Ei tohi kibestuda ega käega lüüa!

Elmo Nüganen

Rohkem kui ühe või teise kultuuriobjekti valmimine paneb mind muretsema asjaolu: äkki hakkamegi harjuma nähtustega, millega ei tohiks harjuda – ühiskonna protsessidega, kus meiega manipuleeritakse nii, et me sellest enam arugi ei saa. Paljud ju tegelikult saavad: keegi juhib tähelepanu, avaldab meelt, laiutab käsi, kirjutab lookese, artikli, annab intervjuu. Aga sinna kõik suububki. Kaua  võib rääkida ühest ja samast: ajakirjandus, inimesed väsivad pidevast häirekella löömisest. Ja lõpuks harjumegi, peame seda normaalseks.

 

Parlamendi tegevuse kohta on käibele tulnud naljakaid termineid: juntima, JOKK jne. Vabandan vulgaarse  väljendi pärast, aga väga tahaks, et vahel „pandaks ka Jõerüüti”. Mõned vahest enam ei mäleta, kuis värske kaitseminister Jaak Jõerüüt keeldus kaasa mängimast poliitilistes mängudes reeglitega, mis ei sobinud ausa „mängu” juurde. Oletan, Jõerüüt sai väga hästi aru: ta võib intervjuusid anda, teha oma lehe või blogi – ükskõik, mida ta räägib, osaleb ta siiski mängus, milles ta ei taha kaasa teha.  Jõerüüt ei leidnud muud võimalust kui tagasi astuda, mida Eestis naljalt ette ei tule.

Mida teha? Kui teatri peanäitejuhina käituda NII, siis pole see võimalik. NAA käitudes oleksin mängus osaline, aga kaasa mängida ma ei taha. Kolmandast variandist poleks mingit kasu. Aga kõik need variandid tähendavad süsteemis osalemist, ilma et ma ise seda tahaksin. Sõnades võin lollusele isegi vastu hakata, intervjuudes, leheveergudel,  televisioonis, raadios, avaldada meedias oma nördimust ja pahameelt, ent ma olen ikkagi süsteemis sees.

Ei usu, et ma selle juhtumiga seoses infarkti või maohaavad saan. See paneb siiski pea tööle ja muretsema, et tulevikus ei juhtuks näiteks nii: haridusminister ei oska valida, millist kooli rahastada, ja annab otsustamisõiguse rahvale ning koolijuhid, nägemata muud võimalust, hakkavad kiitma oma kooli, lähevad mänguga kaasa, kaasavad lapsevanemad, need jälle oma tutvusringkonna – kõik selle nimel, et rohkem hääli saada. Kõik on näiliselt nagu õige. Osalusdemokraatia! Jah, demokraatia tundemärgid on niisugusel hääletusel olemas,  aga tegelikust demokraatiast on asi väga kaugel. Pigem on see segu manipuleerimisest, oma tegemata tööde varjamisest, vastutuse veeretamisest kellegi teise õlule ja populismist. Kui Keskerakonna korraldatud hääletus 17. novembril avalikustati, helistasin kohe Kultuurikatla juhile Peeter-Eerik Otsale, et koos avalikkuse ees esineda. Kui lihtne oleks ennast üksteisele vastandama hakata, sama mängu kaasa mängida! 

Vahest oleks aeg luua intellektuaalide, kultuuriinimeste, sotsioloogide mõttekoda ja rääkida sellest, mis ühiskonnas toimub. Muidu läheb nii, et keegi kuskil võtab sõna, kirjutab, küsib, aga kõigil on ju kiire – vastused võivad õhku rippuma jääda. Sirbis kirjutab Kaarel Tarand samadest asjadest, Marju Lauristin Tartus mõtleb samadest asjadest, Jaan Kaplinski oma maakodus valutab südant samade asjade üle, meie siin teatris arutleme  samade asjade üle – igaüks oma „getos“ mõtleb samamoodi.

Ema helistab mulle kodunt ja küsib: Elmo, mida ma teha saan? Kas ma pean hääletama, ma ei tunne Internettigi! Kuna küsimus on nii tõstatatud, siis tavaline inimene ei näegi muud võimalust kui hääletada – tahtes olulisel teemal kaasa rääkida. Ta annab Internetis oma hääle ja selles ei saa teda süüdistada, ta on aktiivselt mõtlev kodanik. Aga ei tema ega  paljud teised pruugigi aru saada, kui jõhkralt nendega manipuleeritakse. Kärbseid aetakse pähe! Ajame sassi väga olulised mõisted – ei tee vahet, mis on demokraatia ja mis näiline demokraatia, selle mängimine või demokraatia protsesside või ilmingute kasutamine hoopis muudel eesmärkidel.

Keskerakonna tellitud ja Tallinna Linnavalitsuse välja kuulutatud hääletus „Linnateater või Kultuurikatel?“ seab kaalukausile  mitte ainult Linnateatri uue maja ehituse, vaid terve teatrikollektiivi. Muidugi, kõik meie inimesed pole uue maja projekti võrdselt panustanud, selge see, aga direktor Raivo Põldmaa on pannud ehitusse kõik oma oskused, kogu energia, südame ja mõistuse. Ka südametunnistuse, et mitte kasutada valesid vahendeid – ühesõnaga andnud endast kõik. Ja nüüd otsustab maja ehituse üle rahvas, kuigi otsustama peaks täitevvõim. Me valisime  inimesed, kes saavad selle eest palka, et meie eest õiglasi otsuseid langetada. Nüüd veeretatakse otsustamine nende inimeste õlule, kel tegelikult puudub ammendav informatsioon projektide kohta, mille vahel käib hääletus. Missivõistluse või „Tantsud tähtedega” puhul on hääletamisprintsiibid selged. Aga panna iludusvõistlusel võistlema tütarlaps ja ninasarvik – neid ei saa ju võrrelda. Nagu ei saa võrrelda Linnateatrit ja Kultuurikatelt. Viimane on  interaktiivne, multikultuurne keskus, ühtaegu ka kinnisvaraprojekt ehk ühe hoonestatud, aga ilma otstarbe ja eluta rajooni elustamise projekt. Muu hulgas tehakse seal tulevikus kindlasti ka teatrit, näidatakse filme jne, mistõttu on üsna tõenäoline, et nad saavad Euroopast raha. Kõik seisab Eesti-poolse finantseeringu, nende 13 miljoni taga, mida Peeter-Eerik Ots juba kaks aastat tagasi Tallinna linnalt küsis. Siis tulnuks Euroopa taha oma 99 miljoniga. Ja  Kultuurikatla ehitus juba käiks. Ent sellest ei räägita, vähemalt mitte korraldatud hääletuse kontekstis.

Tänaseks on mäng ammu väljunud küüniliselt korraldatud rahvahääletuse kontekstist ja kujunenud poliitika ja kultuuri vaheliseks konfliktiks. Mulle on Tallinna linnapea isiklikult öelnud: kui te meie mängu kaasa mängida ei taha, siis kaotajad olete teie, ärge rikkuge meiega suhteid! Ja märgid näitavad, et kui üks  linna allasutus ei käitu nii, nagu linnavalitsejad soovivad, siis järgneb karistus: linna rahalised investeeringud meie teatrile on juba viimastel päevadel hakanud vähenema.

Annan endale väga hästi aru, et ei tohi kibestuda ja käega lüüa. Paljud on minu käest küsinud: mida te edasi teete, kui ehitust ei tule? Kolmapäevases Eesti Päevalehes annab Kaia Jäppinen ju üsna selgelt mõista, et otsus oli ammu tehtud ja raha läheb Kultuurikatlale. Egas midagi. Töötame edasi. Teater ei saa ju oma põhitegevust lõpetada. Eks püüame teha võimalikult suure kunstilise väärtusega lavastusi ja pakkuda vaatajale elamusi, nii nagu me oskame. Jah, niisugune hääletus solvab ja puudutab kogu Eesti teatrirahvast. Aga sellest ei tohiks järeldada, et kõik on läbi. Pigem peab olema aktiivsem kodanik. Mitte ainult hääletades. Tuleb oma arvamus julgelt välja ütelda, mitte karta: kui ma jään ausaks, siis äkki neile  kuskil seal üleval ei meeldi ja me ei saa raha! Tuleb „Jõerüüti“ teha! Õigel hetkel millegi ütlemata jätmisega või poolenisti ütlemisega toetame seda, mida me tegelikult toetada ei taha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht