Ebakindluse entsüklopeedia

„Müra“ on natuke kurvapoolne müramine, aga siin Eestis ongi melanhoolia meie toit ja õhk ja armastus.

PEETER SAUTER

Zuga ühendatud tantsijate „Müra“, lavastaja Helena Krinal, kunstnik Keili Retter, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, helikunstnik Asma Ghanem, dramaturg Katrin Tegova. Tantsivad Tiina Mölder, Helen Reitsnik ja Ajjar Ausma. Esietendus 9. IV Palestiinas Rām Allāhi nüüdistantsufestivalil ja 6. VI Tallinnas Sõltumatu Tantsu Laval.

Mulle tundus, et mõistan lavastust hästi (nii pole minuga tantsuteatris alati), ning siis mõtlesin, et äkki olen täiesti eksiteel. „Müra“ dramaturg Katrin Tegova luges mulle ette, et tema kaheksa-aastane tütar Miriam oli näinud selles lavastuses loomade transformeerumist robotiteks ja siis inimesteks, armumisi, peegeldamisi, tüli ja leppimist. Aga Palestiinas suudeti selles näha ka kogu Palestiina ajalugu. Nii et nähku ma pealegi, mida mina näen. See on normaalne. Tantsulavastus on nagu Rorschachi test.

Nii. Millest võis tulla minu puhul harv tunne, et saan aru? Ehk sellest, et lavastust oli aidanud teha filmistsenarist, kes mõtleb ehk mõneti nagu mina. Varem olen mõistmisega hädas olnud, kuna keegi pole lavastust luues lugu lahti kirjutanud, rääkinud, teinud kondikava, mõelnud psühholoogiale, vaid on lähtutud abstraktsetest ideedest. Ei tea. Võib-olla.

Ei, ei saa öelda, et oleksin vaadates näinud konkreetset lugu või tuvastanud tegelaste suhted, ent seda polnudki arusaamiseks vaja. Kohe seletan. Aga enne meenutan Toomas Järveti tantsufilmi „Karmil pinnal“, kus tantsib Palestiina kunagine poliitvang Maher. Filmist aimdus, kui keeruline teema on moslemi­keskkonnas tants. See on etteantult midagi valet ja sobimatult läänelikku. Ja veel meeste tants koos üsna katmata naistega – julgustükk. Hea kui kivid lendu ei lähe. Küllap just seepärast on Palestiinas selle vastu huvi. Kogu aeg ei jaksa ainult sõdida, vahel tahaks ka armastada. Nagu Márquez tahtis armastada koolera ajal. Ehk seda hirmuga pikitud armastust Krinal, Tegova ja Zuga Palestiinasse viimas käisidki.

Kahjuks ei jõudnud ma „Oriendi“ festivalile vaatama pöörlevaid sufi dervišeid, mis on vist ainus islamimaailma tants, mida tean ja olen netist põrnitsenud. Isegi nii vahtides viib dervišite tantsumeditatsioon mingisse äraolevasse seisundisse.

Dervišitantsuga on mõneti sugulane ka „Müra“ tantsijate katatooniline seis. Mõlemad liikumised põhinevad lõputul kordusel, mis viib meditatiivsesse seisundisse nii tantsijad kui ka jälgijad. Tantsijad Tiina Mölder, Helen Reitsnik ja Ajjar Ausma värisevad, suudavad väriseda etenduse algusest lõpuni. Kella ma ei vaadanud, aga ehk tunnikese või pisut enam. Higistasid, aga värisesid visalt. See andis kohe alguses pinge juhtmotiivi ja pinge püsis. Mis see värin on? Minu meelest umbes sama, kui Imbi Paju ütleb Eesti okupeerimisest rääkides, et kõige taga oli hirm. Palestiina elab permanentses sõjaseisukorras. Lõpuks harjub inimene elama plahvatuste, tulistamiste ja kivirahe keskel, harjub müraga ja on hädas hoopis siis, kui saabub vaikus, nagu lahing oleks läbi. Kas igaveseks kaotatud või võidetud lahing? Keegi ei tea. See oleks kui maailma lõpu saabumine.

Tantsijad Ajjar Ausma, Helen Reitsnik ja Tiina Mölder suudavad väriseda etenduse algusest lõpuni.

Anastasia Semjonova

Lavastus algab rotikuningana puntrasse sõlmunud tantsijatega, keda läbistab vibra. Selline algus tundus kasutatud motiivina. Baleriinid puntras nagu mitmikud emaüsas ja hakkavad sealt üsast välja pugema. Nojah, see on kerge tulema. Sest kuskil keset neljast küljest toolidega piiratud lava peavad tantsijad ju olema, kui pole eesriiet. Füüsiline kontakt on hea, et saada kamp ühte tunnetusse, ühele platvormile, nagu pallimeeskondki võtab enne mängu üksteise õlgadest kinni. Minnakse kas või kartuses ja värinal, nagu Kierkegaard läks kartlikult ja värinal kõigi filosoofiliste süsteemide vastu ja inimindiviidi nimel, minnakse tantsulahingusse teadmata, mis tuleb.

Tasapisi sõlmitakse pundar lahti. Nüüd järgneb pikk ja kadestusväärselt paigas sünkroonliikumiste jada, kus tajutakse üksteist hästi ka seljaga. Jadas oli lõputult ebakindlate, arglike inimeste žestide ja pooside variatsioone. Vaatasingi seda kui ebakindluse entsüklopeediat. Hakkasin ka ise istudes tahtmatult neid kopeerima ja leidma oma ebakindlust väljendavaid žeste. Neid meie kõigi varasalves jagub. Seejuures oli see pisut naljakas. Tantsijad peegeldasid, kopeerisid üksteist, aga paratamatult mulle ka mind.

Vahepeal tundus heli pinkfloydilik (äkki oligi) ja ma ei oska öelda, kas see oli too sõjakopteri müra ja rahvamassi mulin sinna juurde, aga mul kontides istuv Pink Floyd käivitati mu alateadvuses ja seejärel liikus see juba ise paralleelselt.

Siis tuli pööre. Ühel kartlikul katatoonikul õnnestus korraga välja rabeleda, vabaks saada. See oli väike ime. Korraga selgus, et on võimalik elada ka värinata. Minu tädi Helmi Kambjast värises nii kaua kui ma mäletan. Tema ajukahjustusest tingitud värisemine lõppes alles surmaga. Seejuures oli Helmi mõistus klaar. Rääkida sai ta vaid ülivaikselt. Kui oleks tulnud mõni Jeesus ja ta värina peatanud, oleks see olnud suur ime, meeletu vabanemine. Ma elasin selle tunde nüüd teatris läbi. Üks ei värise enam, on hirmust vaba. Mida teevad teised? Ühest küljest tahaksid nad vabanenut aidata ja toetada, teiselt poolt endi hulka tagasi kiskuda. Kuidas siis nii, sa jätad meid maha? No nagu Becketti „Godot’“ kaks hulkurit, kes ei saa iial üle tülist ega suuda iial lahku minna. Nood ka aeg-ajalt kallistavad teineteist ja patsutavad.

Lavastuse finaal on kui hirmuga kohanemine, ohuolukorra ja sõjamüra omaksvõtt, ning viitab, et ka nii võib vabaneda. Elust sundolukorras võib saada reaalsus, kust ei põgene, ja sealgi võib olla vaba laps. Ma ei tea, kas olete näinud Jaan Toomiku videolõiku Peeter Mudistist. Mudistil oli Parkinson ja ta elas aastaid pidevas vibratsioonis, aga videost on üsna klaar, et ta oskas jõuda seejuures vabadusse ning ehk isegi mingisse äraseletatusse ja õndsusse, kuhu paljud Parkinsonita mehed ei jõuagi. Seesugune apoteoos on ka „Müra“ lõpus.

„Müra“ on natuke kurvapoolne müramine, aga siin Eestis ongi melanhoolia meie toit ja õhk ja armastus. Tundub, et nii võib olla ka Palestiinas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht