Felicitas ja metafoor

Theatrumi „Felicitases“ esitatakse üks väga tänapäevane küsimus: kui palju me oleme valmis oma privaatsusest ära andma, et olla õnnelik?

KAUR RIISMAA

Theatrumi „Felicitas“, autor ja lavastaja Andri Luup, kunstnik Brigita Viik, helilooja Tõnis Leemets, valguskunstnik Emil Kallas. Mängivad Riina Maidre, Liina Olmaru, Jan Uuspõld, Maria Peterson, Külli Reinumägi, Tarmo Song ja Helvin Kaljula. Esietendus 13. II Theatrumi saalis.

„Felicitas“ on väga õigel ajal ja hästi kirjutatud narratiiv, tekst samuti nauditav. Tegemist ei ole lähituleviku düstoopiaga, vaid (nagu autor-lavastaja ka kavalehel ütleb) valmis sai ootamatult tänapäevane lugu. Lugu iseenesest on lihtne: mees ja naine võtavad endale koduabiliseks Felicitase, kauni naise välimusega roboti (Riina Maidre). Robot tekitab elevust mehes (Jan Uuspõld), hirmusegust uudishimu naises (Liina Olmaru) ning kõikvõimalikke tundeid nende peretuttavates (Külli Reinumägi, Maria Peterson).

Kõik, mis saab minna hästi, lähebki, kõik, mis halvasti võib minna, läheb ka. Roboti toonud tehnik (Helvin Kaljula või Tarmo Song) ei tea ise ka päris hästi, mil moel Felicitas töötab, mismoodi teda hooldama peaks või kuhu pöörduda probleemide korral. Luubi tekst voolab hästi, ta on ära tabanud sellise olukorra eripära ning osanud näidata inimese ja roboti omavahelise kommunikatsiooni eriilmelisust.

Maria Petersoni mängitud sotsioloog asub, ära joonud mõne klaasi veini, katsetama Felicitase intellektuaalseid ja sotsiaalseid piire. Kas robot võib tappa? Või jätta tapmata, kuigi vajadus oleks? Mismoodi suhtub ta heasse ja kurja, armastusse jne?

Ent kõige esimene proovikivi on metafoor – tänapäeva intellektuaalse robootika üks suuri komistuskive. Inimene mõtleb ja kõneleb metafoorselt, s.t sõnaühend ei tähenda seda, millele ta näib viitavat, vaid hoopis teisale, millelegi muule. Sõnad juba oma olemuselt viitavad muule, „j-ä-n-e-s“ pole jänes (küülik, haavikuemand, nudisaba, kootjalg?), vaid viis tähte, aga metafoor suunab sealt edasi, näiteks argpüksile. „Jänes püksis“ ei tähenda, kordame selle igaks juhuks üle, et kellelgi on jänes püksis, vaid et ta tahab putku pista. Sellist edasiviipamist on nulli ja ühte kasutaval koodil väga keeruline mõista.

Ja ega sellest veel küll ole: võiksime oma koduabilistele (näiteks Amazoni Echole) selgeks õpetada kõik maailma metafoorid, aga inimene leiutab pidevalt uusi. Tean inimesi, kes Echo juuresolekul kõnelevad omavahel nii, nagu kõneleksid seksist lapse läheduses: emme ja issi lähevad nüüd arveid tegema. Ainult selleks, et Amazon ei saaks teada, mida nad poest osta tahavad, millest neil puudus on, sest järgmisel korral vaatavad internetis reklaamid vastu. Võib-olla alusetu hirm, ja mis siis on viga, kui su tark külmkapp saab murest aru ning hapukurke juurde tellib, aga kõhe on küll.

Naine (Liina Olmaru) ja mees (Jan Uuspõld) võtavad endale koduabiliseks Felicitase, kauni naise välimusega roboti.

Ülar Mändmets

„Felicitas“ ei ole probleemlavastus, aga ei ole ka täielikult endasse haarav peenpsühholoogiline õudukas, nii et vaataja võibki ennast unustada mõtlema mõnele küsimusele, mis kohe esimeses vaatuses tekivad. Näiteks tehnik, kes ei oska suurt midagi Felicitase kohta ütelda. Millal me ostsime mobiiltelefoni ja saime manuaali kaasa? Telefon juhendab meid tänapäeval ise ning müüja ei tutvusta meile mobiili ohtusid, neid on selleks liiga palju. Parem keskenduda heale fotokvaliteedile või 5G-sidele. Seejuures aga müüakse isegi laste mänguasju hoiatusega, et „võib sisaldada väikesi detaile, ei ole sobiv lastele alla … eluaasta“. Ka kohvitopsil on hoiatus, et kohv on kuum. Tehnika ohud peame ise välja selgitama: näiteks et Amazon kuulab pealt või et wifiga ühendatud valvekaamera on häkitav ja sind võib jälgida täiesti võõras inimene.

Üks kõige põnevamaid ohtusid kirjanikule või publikule on muidugi just kõne metafoorsus ja roboti võime neid metafoore mõista. Mida tähendab roboti arvates „igal linnul oma laul“? Näiliselt tühi või algklassiõpiku tasemel sedastus ei osuta, et linnud laulavad igaüks isemoodi, vaid et inimesi on eri tüüpi ja tõugu. Miks mitte siis öelda niimoodi, miks kenitleda mingite lindudega? Ja kas see lause kuidagi suhestub või on kontrastne lausega „ega kõik ole laululinnud, kel hiilgavad suled“?

Aial istuv vanamees, hallid rätikud jalas, viitab varesele, kes on ju lind, aga kui see vanamees laulab korra, tuleb paha ilm, kui kolm korda, siis tuleb hea ilm, võib-olla isegi kevad. Seejuures ei osuta see lause meteoroloogile või uudiste ilmatüdrukule. Sellest ei saa teha loogilist järeldust, et varese kraaksumist ei tohiks arvestada 25. märtsil, s.o maarjapäeval, sest siis viib too vanamees oma esimese pesapalgi kohale, aga, palk nokas või ka küünte vahel, on raske korragi kraaksatada, rääkimata kolmest korrast.

Metafoorid osutavad spetsiifiliselt mingile situatsioonile ja selle situatsiooni pealt ei tohi teha üldistust, metafoore omavahel ühendada, et luua mingi suur kirjeldav süsteem (seda nimetatakse metafooride asümmeetriaks: „elu on rännak“ ja „rännak on elu“ tähendavad erisuguseid asju). Aga sellist süsteemi vajab tehislik intelligentsus, mis püüab defineerida öeldut kui väärtust: me ei saa metafoorist teada midagi selle tühimiku kohta, mida püüame täita, vaid me katame tühimiku kinni. Väites „internet on seen“ ei kirjelda me interneti tehnilisi omadusi (mis on IP-aadress?), vaid osutame sellele, et seeneniidistik sarnaneb internetiga.

„Felicitas“ on mitmekihiline metafoor, kuna roboti nimi tähendab head õnne (mitte segi ajaga Fortunaga, kelle toodud „õnn“ võib ka õnnetu olla). Aga Felicitase nime kandev koduabiline on nagu Viidingu „õnn, mis tuli õuele“, ja lõpuks „asjad veel mahtusid kohvrisse“, seega on ta rohkem Fortuna moodi. Üks väga tänapäevane küsimus, mis lavastuses esitatakse, on: kui palju me oleme valmis oma privaatsusest ära andma, et olla õnnelik? Mis juhtub, kui inimesi teistest loomadest eristav keeruline ja tähendusrikas keel pole enam meie varjupaik, vaid uks sellesse ellu? Ja tulija pole tingimata õnnistav? Minge ja vaadake, ja küsige endalt. Pärast aga tehke koos arveid, kuniks robot pealt ei vaata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht