Filosoofiline augustitants

Riina Oruaas

Berliini festivalil „Tanz im August” näidati peamiselt postmodernistlikku kontseptuaalset tantsuteatrit.        Tantsuteatrifestival „Tanz im August” („Augustitants”) 12.–28. VIII Berliinis. Berliini teatri pealavadel (HAU , Schaubühne, Volksbühne, Radialsystem V jt) üle kahe nädala  väldanud festivalil oli mul võimalik viibida nädal aega ja vaadata kahtteist etendust, sh üks work in progress. Festivali programm oli rahvusvaheline, valdava osa lavastustest võib liigitada postmodernistlikuks kontseptuaalseks tantsuteatriks. „Tanz im August“ on kahtlemata selle tantsuliigi Broadway, heas mõttes. Nähtud lavastuste tehniline tase oli ülimalt kõrge: tantsijate füüsiline treenitus, lavastuste heli- ja valguskujundus ning dramaturgiline  ülesehitus olid detailselt läbi töötatud. Ei mingit saksa rämeteatrit, vaid puhas, selge ja pingestatud idee ning selle teostus. Festivali kogumulje võib võtta kokku sõnaga „täpsus”. Täpsus ei tähenda mitte ainult reeglitest kinnipidamist, vaid eelkõige ideede selgeksmõtlemist, läbitöötatust. Ideed, millega tegeldi, ei olnud tavapärased. Paljudes lavastustes käsitleti abstraktseid probleeme, oli ka üks filosoofialoeng. Mitmetes lavastustes oli esil teatri põhikontseptsioonid:  kehalisus, keha baasliikumised, puudumine, kohalolu, fantaasia. Puudumise ja kohalolu semiootilistes ja fenomenoloogilistes pingetes lahendati nii filosoofilisi kui ka ühiskondlikke küsimusi.      

 

Noé Soulier’ „Idéographie” („Ideograafia”)  oli kompilatsioon Merleau-Ponty, Heideggeri jt tekstidest. Tantsija ja filosoofi haridusega Soulier oli valinud tekstid, kus tegeldi kehataju, mälu ning inimese ja välismaailma suhtega: kuidas teame, et see, mis on olemas, on olemas. Maailm on meile antud meie teadvuse kaudu. Etenduse alguses teatas Noé Soulier vaatajatele, et neid ei ole olemas, sest kõik, mis eksisteerib, on tema ise, tema teadvus, kõik on tema teadvuses, et siis oma arutluste kaudu  jõuda lõpuks „sina” kui ühe oma teadvuses eksisteeriva objekti kaudu „meieni”, paljude „minadeni” ühes ruumis. See on üdini teatriprobleem: vaatamine, tajumine, kohalolemine ja teineteise mõistmise võimalikkus. Noé Soulier asetas vaatajad vaadatavateks, pööras ümber etendaja ja vaataja suhte, asudes ise vaatama oma vaatajaid.     

Festivali üks peateemasid oli Aafrika tantsuteater. Nägin ainult kahte: Gregory Maquama lavastust „Beautiful Me” („Ilus mina”) ja Andréya Ouamba lavastust „Suer des Ombres” („Higi varjud”). Temaatiliselt seostub nendega Iisraeli koreograafide Ehud Darashi ja Arkadi Zaidese „About Resilience” („Vastupidavusest”). Eriti  viimane, work in progress lavastuse tutvustus, Ehud Darashi kommentaarid koos videopildi ja ühe tantsustseeniga, oli festivali kvintessents. Darashi ja Zaidese lavastuse poliitiline kontekst on araabia kevad, sündmused Põhja-A afrikas ja Lähis-I das, sh ka Iisraelis. Trupi liikmed läksid tänavatele ja osalesid protestimarssidel nii, et tegelikult ei osalenud. Tantsijad seisid marsside ajal tänavatel paigal ning hakkasid aeglaselt alla vajuma, kuni langesid maha. Oma kehadünaamikaga  käivitasid nad aga mitmeid protsesse enda ümber. Lihtsa liikumisega (mida on isegi raske nimetada liikumiseks) – seisev inimene vajub kokku – vastanduti protestimarssidele, olemata ometi protestijate vastu. Kevadistest massirahutustest saadi materjal, millega nüüd edasi töötada. 

„Suer des Ombres” oli ilma otsese poliitilise kontekstita, ometi etenduse käigus poliitiline tähendus tekkis. Liikumine laval põhines lihtsatel aktidel: liikumine, peatumine, takistamine, vaikimine, kõnelemine, vaikima sundimine, hääletu kõnelemine. Agressiivselt alanud etendus kulges pingete lahenemise  suunas, kuid allasurutud pinged jäid tuntavalt alles. Gregory Maquama „Beautiful Me” oli pärimuslik tantsulavastus, kus tantsija segas eri kultuuridest pärit liikumisi, laval oli teda saatev (ja temaga suhtlev) aafrika bänd, aeg-ajalt ta ise kommenteeris oma tegevust, või kostis kommentaar lindilt. Maquama oli lahendanud lavastuse kui dialoogi tööprotsessis abiks olnud koostööpartneritega, toetudes sellele, mida ta mäletas oma kolmeaastasest ettevalmistusest  ja selle käigus peetud jutuajamistest. Lavastuse peateemad olid identiteet ja mälu – kehamälu (pärimuslik tants) ja selle asend nüüdisaegses kultuuris. Niipea kui olin jõudnud mõelda, et see, mida vaatan, on mulle võõras ja kaotab tõenäoliselt nüüdisaegses kultuuris kiiresti oma tähenduse, kuulsin kultuuriteoreetilist kommentaari. Küsiti sedasama: kas see liikumine ja tants on veel mõistetav? Maquama etendust oli võimalik vaadata kui suurepärast  folkloorset esitust, nt nagu rahvatantsurühma külapeol, aga ka laiema poliitilise identiteedilavastusena, kus igal napil märgil on tervikstruktuuris tähendus.     

  Euroopa ja Ameerika taustaga koreograafid seevastu lahendasid peamiselt abstraktseid  küsimusi, mille pinnal oli siiski võimalik teha sotsiaalseid üldistusi. Võtkem Guilherme Botelho „Sideways Rain” („Langemine külgsuunas”). Tund aega liiguvad üle lava vasakult paremale inimkehad: roomavad, ronivad, kõnnivad, jooksevad, hüppavad, moodustavad mustreid, põrkuvad, liiguvad edasi, liiguvad grupis, eralduvad grupist, põrkuvad, jäävad seisma. Inimkehade vool kulgeb lakkamatult, kuni vaibub pimedusse – grupidünaamika mehhanismide,  ühiskonna ja üksiku metafoor. Kehade liikumine oli niivõrd täpne ja intensiivne, et hakkasid tekkima tajunihked: näis, nagu oleksid need, kes seisid, liikunud tagasi. Kui laval joosti, selg ees, siis oleks vaataja olnud nagu vastassuunas kihutavas rongis. Vastuvõtutrikke vaataja peas sooritas ka Nicole Beutleri trupp hommage’iga Ameerika radikaalse minimalismi esindajale koreograaf Lucinda Childsile. Childsi kahe kunagise töö „Radial Courses” („Radiaalsed kulgemised”  ) ja „Interior Drama” („Sisedraama”) taaslavastused oli pilk tantsuajalikku, et teadvustada, kuivõrd radikaalne oli 1970. aastate uuendus tantsus: ainult kehade geomeetriline liikumine ilma narratiivita, ilma fiktsionaalse raamita. 

Eszter Salamoni „Tales of the Bodyless” („Kehatute lood”) käivitas vaataja fantaasia veel aktiivsemalt: lavastus oligi loodud puudumise kaudu, see oli puudumise kaudu teatri ja inimese tunnetamine. Etenduse avastseenis  „Raba” oli raba loodud ainult helide ja kõlaritest kostva teksti abil. Pimedas saalis elektroonilisi helisid kuulates käivitus igaühe mälukogemus rabast. Raba ja looduse enda puudumine tekitas intensiivse kohalolukogemuse: mitusada inimest ühes pimedas ruumis loomas sarnaseid fantaasiaid. Liminaalne füüsiline kogemus (raba neelab inimese endasse) oli loodud sõna abil. Helimaastik käivitab fenomenoloogilise mängu, kus vaatajad kogevad intensiivsemalt  kui tavaliselt oma kohalolekut teatrisaalis. Üksteise lähedale pressitud inimkehad kuulavad intensiivselt ning püüavad tabada nende ümber laiuvat heli- ja valgusmaastikku. Ning hirm või hoopis iha kaotada lähedus on kujutatud füüsiliste kehade kaona, mida asendab suhtlemine vaimsel tasandil, kuni suhtlemine muutub võimatuks, sest pole huuli, millega kõneleda. Kehalisus ja füüsiline kontakt on loodud ainult helide ja suitsupilvede abil meie  kujutluses – siis, kui hakkavad kõnelema need, kellel on veel kehad. Laval kujusid moodustavad suitsukehad lõid hoopis uue ja puhtama kehakogemuse ilma sotsiaalsete rollideta, ületades mees või naine olemise.       

Renate Graziadei ja Laborgras’ „Habitat” („Asupaik”) on samuti puudumise ja kohalolu pinge kaudu loodud lavastus. Ruum oli täidetud veidra kujuga massiivsete puupakkudega,  mille sisse olid uuristatud augud, aukudesse aga peidetud ekraanid ja kõlarid. Tantsija liikus laval, publik sai jälgida nii tantsijat kui ka tema tantsust vahetult loodud monteeritud videomanipulatsioonide tulemusi. Tantsija liikumine monteeriti kohapeal kokku nii, et videopildis oli näha mitu Renate Graziadeid. Esimeses katkendis tantsija „kahestus”, tema kujutis ilmus ekraanile mitmekordsena, ta n-ö väljus oma kehast, et hakata järgmistes stseenides  iseendaga kohtuma: kord ajas ennast taga, kord läks endaga tülli või vestles, siis eksles labürintides. Kummalises metafoorses ruumis nägin inimest väga väiksena looduse – massiivsete tammepakkude – keskel, ta uitas seal ringi ja otsis ennast. Tehnoloogia ja looduse ühendamise üle mõtisklemiseks oli siin palju ainest. Festivali üks kõrghetki oli Meg Stuarti trupi Damaged Goods etendus „Violet” („Violetne”), taas vaid näiliselt lihtsatel liikumismustritel  põhinev lavastus, kus liikumine, liikuma saamine ise oligi eesmärk. Algsest tõkestatusest jõuti viimase piirini kaootilise liikumiseni, kus laval rähelnud viis tantsijat veel kontrollisid oma tegevust. Kaosest tuli oma hirme ületades jõuda uuesti liikumiseni, läheduseni, puudutuseni, kuni etenduse lõppedes toimetas iga tantsija laval omas rütmis vabalt, kontrollitult, ilma segavate sisemiste tõkestusteta. See kirjeldus ei ütle kuigi palju laval toimunu kohta,  kuid sellise tegevusrea abil edastati taas globaalne metafoor inimesest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht