?Farm? kui kaubamärk

Madis Kolk

Erinevate siirusevõtmete üksteise vastu mängimine võiks olla iseenesest huvitav näitlejaülesanne, kuid kõnealuses töös ilmselt teadvustamata ja võib-olla ka tudengitööks liialt keerukas. George Orwell, ?Loomade farm?. Lavastaja Mart Koldits, kunstnik Iir Hermeliin, koreograaf Jüri Nael. Mängivad EMA kõrgema lavakunstikooli 22. lennu tudengid. Esietendus 3. juunil Tallinna Linnateatri lavaaugus.

George Orwelli kuuskümmend aastat tagasi kirjutatud ?Loomade farm? on ilmselgelt üks neid teoseid, mille ühiskondlik mõju ja tähendus käib kaugel ees raamatust endast. Selles mõttes igati intrigeeriv katsumus Eesti tänases teatripildis, millele heidetakse ette sotsiaalse närvi puudumist. Põhiprobleem, mis lavastaja ja trupi loomevabadust komplitseerib, näibki seisnevat sellise koodi leiutamises, mis ei jätaks kirjandusloolist sigade revolutsiooni tänases päevas alasti.

Teisisõnu, kui ka tegijate sõnades väljendatud soov on suhestada materjali tänase päevaga, testides ühiskonna valupunkte ?siin ja praegu?, tähendab see samavõrd ka painavat pinget ja vaikimisi ülesannet, kuidas mitte olla üksühene, naiivne ja, mis seal salata, ka siiras. Kuidas mängida näitlejana siiralt ideoloogilist ebasiirust vms?

Isegi selline konflikt, erinevate siirusevõtmete üksteise vastu mängimine, võiks olla iseenesest huvitav näitlejaülesanne, kuid kõnealuses töös ilmselt teadvustamata, sihiks seadmata ja võib-olla ka tudengitööks liialt keerukas. Kuid veelgi keerukam näis näitlejaüliõpilastel välja kanda kahetunnine non-stop, mille esmahuviks teost ümbritseva retseptsioonislepi väljapeilimine, mitte teos ise.

Küsimus polegi näitlejate potentsiaalis, juba võimas avalöök, Sergo Varese monoloog ähvardavate kitarriakordide ning loomade sürrealistlike etteastete saatel, ei veennud mitte ainult noore näitleja suutlikkuses publik paari hetkega enda võimusse haarata, vaid pani ka uskuma, et tegijad on leidnud töötava võtme. Siiski ei töötanud see tõrgeteta nii kaua, et kogu lavastus terviklikult publikuni tuua, ja põhjuseks ei ole mitte näitlejate kasinad jõuvarud, vaid just see mitmest miinusest koosnev näitlejaülesanne, mis ei tarvitse alati kokku anda plussi.

Muidugi ei ole ?Loomade farm? kirjandusteosena iseeneses, see tähendab ilma oma kõikvõimalike sleppideta, ilmselt nii rikkalik alusmaterjal, et iga uus ajastu võimaldaks sellest ammutada üha uuesti ja üha uue nurga alt. Kuid seda ettevaatlikumaks peaks see sundima karikeerimiskatsetusi. Tekib küsimus, et kui mingi alusteos põlata üksühese läbiproovimise jaoks liialt skemaatiliseks, siis mida arvata sealt veel säilivat tema groteski väänamise jaoks. Ma ei taha öelda, et Orwelli tuleks lavale tuua mingi esmatasandi realistliku suhtedraamana, kuid läbitud etapina võiks lõpptulemuses see kiht kuidagi kajastuda, olgu ta lõpuks kas või katse-eksituse meetodil dekonstrueeritud, kui asi seda nõuab.

Seda juba sellepärast, et kui me õigustatult oletame, et kuuekümne aasta tagune allegooria ei mõju enam ?allegooriliselt?, sest juba vaatajas puudub selleks retseptor, siis ammugi on tal ummistunud vastuvõtukanal sildiga ?ärapanija?. Ma mõtlen ?ärapanija kui selline?, sotsiaalkriitik ja ühiskonna valvekoer, kes ründab vaid pahe stereotüüpi (stiilis: meid ümbritseb mingi ?üleüldine jama?), kuid õigustab oma poolele teele jäävat üritust sellega, et naerda saab vaid esmajärjekorras iseenda üle jne, jne.

Ma ei taha esindada mingit vanamoodsat hoiakut, pigem avastasin, osalt aimatavat üle kinnitades, osalt endalegi üllatuseks, kuidas on suhteliselt lühikese ajaga teisenenud publiku naljasoon ja seeläbi ka muud läved. See jagas lavastuses sisalduva üsna konkreetselt n-ö mittevajalikuks ballastiks (mille kallal oli paraku rohkem tööd tehtud) ja kasutamata potentsiaaliks. Viimast oli õnneks palju, näidates, et lavastajal on põhjust ja võimalust selle sama asja ning samade tegijatega edasi minna.

Üleliigseks nimetaksin esmalt seda teatri sisenaljade tasandit. Kuna ükski tudengilavastus ei ole senini veel ilma läbi saanud, küllap on see siis ka vajalik, kuid ehk viitab sel juhul võimalusele selleski ?anris otsinguid avardada. Olulisem on aga see, et tööle ei hakanud ka otsene päevapoliitiline viitesüsteem (hoolimata poliitikute rohkusest esietenduse publiku seas). Hea küll, arutelu nõrgemate motiveerimise vajadusest ei pidanudki ehk seostuma ühe hiljutise skandaalseks kujunenud sõnavõtuga riigikogus, kuid hüüatus: ?Ma olen sinust kümme aastat vanem!?, teenis küll ainult ühte eesmärki, paraku seda saavutamata.

Põhjus ei ole näitlejate väheses koomikutalendis, seda oli ülearugi, kuid selle mõju kulutati üleüldises karikeerimis- ja etendamiskunsti kontekstis lihtsalt ära, nivelleerides algteoses eneses pakutud võimalused. Samal ajal saanuks ilmselt rohkem rõhuda kogu materjali sellele tahule, mida kandis ülinauditavalt Veiko Tubin Tümpsa rollis. Kuna temas oli tugevalt välja toodud ka see poolus, mis oma tegelaskujust tõesti hoolib, saanuks just tema õlule panna isegi rohkem ühiskonnakriitilist karikatuursust, näiteks töönarkomaanluse üldistamiseks. Aga see ei olnudki vajalik, see olnuks lihtsalt võimalik, sest huumor oleks läbinud näitlejal ka n-ö valu faasi ja tõusnud kandvaks.

Selliseid hetki esines ka teiste mängus (eriti tahaks kiita Lauri Lagle Lumepalli), kuid need jäid varju just üldist hoiakut saatva ja üleolekut näidata püüdva (vale)häbi ja sellest tulenevalt alusmaterjali pika hambaga katsumise tõttu. Paradoksaalselt muudab selline hoiak õhukeseks ka paroodia ja eneseparoodia vaheseina, sest röövib võimaluse võtta siiralt iseenesest võimsa idee ja sõnumiga ning tõesti hästi Doorsi ja Radioheadi interpreteerivat bändi. See rida ei püsinud enam oma puutumatus kommenteerija staatuses, vaid hakkas markeerima uusvasakpoolse moemässu ilminguid, olles oma märgilise kaalu poolest võrreldav lavalt läbi jooksnud hoolitsetud poiste a cappella pundiga.

Aga nagu juba eespoolgi öeldud, lavastaja ja trupi võimete taha üritus ei jää. Pigem tahaks soovida nii neile kui ka tulevastele sotsiaalse teatri viljelejatele rohkem julgust oma mis tahes valikutes lõpuni minna, sest ka publikut ei võlu enam pelgalt selle kaubamärgiga.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht