ootus. Tõstetud poeetiline stiil ei lasknud raskusel aga maadligi vajuda ning tulemuseks oli karge ja üldistusjõuline lavastus. Kahtlemata on selle teksti kirjutamise ja lavastamise ajendiks see kannatus ja sõja lõpu ootus, mis Gruusia eri kante 1990ndate algusest tabanud. Gruusias puuduvad teatrite ja teatritöötajate tööd nõustavad ja reeglistavad asutused, kuid näidendivõistlusi tehakse ja uusi tekste lavastatakse. 

„Oh boy”

Nii ütles Ian Herbert, kui avanes Rusthavi linna stalinistliku teatrihoone avaeesriie. Istusime kõrvuti ning äsja oli saalitäis koolilapsi meile kui tähtsatele külalistele aplodeerinud. Ian Herbertil oli veel hästi meeles mõne nädala  tagune „Draama” festival Tartus. Näis, et ainult inglaslik hea huumorisoon võimaldab eluviisi, mille sisuks on anda hinnang rahvuslike teatrite ponnistustele. Rusthavi teater näitas gruusia klassiku David Kldiašvili näidendi „Darispani mure” lavastust. See vildelik äpardunud tegelaskujudega külaolukomöödia oli teostatud (lavastaja Gotša Kapanadze) traditsioonilises laadis. Napi, kuid leidliku pöördlavakujunduse kõrval oli tugevaks küljeks suurepärane  ansambel, eriti Gia Tkešelašvili vana kosilase Osiko rollis. Rahvusvahelise Teatrikriitikute Ühenduse aupresident Herbert meenutas oma igavusetunnet Tartu festivalil ning võrdles seda Thbilisi omaga. Heaks vasturohuks pidas ta etenduseaegset dialoogi iseendaga, kes huvitava partnerina iial alt ei vea. Minule lavastus aga meeldis, sest see oli südamega mõeldud, tehtud ja mängitud. Ette rutates teatan, et festivali lõpus sai ka Ian Herbert siiski selle,  mille jahil suurimadki küünikud festivale külastades tegelikult on: ootamatu elamuse.      Liina Reimani radadel Thbilisisse sõitjal ei jookseks külgi mööda maha lugeda värskelt üle Liina Reimani mälestustest episoodi tema traagilisest armastusloost Gruusiast pärit üliõpilasega ning sellele järgnenud reisist Gruusiasse. Selle loo tundmine võib lisada vürtsi jalutuskäikudele Reimani kirjeldatud paikades sada aastat hiljem. Lühidalt: noor näitlejanna Liina andis korvi uhkele mägede pojale, kes nägi lahendust enesetapus. Reimanil tekkis noormehe õega kirjavahetus ning ta otsustas  Gruusiasse sõita. Enesetapu teinu perekonnal oli veretasu kohustus, kuid võõrustamise hea tava sundis perekonna nende uksele koputanud Reimani hoopis oma kaitse alla võtma.

Kui sellest loost rääkisin Tartu ülikoolis eesti filoloogiks õppinud Maia Džordžadzele, juhtis ta tähelepanu, et see lugu võib huvi pakkuda ka praegu, sest tsaariajal õppisid Tartus paljude tänapäevalgi tuntud perekondade  võsud. Igatahes on Reimani mälestused tal nüüd olemas ja võibolla ilmubki see killuke Maia tõlkes mõnes Gruusia kultuuriväljaandes. Maia Džordžadzega olen kohtunud kolmel korral. Poolteist aastat tagasi oli ta suure Tumanišvili  teatri direktor, aasta tagasi tööl Gruusia kultuuriministeeriumi välissuhete osakonnas; nüüd on ta aga eratelekanali produtsent. Parajasti oli alguse saanud esimene Gruusia seebiseriaal, millega Maia tegeleski. Kiired muutused, ootamatud vahetused, nendega kaasnev dramatism igapäevaelus  ja üha uutele väljakutsetele reageerimine näibki olevat Gruusia tänane elustiil. Selle heaks näiteks sobib südamlik Eesti kultuuri hoidja Maia Džordžadze. 

Teater nukkudega 

Festivali peakorraldajaks oli Mardžanišvili teatri direktor Jekaterina Mazmišvili. Temast sai selle suure teatri juht mõne aasta eest, varem kuulus ta kunstnike-näitlejate gruppi, kes vedasid alternatiivset Keldriteatrit. Seda Rusthaveli teatri ruumides tegutsenud teatrit peetakse murrangutoojaks Gruusia teatriellu, milleta ei saavat rääkida kaasaegsest gruusia teatrist. Keldriteatri lavastaja Levan Tsuladze on nüüd Mardžanišvili teatri kunstiline  juht. Festivalil esitleti kaht tema lavastust. „Faust” oli kaheksa aasta eest etendunud Keldriteatris ja selle festivali puhuks taastatud. Teine Tsuladze lavastus oli „Daam koerakesega”. Neid klassikaks saanud tekstidel põhinevaid lavastusi ühendas püüe tekitada tähendusvälju näitlejate ja nukkude vahel. „Faustis” istus kolm näitlejat kirjutuslaua taga ja esitas teksti suhteliselt kiretult. Neile vastukaaluks etendas grupp nukujuhte oma vahendeid juhtides tekstis toimuvat palju väljaelavamalt. Tekkis vastuolusid teksti ja sündmuse vahel, ilmnes „nukk-tegelase” kohatist teadmatust järgmisest värsireast, juhtus ka nukkude „vabanemist” kirjanduse kammitsaist jne.

Kokkuvõtvalt võis see lavastus aastate eest tunduda palju ootamatum ja piire ületavam kui praegu, mil purustatavate piiride otsimine on pigem norm. Seevastu  Tsuladze värskem lavastus „Daam koerakesega” oli pikk samm edasi kunagisest katsetusest. Siin mängisid ka näitlejad ning ruum polnud jaotatud enam inimeste ja nukkude pooleks. Nukke oli palju rohkem ja abstraktsemaid, näitlejaid aga ainult kaks ja nende mängulaadiks vana hea psühholoogiline realism. Selles lavastuses oli kurbi ja rõõmsaid äratundmisi, mis juhtusid just tänu elutu ja elusa vastandamisele ja kaasamisele.  Varem Mardžanišvili teatrit külastades olen näinud kaht Tsuladze suure lava lavastust. Mõlemad, nii „Suveöö unenägu” kui Gruusia sangari võitlustest jutustav „Kakutsa Tšolokašvili” olid väga suurte koosseisudega moodsa lavatehnika toel tehtud suurejoonelised lavastused.     

Festivali tipplavastus

Festivali viimasel õhtul tuli teha valik Rusthaveli teatri „Hamleti” ja Thbilisi Riikliku Muusikaja Draamateatri „Macbethi” vahel. Kuna Sturua üht lavastust oli juba nähtud, valisin šoti näidendi esietenduse. Muusika- ja draamateatri suur lava oli  parajasti remondis, sestap oli „Macbethi” esituspaigaks valitud suur trepihall, mille keskele oli mitmemeetristele tellingutele rajatud spetsiaalne lava. Publik istus avatud halli teise korruse jalutuskoridoris lavaga samal tasemel. Lavapind suurusega umbes kaheksa korda kaheksa meetrit hõljus seega nagu õhus. Lavastajaks oli teatri kunstiline juht David Doiašvili, kes teda tutvustava vihiku järgi  on ka paljude riiklike tseremooniate ja ka kohaliku Eurovisioni lauluvõistluse näitejuht. Macbethi mängis alles teatrikoolis õppiv Tornike Gogritšiani, leedit noor näitlejatar Buba Gogorišvili. Lavastuse kompositsioonis oli olulisimal kohal kolm nõida, kelle muidu  ainus ilmumine oli lõigatud nii paljudeks tükkideks, et neid jätkus peaaegu kõikide stseenide vahele. Nii oli kindlustatud ennustuse ja needuse pidev kohalolu. Nõidade teksti jambi lonkamist rõhutas muusikaline saade, mis muutis selle muretuks sonimiseks. Peategelased olid kadedusväärselt ilusad, nende teod seda ilgemad. Kostüümikunstnik Anano Mosidze oli loonud ainult musta ja valgega täiusliku kollektsiooni.

Kuna tegu oli viimase pauguga festivali kadalipus, oli juba kuju võtnud arusaam gruusia teatrist, millega see lavastus ei sobinud. Piirid laienesid. Lavastus oli minimalistlik, isegi karge. Puudusid üleliigsed elemendid nii laval kui rollides. Võimas valgus- ja helitehnika värk töötas üksmeeles ja veatult. Tunded jäid  näitleja ja vaataja vahele. Tempo oli peadpööritav. Tulemus väljapaistev. Seda „Macbethi” lavastust pidas Ian Herbert parimaks, mida kunagi näinud. On märkimist väärt, et festivali ei väisanud suure teatririigi Venemaa esindajad, kuid seda rohkem oli kohal festivalide korraldajaid Euroopast. „Macbethile” võib ennustada edu kõikidel neil väljasõitudel, kuhu neid kahtlemata kutsutakse. On lootust seda  näha kevadel Tallinnaski. Gruusia on meile lõppematu nostalgia allikas: eakamad näitlejad meenutavad, kuidas kunagi käidi ringreisidel või järjekordset Sturua meistritööd vaatamas, lisaks mälestused erakordsest külalislahkusest. Praegu, mil sageli mõtleme grusiinide kui halvema kätte jäänud sõpradest, julgen tunnistada, et vähemalt põgusal vaatlusel näib nende teater olevat paremas olukorras kui meil siin  Euroopa Ühenduse taimelaval.

Külalislahkus on säilinud, kuid alles on ka vajadus teatri järele, milles Eestis peale teatris töötavate inimeste sageli kahtlen. Kuidas muidu seletada mitmekesise, erilaadilise, vaatajaid ja tegijaid mittealahindava repertuaari valdavust. Kannustan meie teatriratsureid gruusia teatrit (taas)avastama. Teiselt poolt loodan, et festivalikorraldajate tähelepanu pälvivad järgmistel kordadel  rahvusvahelises programmis ka Eesti teatrite lavastused. Tänan toetuse eest Eesti Lavastajate Liitu ja seltskonna eest Toomas Lõhmustet.