Esimene vasikas komöödiakoplis

Pille-Riin Purje

Eesti teatri festival ?Komöödia? Tartus 9. ? 11. IX 2004. Peakorraldaja Margus Kasterpalu.

Komöödiafestivali tunnussilp ?möö? viitas vasikale, kes ei taha minna aia taha. Vasikas on rõõmsalt süüdimatu, kas ka komöödia? Festivali maskott-perekond Möö kandis narrirüüd. Narr ja kloun valdavad olemuslikku nukrust, tõe traagikat ? nagu ka täisväärtuslik komöödia. Pereisa Jaak Möö (Vanemuise näitleja Jaak Prints) naeratas mahekurvalt, ta raamkõne ülistas tsirkust. Margus Kasterpalu eelplaanides oli maskoti kohalolek pidev, isand Möö sekkumine igasse etendusse intrigeeriv idee, mis ei teostunud. Erandiks uljas lõppakord, Ugala ?Koturnijad? Vanemuise kontserdimaja hiigelkoplis, kus maskoti ilmumine oli teretulnud. Võib-olla olnuks võõra pajatsi sisenemine lavamängudesse veider võte, ometi jäi idee kripeldama. Tundus, et praegu hajus läbiv telg ja et festivalil puudus Kivirähki kaliibriga stsenarist. Puudust tundsin ka lavastuste aruteludest. Teatriväitlus publikumenu teemal polnud päris see, paar väitlejat ulpisid enesekesksuses.

Aia taha komöödiafestival ei läinud, ehkki veel mõni hea plaan luhtus. Kahjuks ei saanud asja kahe Manfrediga ?Palju õnne argipäevaks!? etendusest. Lahjemaks muundus mitmete asenduste tõttu ka prognoosimatu Komöödiaöö, vähemalt selle algus, sest minuealine ei jaksanud sügavasse öhe ?Klat?i? ootama jääda.

Vaatasin ära seitse ja pool lavastust, pluss kooliteatrite naljavõistluse kuus truppi. Koolinoori oli õpetlik jälgida, pakuti näitemängu seinast seina: Helju Rammo nõuka-aja triviaalkomöödiast Cocteau sürrtekstini. Võitis Varstu kooliteater ?Kõgõkogo? ja täie õigusega: tüdrukute trio esitas andeka, terava paroodia nii omaenese vanaemaikka jõudmisest kui Mehhiko seebiseraalist. Kui neiud puändina teatrikriitikuid etendasid, tumedad prillid ees (üks hingeelult küll roosade prillidega), oli äratundmine naljakas ja piinlik ? nii rafineeritud ja tarka üldistust kriitikute tühijahumisest pole mu silmad enne näinud! Auhinnaks esineb Varstu kooliteater draamafestivalil 2005, latt on kõrgel, ootame ära.  

Esmamuljeid sain festivalilt kaasa kolm. Vilde ?Vigased pruudid? Andrus Vaariku lavastuses (Vanemuine) oli hõredavõtu. Äkki püüdis lavastaja Vaarik üleliia Mati Unti matkida? Ent sekka juhtus ka vahvaid vinjette: parim kuuldemängulik pime-stseen Raivo E. Tamme võrratute intonatsioonidega. Pettumuse valmistas Vanalinnastuudio Supiteatri ?Ines ja Ines?, sest midagi ei osatud peale hakata toreda ideega: viia kokku kaks nähtust, Ines Aru ja Eda-Ines Etti. Festivali kulminatsiooniks kujunes Draamateatri (eel)esietendus ?Aabitsa kukk?, mille päriselu algab oktoobris: autor ja lavastaja Andrus Kivirähk, esitaja Tõnu Oja (pildil). Komöödiaks ei söanda seda sünkjate salakihtidega lugu küll nimetada ja Forrest Gump tundub meie Mauno kõrval sile happy-end-ullike. Muhedat huumorit pakkus Kivirähki ?Orav ja Meri?, Andrus Vaariku ? Egon Nuteri tandem Supiteatris oli nauditav ka teist korda. Festivalile oleks ideaalselt sobinud ka Kivirähki ?Romeo ja Julia?!  

Paradoksaalselt sattusid taasvaatamismuljes dialoogi kaks kontrastset nähtust: VAT Teatri mustast huumorist pakatav, stiilselt räige ?Kolumats? ning Rakvere Teatri hitt ?Täismäng?, mis näis soojem, hoolivam kui enne.

Tõrvatilk komöödiapütis: kaelakaardipublik, s.t teatritegijad ja  -kajastajad, pagendati Vanemuises rangelt rõdule. Suure maja fuajeeseinal oli silt, kus meiesugustel keelati piletiga publikul ?jalus tolgendada? ? sõnapruuk tahtis vist olla naljakas, aga mõjus kui lipitsev reveranss (pileti)rahale. On boheemluse taunimine nüüd aja märk või Vanemuise uus tuul, festivali vaimuga see kokku ei käi. Taolise  loogika järgi näib kiiduväärne, et teatritrupid sõitsid Tartusse vaid oma etendust mängima ja ruttu tagasi, muidu olnuks tolgendajaid veel rohkem! Aga kujutlegem, et Koturnijad oleksid vaadanud kogu festivali ? milline improvisatsiooni ilutulestik oleks publikusse lennutatud!