Eesti teatril on puudu dramaturgidest, kes hindaksid lavastusi lõppfaasis

Maarja Mänd

Mida arvavad eesti teatrist festivali „Draama” žürii väliskülalised?        Tommi Auvinen, lavastaja ja näitleja, Soome: Mul on raske kommenteerida eesti teatrit tervikuna, olen seda küllaltki vähe näinud, kui mitte arvestada olnud festivali. Tean, et Eestis on palju huvitavaid lavastajaid ja lavastusi, mis on löönud mitmel pool maailmas laineid, kuid see, mida „Draamal” nägin – kõlab küll koledasti –, näib Euroopa, sealhulgas ka soome teatriga võrreldes pisut vanaaegsena. 

Mulle meeldis väga NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”, kuid ka sellel lavastusel oli puudusi. Lavastuse kvaliteet paraneks tublisti, kui selle pikkusest tunni jagu maha võtta, sest publik on väga taibukas ja saab ka vähemast aru. Sellele vaatamata oli tegemist lavastusega, mis mulle väga meeldis ja mida julgen esile tõsta. See oli väga tugev ansamblitöö ning Marika Vaarik tegi kultuuriministrina väga hea rolli.  Mis puudutab festivali üleüldse, siis olen pigem seda meelt, et teater ei ole sport. Muidugi on väga kaasaegne palgata festivalile rahvusvaheline žürii ja tekitada võistlusmoment, kuid minu meelest see ei ole vajalik. Palju toredam on inimesed lihtsalt kokku tuua, ilma punktijagamiste jms-ga – puhtalt teatrit vaatama!       

 

Marina Davõdova, teatriuurija, kultuuritoimetaja, NET -festivali kunstiline juht, Venemaa:

„Draama” kogemus on olnud mulle väga huvitav, sest ma ei osanud arvata, et nii väikses riigis võib teater niimoodi eksisteerida. Siin on palju teatreid ja suurepärane publik, kes täidab isegi kell 11 hommikul suure saali etendusel kõik  istekohad. Ka Venemaal on palju teatreid, kuid hommikul tuldaks teatrisse heal juhul lastelavastuste puhul.

Nägin festivalil mõningaid kunstiliselt huvitavaid lavastusi, millest säravaim oli „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”. See on küll liiga pikk ja vajab hädasti toimetajakätt, kuid ideena oli lavastus hästi teostatud. Ma ei suudaks sellist lavastust vene kontekstis ette kujutadagi, sest 90%-l meie teatrist ei ole midagi  pistmist tõelise eluga. Vene inimesed tulevad teatrisse, et vaadata „Kirsiaia” või „Onu Vanja”, uusi tõlgendusi kuid nad ei näe teatrit ühiskonnaelu aktiivse osana. Eestis, nagu ma aru saan, on teater esmajärjekorras just ühiskonna osa ning see on minu meelest väga tähtis.

Siiski, Eestis nagu ka mujal Euroopas, küll aga mitte Venemaal, on teatrist huvitunud ja sellega seotud nii suur hulk inimesi, et teater lakkab tihti olemast professionaalne. Venemaal tuleb  esmajärjekorras lõpetada teatrikool ja saada diplom ning alles siis võib lavale astuda, Inglismaal, Hollandis ja paljudes teistes riikides võib näha aga mitmeid vabatruppe ja -teatreid, kellel seda nõuet pole. Nad lihtsalt püüavad demonstreerida oma arvamust elust, kasutades selleks teatrivahendeid. Tihti on see naeruväärne, teinekord väga huvitav, sest paneb mõtlema teatud küsimuste üle ning pakub uusi vaatenurki.   

 

Ian Herbert, kriitik ja õppejõud, Inglismaa:

Kui käisin paar aastat tagasi „Draama” festivalil, oli mul väga pinev nädalavahetus, mis sisaldas pooltosinat teatrielamust, mida pidasin  maailmaklassiks: nägin „Meistri ja Margarita”, väga head versiooni, Priit Pedajase lavastust „Aristokraadid” jt. Iga teatriskäiguga premeeriti mind väga hea lavastusega. Ent sel aastal pole palju, millega kiidelda, ja ma olen seepärast kurb. Sest ma tean ja usun, et Eestis on väga palju väga häid lavastusi, mis festivalile ei jõudnud.

Sellekordsel „Draamal” oli paar väga professionaalset, kuid kiiresti ununevat lavastust,  paar enesekeskset, kus näitlejad ja lavastaja etendavad rohkem iseendale kui publikule. Ja sinna otsa veel mõned kohutavalt pikad etendused, mis selle nädala järgi on eesti teatri kõige iseloomustavam joon. Eesti teatril on puudu dramaturgidest, inimestest, kes hindaksid lavastusi lõppfaasis ja teeksid vajalikke stseenikärpeid. Lavastustest huvitavaimas „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” oli otsustatud näidata vaatajale kunsti, mis alati ei toimi, tõestada, et improvisatsioon prooviprotsessis on väga raske töö. Näidata viisteist minutit seda, millest enamus oleks viie minutiga aru saanud, on publiku solvamine.

Tartu Uues teatris lavastatud „Elud” põhines huvitaval materjalil ning sel olid kõik eeldused saada samaväärseks lavastuseks. Ent sellest kujunes väga igav teatriõhtu: liiga palju liiga sarnaseid lugusid, mis matsid näitlejate isiklikud lood. Iga loo juures  anti vaatajale 30 sekundiks võimalus millekski eriliseks – seejärel pöörduti tagasi staatilise jutustamise juurde. Publikule pakuti teatrielamuse asemel rohkem loengut teatri kohta. Ja see oli väga kurb. Kuid lavastused jäid eri asjade tõttu meelde. Mulle meeldis „Janu”, sest see andis vaatajale lootuse, et põhjalangenutel on võimalik olukorrast välja tulla (õnneliku lõpuga lavastused on tänapäeva teatris suurepärased  nähtused!). Mulle meeldis „Hullumeelse päevik”, mida enamik mu kolleege pidas küll pealiskaudseks lavastajatrikkide kogumiks, sest lavastaja oli võtnud Gogoli teksti, mida igaüks võib ise lugeda, ning pannud selle teatrikeelde. See ei pruukinud olla Gogoli-truu, kuid eesmärk oli meelega näidata, et tegu on teatriga. „Börsi ja börsitari” võib muidugi liigitada triviaalseks komöödiaks, kuid mina seda ei teeks, sest minu meelest juhtis see tähelepanu  paljudele tänapäeva probleemidele. Pole tingimata vaja tuua lavale slogan’eid ja neid propageerida, võib teha lihtsalt pehmeid ja romantilisi komöödiaid ning olla ikkagi väga eluline. Mulle see meeldib.

Kui peaksin eesti teatrit hindama nähtu põhjal, siis kiidan pühendumust kaasaegsele näitekirjandusele. Toimunud näidendivõistlused on ilmselgelt toonud väga palju uusi kirjutajaid ja näidendeid. Eestis on väga häid näitekirjanikke;  Läti ja Leedu peaksid teid kadedusega vaatama, sest seal ei ole nii tugevat uue näitekirjanduse traditsiooni. Ja kindlasti tahan kiita Eesti teatripublikut, sest miljon teatrikülastust rahvaarvu kohta, mis sellest palju suurem pole, on suurepärane tulemus. Inglismaal on vastu panna 12 miljonit teatrikülastust 60 miljoni inimese kohta. Publik reageerib teatrile siin suurepäraselt, ent vahel mulle tundub, et ollakse oma teatri suhtes liiga toetavad, lastakse teatritegijatel endaga kui lollidega rääkida ning siis veel aplodeeritakse ka. Vaatajad peaksid saalis nihelema ja kavadega krabistama, et sundida tegijad iseendaga rääkimine lõpetama ja looga edasi minema. Eesti puhul on tegemist igati tähelepanu vääriva riigiga Euroopa teatrimaastikul, siin toimuv on igati oluline. Aga minna siit ja rääkida Euroopa kolleegidele, mis nähtust on oluline, on keeruline. Ei ole palju lavastusi, mida hea  meelega uuesti vaataksin või mille kohta julgeksin öelda, et seda peab kindlasti nägema. Eesti teater on loomulikult oluline, kuid see festival ei suutnud seda piisavalt demonstreerida.     

 

Mladen Kiselov, lavastaja, näitleja ja teatripedagoog, Bulgaaria:

Tahan öelda teatritele, et hoolitsege oma publiku eest. Olen Ida-Euroopast ja tean, kuidas teatrist on lähiminevikus saanud seoses süsteemi lagunemisega vaba territoorium. Ent sellega ei tohiks kaduda teatriinimeste kohustus tuua lavale tänapäeva probleeme ja küsimusi. Käes on rasked ajad ning inimesi tuleb taas kõnetada nii nagu 20 aastat tagasi. Nähtud lavastuste parimad hetked on need,  kus laval on tunda kaastunnet vähem edukatele või mitte nii võimekatele. Kui see teatris unustatakse ning püütakse end hoida vee peal meelelahutusega, võib publikust ilma jääda. Meelelahutusäril on alati publikut – on inimlik, et tahame rasketel aegadel naerda –, kuid meeles tuleb pidada ka seda, et iga inimene tunneb sisimas end pisut ebakindlalt. Kui teater seda ebakindlust kõnetab ning puudutab vaataja hinge kaastunde ja mõistmisega, siis  saadab seda suurem publikupoolne tänu.

Eesti teatris paistavad silma suurepärased näitlejad: igas vanuses targad, andekad, teravad. Olin 60ndatel GITISes Anatoli Efrose õpilane. Efros oli eesti teatri suur austaja, mistõttu olime siin toimuvaga pidevalt kursis. Osav näitlejatöö eesti teatris ei tulnud mulle seetõttu uudisena, ent sellele vaatamata on kõikides lavastustes liiga palju mõttetut karjumist. Kui näitlejal on vaja emotsioone summeerida, siis  teeb ta seda kindlasti karjudes. Ma ei mõista, miks see nii on – ehk on tegemist hirmuga, et ei olda piisavalt temperamentsed?

Teine kitsaskoht on lavateosed, mis peaksid olema üles ehitatud lavastusreeglitele, mis on tihti väga karmid ega luba põhjendamatut venitamist. Seda oli paraku sel festivalil palju näha, mõni lavastus oleks võinud olla terve tunni jagu lühem. Tahan soovitada lühemaid, efektsemaid, laetumaid lahendusi.  Mis puutub festivali, siis oleks hädasti vaja kuraatorit või ekspertgruppi, kes valib festivalile lavastusi. Antud juhul ei kandnud festivali loosung „Parimad on koos!” vilja. Olen näinud eesti teatrit küllalt palju ning nähtud valik ei olnud parim. Ja seda, mida näidati, peaksid saatma vestlused teatripraktikutega. Teatrid tulevad, mängivad oma lavastused ära ja on kohe läinud. Inimesed, kes on tulnud välismaalt etendusi vaatama ja tagasisidet andma, ei saa ilma aruteludeta oma ülesannet täita. Noored näitlejad, lavastajad vajavad tagasisidet, et mõista oma tööd ja loomingut paremini. Ainult nii saab teater areneda.     

 

Varda Fish,  lavastaja, dramaturg ja õppejõud, Iisrael:

Olen tulnud väga kaugelt ja oodanud kaua kohtumist eesti teatriga, aga pean ütlema, et olen pettunud. Ma tean, et Eestis on väga head teatrit, kuid suur osa sellest ei olnud selle festivali programmis. Sellest on kahju. On küll potentsiaalselt huvitavaid töid, kuid mõned nähtud lavastustest on liiga konventsionaalsed, triviaalsed.

„Kuidas seletada pilte surnud jänesele” kontseptsioon oli väga huvitav. Siin oli palju võimsaid hetki ning see, kuidas teatrit on kasutatud kritiseerimaks valitsuse kunstipoliitikat, on väga hea mõte. Kuna kõiki neid asju korrati muudkui üle ja üle, siis kadus dramaatiline pinge ning lavastus läks kohati igavaks. Lavastajad ja dramaturgid peaksid olema tundlikumad pikkuse suhtes ja kärpima üleliigse. Kõik lavastused kannatasid selle all, kuid konkreetse näite puhul oli mul eriti kahju, sest  tulemus oleks võinud olla suurepärane.

Ma tahaksin soovitada siinsetele teatriinimestele võtta õppust naaberriikidest, lavastajatel ja näitekirjanikel olla ühenduses teiste riikide tegijatega, sest see võib osutuda tulemuslikuks. Poola teater, mis on aktiivses kahekõnes saksa teatriga, on ehk praegu Euroopa paremaid ja tugevamaid. Tuleb julgustada kultuurilist dialoogi teiste riikidega, sest teater on saanud alguse etnilisest kultuurist,  rituaalidest – sellistest, mida nägime „Võrumaa rituaalides” – ning sealt edasi arenenud. Teater, mida festivalil nägin, on teistest kultuuridest, sealhulgas minevikust, võõrdunud. Pole klassikalist draamat, puudub kreeka draama, mis on lääne teatri aluseks.

Tahaksin väga, et siin võetaks teha mõni kreeka tragöödia ning kohandataks see eesti kultuuriga. See on arenguks väga oluline, sest pole head teatrit ilma kultuuridevahelise koostööta. Ükski kunstiliik  ei teki eimillestki, kõik on millestki mõjutatud.

Vahendanud Maarja Mänd

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht