Eesti teatri Kunksmoor ja emaelevant

TAMBET KAUGEMA

Merle Karusool on kombeks kõnelda asjadest, mis on hingel ja sellest lähtuvalt puudutada ka vaatajaid.

Aldo Luud / Õhtuleht / Scanpix

Tänavuse riikliku elutööpreemia laureaadi, lavastaja Merle Karusoo elutöö on mäluteater, eestlaste elulood, mis põrkuvad keeruliste mälutõketega. Sellised teatritekstid on sündinud algallikaid intervjueerides või kogudes materjali muul moel, näiteks arhiividest. Karusoo dokumentaallavastused avavad olulisi teemasid: eestlaste-venelaste suhted, täiskasvanuks saamine, riskirühmad, aga ka sõda ja küüditamine. Laureaat tegutseb endiselt kõrgvormis nii lavastaja, teatripedagoogi kui ka harrastusteatrite tegevuse toetaja ja koolitajana.

Toomas Lõhmuste,

näitleja, lavastaja ja teatripedagoog

Teeb tõesti rõõmu, et Eesti Vabariigi 100. aastapäeva puhul on riikliku elutööpreemia saanud just need kolm eesti kultuuri vitaalset Kunksmoori: lastekirjanik Aino Pervik, vaibakunstnik Anu Raud ja lavastaja Merle Karusoo. Väga hea valik, kiitus valijatele.

On lavastajaid, kes teevad lihtsalt oma kutsetööd, otsivad siit-sealt köitvaid materjale ja panevad need lavale – rohkem tükitöö. Merle Karusoo on aga alati ajanud võimsalt oma rida. Eks neid oma vao kündjaid ole ju teisigi, ent tema lavastusnimistu on omaette vooremaastik. Karusoo on olnud oma teatritöödes põlvkonna eestkõneleja, sest 1944. aastal sündinuna on ta pidanud tähtsaks kõnelda teemadel, mis tema põlvkonda on rängalt puudutanud. Ei ole vahet, kes on autor – Shakespeare, Shaw, O’Neill või tema ise –, alati kannavad need lavastused sõnumit, on sõnumitooja lavastused.

Teist nõnda võimsat sõnumitoojat, kes heas mõttes on ehmatanud ühiskonda, ma eesti teatrist nimetada ei tea. See õnnestus tal juba algusest peale. Olin keskkooliõpilane, kui 1975. aastal esietendus Karusoo „Popi ja Huhuu“, mis tol ajal mõjus šokina. Kas tõesti on võimalik teha lavastus, nii et selles ei ole sõnagi teksti? Sama võimatu tundus 1979. aastal valminud „Makarenko koloonia“, kus teatrilaval oli korraga kaks kursust, lavakunstikooli IX ja X lend, kokku poolsada inimest. Kui käisime 1980. aastal esietendunud lavastusega „Olen 13aastane“ ringreisil, siis Thbilisis ja Kiievis inimesed tulid ja küsisid, kas Eestis enam Nõukogude võim ei kehtigi, et me saame teha sellist teatrit. Karusoo teater oli oma ajas uudne ja ehmatav.

Tema elulugude-tsükli lavastused „Meie elulood“ ja „Kui ruumid on täis …“, mõlemad 1982. aastast, panid Noorsooteatri vanemad kolleegid pead vangutama: kuidas saab rääkida laval oma elulugu, kiskuda ennast nagu alasti. Samasuguste hulluste ritta sobitub 1993. aastal Eesti Vabariigi 75. aastapäevaks valminud „Circulus“, kui Otepääl kogunes suure vaateratta alla oma aja lugu mõtestama 300 harrastusnäitlejat. Tagasivaateliselt tundub see võimatu missioonina, kuid vaid seitsme päevaga sündinud lavastus sai võimas ja oli märgilise tähendusega. Karusoole on üldse tunnuslik kõndida radu, mida mööda enne ei ole astutud, teha avastusretki, kus vaatepunkt on üllatuslikult nihkunud.

Teemad, mida ta on oma lavastustes käsitlenud – küüditamine ja sõjajärgne raske aeg, vangide, lastekodulaste ja võõrsõdalaste elu ja mõttemaailm jpm –, on hirmus valusad, kuid Karusoo on neist rääkinud avali ja ausalt. Elulugude asja on ta ajanud kogu oma elu: elutöö ja elulood on tal ilusasti patsi põimunud. Oluline on sealjuures nentida, et Karusood ei ole eales painanud küsimus, kas üks või teine teema müüb, on kassakas, tal on kombeks kõnelda asjadest, mis on hingel ja sellest lähtuvalt puudutada ka vaatajaid.

Karusoo üks eeliseid oli see, et lavakunstikooli õppima asudes oli ta juba peaaegu 30aastane. Muide, sama lugu oli ka tema õpetaja Voldemar Pansoga, kes Moskvas õppides oli üle 30, ning nii nagu Panso oli oma õpetaja Maria Knebeli lemmikõpilane, oli seda Karusoo ka Pansole. Lavastajaks ei peaks õppima liiga noorelt, kui tehakse alles oma esimesi samme, vaid pisut hiljem, kui on selgemaks settinud, mida täpselt õppida tahetakse. Karusoo on osanud õppida, õpitut mõtestada ja seda hiljem teistele edasi õpetada. Mul on südamest hea meel, et võin ennast nimetada Karusoo õpilaseks. Nii mõtestatut, analüüsis süvitsi minevat õppejõudu kohtab harva – tema töö õpetajana on lummav. Ta annab siiani meistriklasse ja koolitab nii teatritudengeid kui ka harrastajaid. Naljaga pooleks võib ütelda, et tema õpilased on justkui ära tehtud, ta tinistab nad ära – omal ajal nimetasime me seda prillmao sündroomiks. Esimesel kursusel tegime näitlejahakatistena oma esimesi katsetusi ja pelgasime kohutavalt. Kui Karusoo küsis, kes tahab esimesena lavale minna, siis olid pilgud enamasti sussininadel või laes, et lugeda valgusteid üle. Karusooga tekkis meil siis kokkulepe, et me ei pidanud ise midagi ütlema, küll aga vaatasime kõik õppejõule otsa ning siis tuli prilliraamide tagant malbe otsus: „Jah, sina võid minna küll!“

Temaga koos töötades tajud tohutut haardeulatust ja jõuvälja, millega ta sind kaasa tõmbab. Loodusloost teame, et elevandikarjas on matriarhid, emaelevandid, kes on kõige targemad ja kõige pikema mäluga juhid. Neel, kellel on olnud õnne Karusooga koos töötada, võivad öelda küll, et Merle Karusoo on eesti teatri emaelevant.

Jaak Johanson,

näitleja ja muusik

Merle Karusoo puhul pole praegu kindlasti kokkuvõtete tegemise aeg, ta just jõuab oma kõige paremasse ikka. Seetõttu soovin talle aega ja võimalusi – meele- ja mõtteteravust on tal ülegi – kristalliseerida seda, mis on tema kätte koondunud ja aja jooksul salvestunud ning puudutab eelkõige selle rahva elu lugusid sellel maal. Selleks on ta jõudmas kõige õigemasse ikka.

Karusoo on üliharuldane kombinatsioon tohutust intuitsioonist – sensitiivide tuleproovi mõõtkavas oleks ta hirmuäratav nõid – ja ülimast ratsionaalsusest, temas on palju teadlast. Karusoo elulugude arhiivi maht on küll tohutu, kuid pärimuse ja rahvaluule mõttes on Eestis elulugusid kogunud teisedki üsna laialdaselt. Eriliseks ja võib-olla isegi hirmuäratavaks teeb selle arhiivi aga see, et seal on sees väga isiklik suhe. Nüüd on tarvis aega seda kristalliseerida. Enamik sellest materjalist ei jõua ilmselt kunagi kunstilisse vormi, mingi osa aga ehk küll. Tähtis on teha see arhiiv järeltulevatele põlvedele, samasugust tüüpi inimestele kättesaadavaks, sest ma usun, et praeguse vahu peal sõitva igapäevaelu vastandina tekib peagi noor põlvkond, kes hakkab selliste asjade vastu sügavat huvi tundma.

Teatriga on Karusoo tehtu seotud minu arvates kõige metafüüsilisemas, mängude mängude mängu mõttes. Kas mängiti mängu või mängude mängu või mängude mängude mängu, saab selgeks tüki aja pärast, sest peegeldused teatri ja elu vahel nõuavad selginemiseks pikka aega. On võimuabsurdi aegu, kui anded, mis tahaks avalduda rahvajuhina, poliitikuna, teadlasena, preestrina, ohvitserina, ka vastuluureohvitserina, ilmutavad end suurel määral teatris. Teatri kaudu tehakse asju, mida normaalsetes tingimustes tehtaks elus. Kui selline absurdiaeg mööda saab, siis pole kuigi tore, kui inertsist või mingitel uutel põhjustel jätkatakse samas vaimus. Praeguses Eestis on hea, kui sedalaadi anded avalduvadki rahvajuhina, poliiti­kuna, teadlasena, preestrina, ohvitserina, ka vastuluureohvitserina. Kui see nii pole ja näiteks poliitika halvas mõttes teatraliseerub, siis on tegemist topelt­kummalise ajastuga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht