Dialoogi võimalikkusest postmodernsuses ja pärast seda

Madis Kolk

Nii nagu enamiku viljakate ideede üle diskuteerimise puhul, sõltub ka debatt postmodernismi lõpu ja selle järgsuse üle esmalt dialoogi võimalikkusest eri osapoolte vahel. Isegi enne põhimõistete defineerimist tuleks seega esmalt küsida, miks see teema üldse viimasel  ajal nii aktuaalseks on muutunud ning mis positsioonilt ühes või teises kontekstis oma vaateid kuulutatakse. Aatelisele postmodernistile võib tunduda, et jutlustatakse lõppu millelegi, milles pole end jõudnud veel õieti väljagi sirutada, seevastu tunnetusviisile, mis alati on tajunud ahistavana horisontaalse võrgustiku abstraktset mudelit, võib see „ärge tapke meie vana head postmodernismi veel” retoorika mõjuda kuidagi tühjast tüli tõstvana.    

Nii nagu teoloogilist erimeelsust uskliku ja ateisti vahel ei aita oluliselt sisulisemale pinnale eestlaslikult agnostiline käibetõdemus „midagi seal on, iseasi, kas just Jumal”, nii ei aita ka postmodernse elutunnetuse elujõulisust tõestada ega kummutada ismidesse takerdumine ja neile mingi „asja iseeneses”  staatuse omistamine. Sel põhjusel võib ehk ka Vermeuleni ja van den Akkeri hõlmav ja iseenesest sisukas metamodernismi kontseptsioon kõlada natuke liiga teooriapõhise ja üldsõnalisena. Kuid mitte vähem üldsõnalisena kui ka Andreas W ülaltoodud arutlus, mis asjassepühendamatu jaoks on samuti üks eneseküllane omamaailm, milles postmodernismi mõistesisu sõltub rohkem selle kasutaja suvast ja tajupiiridest kui akadeemilisest kirjeldusest,  ning haarab enda alla ilmselgelt rohkem sfääre kui definitsioonide kohaselt kohustuslik.     

  Ning eks vaatepunktist sõltuvana tõusevad esile ka erisugused märksõnad. Mõnevõrra pingutatud on see mõningaist sõnavõttudest aeg-ajalt läbikumav hirm millegi „lõpu” ees.  Postmodernist näeb oma vestluspartneris paanikakülvajat, samas kui viimane võib öelda, et erilaadsetest „lõppudest” on kõneldud pigem postmodernismi kontekstis. Viimasel kümnendil kõne alla tulnud nähtused, kas või Raoul Eshelmani performatism või Mikhail Epsteini proteism väljendavad rohkem optimistlikku valmisolekut uute alguste suhtes, koos aukartusega endast suurema ees, mis ambivalentsuse illusiooni sisendavates horisontaalsetes  risoomlabürintides seigeldes kohati nõrgenema kippus.   

Ja kui püüda juba mõistetes täpne olla, siis ega postmodernsuse välkkiiret lõppu ole kuulutanud ka need, kes oma kaasajas uusi perspektiive tajuvad. Ka Epstein ise tuletab meelde terminoloogilist vahetegemise vajadust nii modernsuse ja modernismi, kui sama loogika kohaselt ka postmodernsuse  ja postmodernismi vahel. Kui modernism oli lühike periood möödunud sajandi algusest selle keskpaigani ning seejuures mitte lihtsalt modernsuse lõpuperiood, vaid temaga pigem konfliktis olev aktiivne reaktsioon sellele, siis samamoodi on postmodernism peegeldussuhtes modernismiga, olles ise algusperioodiks postmodernsuse epohhile, mille puhul ei saa välistada, et see võib kesta veel sajandeid. Üks asi on keskkonda kaardistada, teine asi  kõnelda selles keskkonnas liikumise vahenditest. Ning argument, et eesti kultuuril on juba sajanditaguste modernistlikegi vooludega pisut passiivsevõitu suhe, ei tähenda ometi seda, et peaksime veel ühe sajandikese käed rüpes istuma, enne kui saaksime tänapäevas vahetult õhus olevaga suhestuda. Kõigest eelnevast tulenevalt peaks olema kummutatud ka see, peamiselt humanitaarintelligentidest postmodernistide hirm, et uued tuuled puhuvad tagasi mingi lihtsuse ja vana juurde tagasipöördumise doktriini. Kas või Eshelmani performatism, milles verbi perform tähendusrõhk on ilmselgelt nihkunud „esituslikkuselt” „soorituslikkuse” suunas, esitab tunduvalt vähemturvalisi väljakutseid kui mugavustsoonis läbiviidav sõnagümnastika tähistamisseoste üle. Kuid jällegi, mõlema „leeri” pärispraktikud ehk ei olegi nii vastandlikel positsioonidel kui need, kes takerdunud terminitest tõde otsima. Vastasel juhul ei jõuaks vaidlustes „uussiiruse” mõistest kaugemale.