Eesti teater Brüsselis – 8 aastat ja 55 lavastust

Esimese lavastusena õnnestus Erik ja Kati Simpsonil 2011. aastal Brüsselisse tuua Eesti Draamateatri „Aabitsa kukk“.

HANNA MILLER

Brüsselis elavatel-töötavatel eestlastel on kasutada oivaline võimalus: aeg-ajalt tuuakse neile külakostiks vaadata Eesti teatrite lavastusi. Selle eest ei tule tänada aga hoopiski mitte mõnd riigi institutsiooni, vaid üht perekonda, kes on korraldanud neid külalisetendusi puhtast entusiasmist. Erik ja Kati Simpsoni Brüsseli äärelinna kodu uksele võiks panna sildi „Eesti teatri agentuur Brüsselis“. Ega see vale oleks, arvab pererahvas, ent kiirustab lisama, et üksinda nad seda tööd teha ei jõuaks: abiks on sõbrad sealse eestlaskonna hulgast ja kõik sünnib Eesti Seltsi Belgias egiidi all.

Millest see mõte üldse tekkis? „Elulisest vajadusest,“ vastab Erik Simpson, kellele tehti 2004. aastal ettepanek tulla seitsmeks kuuks tõlkijana Brüsselisse tööle. Kui need kuud läbi said, pakuti võimalus jätkata. Nii ta Brüsselis on, nüüdseks juba 15 aastat ja kogu perega. „Eestis käisime tihti teatris. Kui siia jäime, hakkasime sellest puudust tundma. Tuli end ise hädas aidata,“ ütleb ta, kuid möönab, et päris nii lihtne see tegelikult polnud, ning selle üle, kas ja kuidas saaks tuua mõne teatrilavastuse Brüsselisse, mõeldi-arutleti aastaid.

Teostuma hakkas plaan, kui Kati Simpson valiti 2011. aastal Eesti Seltsi Belgias (ESB) juhatusse. „ESB on Belgias registreeritud MTÜ, tegutseme eesti kultuuri hoidjana ja vahendajana. Peale teatrite on käinud siin kontserte andmas eesti muusikud, on olnud filmilinastusi ja kohtumisi kirjanikega. Paar korda kuus koguneb eesti laste pühapäevakool, et eesti keelt ja kultuuri ei unustataks. Muidugi peetakse traditsioonilisi laste jõulupidusid jms. Kogu teatriprojekti arvepidamine käib ESB kaudu,“ täpsustab Kati Simpson, kes on nüüdseks ESB president.

Esimese lavastusena õnnestus Erik ja Kati Simpsonil 2011. aastal Brüsselisse tuua Eesti Draamateatri „Aabitsa kukk“. „Logistiliselt oli see lihtne lavastus: üks näitleja ja üks tehniline abi. Lava­kujundus, milleks oli vaja üht vana kappi, selles peituvat laibatompu ja telekat, sai tekitatud kohapeal. Laibatombu ja teleka meisterdas Kati ise,“ meenutab Erik Simpson. „Kui Tõnu Oja lavale astus, oli väga eriline tunne. Inimestel olid silmad märjad – nagu oleks kodu kätte toodud. Emotsionaalselt võimas hetk. Mäletan, Tõnu Oja kartis, et saalis istuvad lipsudega diplomaadid, kes ootavad, mida siis neile ka pakutakse. Aga lipsu-ülikonnaga polnud kedagi, etendus võeti väga hästi vastu ja läks vaatajaile hinge. Sellest hetkest läks asi käima.“

Kati (vasakult viies) ja Erik Simpson (paremalt neljas) koos teatrirahvaga koduõuel Brüsselis pärast R.A.A.A.Mi „Libahundi“ külalisetendust 2018. aasta juunis.

Ervin Õunapuu

„Õige varsti tuli Vanemuise teatrist kiri pakkumisega, kuna Brüsselis olevat hea publik. Meiegi saime kindlust juurde, et teatriprojekti saab teostada,“ tõdevad Simpsonid ning seletavad korraldustöö logistilist ja rahalist poolt. „Alustame mõistagi sellest, et hoiame end kursis Eesti teatrites toimuvaga, pealegi on meil kodumaal palju sõpru, tõelisi teatrihuvilisi. Piirid valikule seab lavastus ise: kui on palju näitlejaid ja rikkalik lavakujundus, siis on selle Brüsselisse toomine keerukam, sest meie ainus rahastamisallikaks on piletitulu. Sel juhul tuleb otsida ka suurem saal. [Belgias elab koos pereliikmetega umbkaudu 2000 eestlast – H. M.] Eelkõige peab aga lavastus meile endale meeldima ja tooma publiku saali.“ Teatripilet maksab enamasti 25 eurot.

Seni Brüsselisse toodud 55 lavastusest on see vähemalt 45 puhul teoks saanud puhtalt tänu piletitulule. „Piletirahast maksame kinni saali üüri, teatrirahva lennukipiletid, honorarid. Hotelli eest tasumiseks raha ei jätku, näitlejad majutatakse kodudes. Mõnel korral on saanud teatrid dekoratsioonide kohaletoomiseks toetust kultuur­kapitalilt ja mõnel korral on abistanud Euroopa parlamendi saadikud (Lauristin, Toom), kasutades õigust maksta kinni nende kutsutute lennukipiletid ja majutus. Parlamendi tööga tutvuda on ju huvitav näitlejatelgi. Tahame, et teatrirahvas tunneks end siin hästi, kedagi ei saadeta, kaart näpus, linna peale sõnadega „Mine, vaata ise ringi!““ ütlevad Simpsonid, kes hoolitsevad oma autoga ka teatri­rahva liikumise eest.

Brüsselis elavad eestlased on vajadusel ka lavapoiste eest, saagides etenduse tarvis pooleks kas või külmkapi, kui vaja. Lavakujunduseks tarvilik tuuakse kodudest või üüritakse antiigipoodidest. Kui see on Eestist kaasa toodud, on vahelaoks Simpsonite garaaž. Erik Simpsoni töö on eelkõige suhelda Eesti teatritega, samuti üürida Brüsselis saal, mida pole sugugi lihtne saada. „E-kirja teel siin asju ei aeta: tuleb kohal käia, rääkida, selgitada – üsna tüütu töö. Selleks kuluks abi ära, kuigi nüüdseks on meil juba mõned põhisaalid välja kujunenud,“ nendib ta ja rõhutab, et mingites koolivõimlates siin ei esineta, tehakse ikka päris teatrit päris teatrisaalides.

Etendus Brüsselis on võimaluste õnneliku kokkulangemise vili: saadaval peab olema saal ja Eesti teatrirahval tulemiseks vaba hetk. „Ajastamine on tähtis, kindlasti ei tohi etendus langeda pühadele või koolivaheajale, sest siis sõidavad kõik ära,“ lisab moekunstnikuks õppinud Kati Simpson, nelja lapse ema, kelle mureks on lavakujunduse eest hoolitsemine, muidugi söögitegemine, ka lavale, kui vaja, ja eelkõige publikuga suhtlemine. Tema teatab Belgias elavatele eestlastele e-kirjatsi etenduse toimumise aja ja koha, koostab lavastuse tutvustuse, registreerib piletisoovijad, jälgib laekumisi, annab teada, kui etendus on välja müüdud (Tallinna Linnateatri „Kivid sinu taskutes“ piletid müüdi läbi kahe tunniga) ja kas tuleb ka lisaetendus. Selle on pidanud andma teater NO99, Von Krahli teater ja Margus Tabor, kelle „Mamma lood“ oligi 55. ehk seni viimane Brüsselisse jõudnud lavastus.

Kogu selle suure töö eest ei teeni Simpsonid ise sentigi, vaid tasuks on emotsioonid ning ainsa ametliku tunnustusena Eesti välisministeeriumilt 2017. aastal saadud tänukiri. „Kokku oleme müünud 6000 piletit, aastas korraldame umbes 8 etendust, ettevalmistamisel on pidevalt 4–10 külalisetendust ja hea, kui pool neist teoks saab. Praegu käib töö juba sügiseste plaanidega,“ võtab Erik Simpson tegevuse kokku. Ta möönab: „Eks vahel kulu ka palju närvirakke, kui mõni lennukompanii streigib või pankrotti läheb või kui transpordifirma on kogemata tellimuse tühistanud ja meil pole äkitselt dekoratsioone.“ Lõpetuseks kinnitavad Kati ja Erik Simpson kui ühest suust: „Kõikidest olukordadest on alati välja tuldud ning positiivsed elamused kaaluvad üles kõik muu.“ Tänu neile on Brüsselis käinud peaaegu kõik Eesti nimekamad teatrid.

***

Näitleja ja lavastaja Priit Võigemast: „Mina olen Brüsselisse sattunud mitme teatri lavastustega ning mulle tundub, et põhjus, miks seal käiakse, ei erine eriti sellest, miks lauljad käivad esinemas missioonisõduritele Afganistanis. Meie siin Eestis ikkagi päris täpselt ei tea, mida need sõdurid seal teevad, aga nad ajavad seal meie kõigi asja ja aeg-ajalt on hea meelde tuletada, et nad ei ole sinna kaevikusse unustatud. Erik ja Kati Simpson koos oma sõpradega on võtnud selle teatriprojekti oma südameasjaks ning tegelikult ongi kujunenud nendest külalisetendustest rohkem nagu külaskäik sõprade juurde. Viimati sattusin sinna lavastusega „Kummi T“ tohutu kuumalaine ajal ja Erik, armas inimene, poputas meid, närbuvaid artiste, nagu oma lapsi, ning leidis isegi koha, kuhu meid ujuma viia. Vaat sellised inimesed on seal.“

Lavastaja ja näitleja Hendrik Toompere: „Enne lavale minekut kuulab näitleja alati saali heli – on see lärmakas, vaikne, keskendunud? Brüsselis, kus olen nüüd juba mitmeid kordi käinud, on see heli eriline: kõigil on nii palju juttu – ega nad ju seal omavahel tihti kokku saa –, saal kihiseb nagu šampanja, inimesed on elevil, ootusärevuses, rõõmsad. Seal puudub arrogants, et „no mängi nüüd“. Teatakse, et lava pole ehk see, mis Eestis: on vaid atmosfäär, näitleja, tema tekst, emotsioon. Seda kõike on hea tajuda, ja seda, et oleme oodatud. Seepärast mulle meeldibki seal käia. Muidugi ka sellepärast, et etenduse järel on lahe elamine-olemine. Kord tõid Simpsonid isegi hanemaksa, millest siis foie gras’d valmistasin. Antaks neile ainult jõudu!“

Teatri Piip ja Tuut näitleja Toomas Tross: „Teatri Piip ja Tuut esinemistega väljaspool kodulava on ikka sedasi, et kui kutsutakse, siis on tore, aga kui kutsujaks on Kati ja Erik, siis pole kahtlustki, et lisaks täissaalietendustele kujuneb väljasõidust ka meeldejääv sündmus.“

 


Brüsselis mängitud lavastused

2011. aastal Eesti Draamateatri „Aabitsa kukk“, Lasteteatri Trumm lastelavastus, Uue Vana teatri „Novecento“.

2012. aastal Eesti Draamateatri „Kõik on täis“, Vanemuise „Kessu ja Tripp“ ning „Elling“, Teatribussi „Võlupill“, Nukuteatri „Vurr-vurr, vurrkann“ ning „Käed ja kindad“.

2013. aastal Eesti Draamateatri „Marquis d’Artiste“, Tallinna Linnateatri „Kivid sinu taskutes“, Vanemuise „Pettson ja Findus“ ning „Rumm ja viin“, Teatribussi „Tähtsad asjad“, R.A.A.A.Mi „Soolo“, Eesti Draamateatri „Grönholmi meetod“, Endla „Eesti mees ja tema poeg“.

2014. aastal Eesti Draamateatri „Hävituse ingel“, Ugala „Suur maalritöö“, Tallinna Linnateatri „Hecuba pärast“, Teatribussi „Aardejaht“.

2015. aastal: teatri Piip ja Tuut „Piip ja Tuut kontserdil“, Ugala „Mee hind“, Jan Uuspõllu „Brüsseli kapsas“, R.A.A.A.Mi „Fenomen“, Miksteatri „Telefonilood“, Peeter Oja „Kui loll võib inimene olla“, Tallinna Linnateatri „Maailmale nähtamatud pisarad“, Kuressaare Linnateatri „Eesti mees ja tema naine“, NO99 „Kodumaa karjed“, Theatrumi „Ma olen tuul“, teatri Piip ja Tuut „Piip ja Tuut köögis“ ja „Elu õied“.

2016. aastal Eesti Draamateatri „Pangalaen“, Tallinna Linnateatri „Koletis kuu peal“, Ugala „Oleanna“, Teatribussi „Saladuste puu“, Miksteatri „Kuidas ta seda teeb?“, teatri Piip ja Tuut „Loomad“ ja „Hamlet“.

2017. aastal Nukuteatri „Gelsomiina tsirkus“, Fopaa stand-up, Von Krahli teatri „Kummi T“, Polygonteatri „Väävelmagnooliad“, R.A.A.A.Mi „Hullumeelse päevik“, Miksteatri „Pink“.

2018. aastal Theatrumi „Isa“, Fopaa stand-up, Teatribussi „Mia saladus“, R.A.A.A.Mi „Libahunt“, OÜ Tähesõjad „Stiiliharjutused“, teatri Piip ja Tuut „Lõvi Lõrr ja Jänes Jass“, Tartu Uue teatri „Sümfoonia ühele“, Eesti Draamateatri „Vennas“.

2019. aastal Margus Tabori „Mamma lood“, kevadel on tulekul Vanemuise „Midagi tõelist“, Ugala „Vai-vai vaene Vargamäe“, Endla „Kopsud“.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht