Carolyn Carlson, Atelier de Paris – harmoonia ja ebakõlad

Agni Lass

  “Down By The River”, koreograaf  Carolyn Carlson, muusika René Aubry. “Scène d’Amour”, koreograaf Juha-Pekka Marsalo, muusika Dan Levy, Olivia B. Merilahti. Esitajad Chinatsu Kosakatani, Isida Micani, Céline Maufroid, Jacky Berger, Lennard Louisy, Loïc-Rodolphe Sallio.

 Etendus 28. IV Kumu auditooriumis.

 

Aprilli lõpul külastas Eestit rahvusvaheliselt tunnustatud tantsija ja koreograaf Carolyn Carlson, kes on oma loomingu ja tegevusega loonud prantsuse nüüdistantsu ja mõjutab seda tänaseni. Carolyn Carlsoni loomingu võib liigitada metafoorse tantsuteatri alla. Aastatel 1965 – 1971 töötas Carlson Alwin Nikolais’ trupis. Nikolais’ totaalse tantsuteatri jooni võib leida ka Carlsoni koreograafilises käekirjas. Carlson on töötanud Pariisi Ooperi juurde loodud stuudios, Veneetsias, Rootsis Culbergi Balleti juhina ja Soome Rahvusballetis. Carlsoni loomingut on esitatud Avignoni  festivalil ja Veneetsia biennaalil. Carlson töötab praegu Pariisis oma stuudios Atelier de Paris ning on Prantsusmaa koreograafiakeskuse loominguline juht. 22. aprillil andis Soomes ringreisil Carlson kõrvale põigates Estonia teatris Eesti tantsijatele meistriklassi. 28. aprillil jõudis Eesti publikuni tema 2004. aastal esietendunud tantsulavastus “Down By The River”. Õhtu teises pooles esitas trupp Carlsoni õpilase Juha-Pekka Marsalo 2005. aasta lõpus valminud tantsuteose “Scène d’Amour”.

 

Hommikul heitsin võrgu merre. Vedasin üles pimedast kuristikust kummalise kujuga ja kummalise iluga asju. (R. Tagore)

 

Carolyn Carlsoni lavastus “Down By The River” esitaks justkui katkendlikke lookesi, aga võimalik, et siiski ühte jutustust, kuid lähtudes erinevatest vaatepunktidest. Teos meenutab veidi Homerose “Odüsseiat”, aga veelgi rohkem, kuna mõjub kollaažina, James Joyce’i “Ulyssest”. Tegu on antiikmüütide ja teiste nii mineviku kui ka kaasaja merega seotud lugude töötlus. Tegemist on kohaga, mida kogevad tegelased eri aegadest. Keskkond ühtib, kuid muutuvad vastuvõtja ja aeg. Tegelikult ei ühti isegi ruum, pigem ettekujutus ruumist. “Down By The River” käsitleb kultuuride suhtumist veesse, on kõigi sellekohaste ettekujutuste summa.

Väga selge jälje on lavastusse jätnud müütiline taust: meri kui rännak, meri kui pidev teelolek. Siit vist tekivadki seosed “Ulyssisega”. On ju mõlema ühiseks nimetajaks teelolek, aja voolavus. “Ulysseses” on vaadeldud ööpäeva vältel paika mehe, naise, isa, ema, noormehe ja poja vaatepunktist, sisse on toodud iga tegelase minevik. Dublin, nagu seda mäletab ja kogeb Stephen, Leopold Bloom ja lõpuks Marion. Sama ruumimõiste, aga hoopis erinevad lood oma seoste ja keskendatusega. “Ulysseses” on vaatluse all Dublin, “River’is” jutustatakse veest. Joyce’i teost peetakse vormi ja allusioonide tõttu raskesti haaratavaks, tegelaste mõttevool suubub ühte keskmesse, keskkonnast saab omamoodi peategelane. “River’is” on aga jutujärg veelgi kindlamalt veestiihia käes. Vesi jutustab seda, mida mäletab, kui palju ja kui paljud seda kuulevad, on iseasi. Vesi jutustab kehalisuse kaudu. Ta mäletab vaikust, leebe tuule käes rulluvaid laineid, tormi, mis kõike millegi vastu peksab. Mäletab meres ujuvate delfiinide tunnet, mäletab ärevust, millega Zeus õhetava Europe röövis, mäletab tuhandeid galeere, millele sajad aere suruvad käed liikuva rütmi on andnud. Mäletab aeglast kurbust, millega vastsündinuid merre on viidud; mäletab seiklusjanu ja ihalust tundmatuse järele, millega mehed merele on läinud; mäletab nukrust ja hirmu, millega neid samu mehi on merele saadetud; mäletab merel kogetud eksootilis-erootilisi unelmaid. Mäletab isegi seda, mis tunne valdas Stephenit, kui ta mere ääres korjust ja koera jälgis. Vesi mäletab kõike, mida ta on tundnud või mille tundmine talle on omistatud. Nõnda räägibki “Down By The River” igale vaatajale isemoodi lugu, räägib sellest, mida mõistetakse.

 

Teispool vett

 

“Down By The River’is” ühtset narratiivi siiski ei ole, esitatakse kujundeid, mis projitseerivad vaataja teadvuses mälestuste ja seostega kohtudes kujutlusse fragmendi või terve jutustuse. Mitte Carolyn Carlson ei loo narratiivi, vaid vaataja ise. Carlson on aga omalt poolt teinud kõik, et kujundid hakkaksid vaatajat kõnetama.

Esiteks kaasab ta lavastusse pika tähendusslepiga kujundeid. Teiseks kasutab keha skulpturaalselt: võtab grupi tantsijaid ja mängib nendega läbi tuttavaid ja vähemtuttavaid poose. Tihtipeale isegi seiskab teatud poosid, lastes neil mõjuda inimskulptuuridena. Sageli võtavad esitajad hellenismiaja skulptuuridele iseloomulikke, ülepaisutatud emotsioonidega vormi. Vahel jälle jäetakse skulptuurigruppi sisse väike võnge või kordusliikumine, mis annab ilmekalt edasi kõike voolava veega seotut. Lained panevad vees kõik võnkuma: võnguvad taimed, veeloomad ja esemed veepinnal. Lõpuks meenutabki liikumine merihobude tantsu: pidevad lookleval selgrool ja kätel baseeruvad liikumised, keha vaagnaluust ülalpool on võnkumises. Kindla pausiga eraldatud lühikesed looklevad fraasid vastanduvad kordusele ehitatud sujuvale kulgemisele, mille juures mängivad samuti pausid tähtsat rolli. Carlson on säilitanud jutustamissituatsiooni: muusika ja liikumine teevad näo, nagu jutustataks midagi. Iga teema järel on selgesti tajutav paus, justkui koosneks lavastus erinevatest numbritest, igal oma tunnusmeloodia. Kuigi muusikapalad vahetuvad üsnagi järsult, seotakse tantsulised numbrid omavahel eespool kirjeldatud võnkumist kaasates.

Lavastus jätab ülimalt läbikomponeeritud mulje. Teatud määral on isegi kahju, et kaduma on läinud Estonia teatris meie tantsijatega Carlsoni juhendamisel läbi viidud meistriklassis nähtud improvisatsioonilisus, kuigi langemised, hüpped ja kinnipüüdmised on meisterlikumad kui need, mis päeva jooksul workshop’il läbi jõui võtta. Siiski on veel tajutav side trupi koostöös alguse saanud improvisatsioonidega, aga selles pole enam vahetut mängulisust, domineerib meisterlik esitus.

Mis alles on jäänud, mõjub pigem kehale kui mõistusele. “Down By The River” on üks neid tantsulavastusi, mille väärtus ei seisne selles, mida, vaid kuidas öeldakse. Lavastus ei kutsu niivõrd kaasa mõtlema, pigem kaasa toimima – saamaks nägemismeele vahendusel osa liikuvate kehade kohalolust. Kuigi tantsijad ei väljenda sisemisi heitlusi, vaid toimivad hästi töötava mehhanismina, haarab liikumine vaataja keerisesse kaasa. Esitajad ise on vaid kehad, mis lasevad end liikumisest haarata. Tantsijate energiavool leiab jätkamist toolil istuva publiku energiaringluses. Vahe on selles, et esitaja kulutab energiat, publik võtab selle vastu. Pärast etendust on tunne, et miski, mis laval sai välja tantsitud, otsib omale maandamisvõimalust pealtvaataja kehas.

 

Rusikahoop soouuringute südamikku?

 

Kui “Down By The River” mõjub sügavuti, siis õhtu teine etendus “Scène d’Amour” reljeefsena. Seda rõhutas juba kujunduslik element, taustaks asetatud klaaspärlitest ribikardin. “River” on poeesia, “d’Amour” rünnak harmoonia vastu. Mitte just inetuse esteetika, kuid mängitakse hea maitse piiridega, seda just esteetilis-visuaalses plaanis. Koreograafia ja esituse tasandil äärmiselt mõjuv oma brutaalses jõulisuses, balansseerimine naiseliku erootika, tohutu otsustuskindluse ja puhta lavavõitluse vahel, mida omakorda rõhutab vaataja pingeid tõstev helikeel. Hea näide, kuidas 20 minutit treenitud keha eksponeerida, vormilt gladiaatorite võitluse, striptiisi ja suguakti stiliseeritud variant.

Temaatiliselt on lavastus seiskuva arenguga, näidatakse kahte-kolme situatsiooni: esimene pikale veniv oma staatilises korduvuses, teine niigi veniva sissejuhatuse pikendus (lühike vahepala naistantsijate kostüümivahetuseks), kolmas puhas “andmine”, lõppematu võitlus ärakasutamise ja taltsutamise piiridel. Kui Carlson paiskab lavale suure hulga kujundeid, mis tekitavad tõenäoliselt igas vaatajas erinevaid allusioone, siis Marsalo opereerib vaid mõne jõulise märgiga, mis jätavad üsna konkreetsele tähendusele viidates teose tervikmõtte ometi avatuks – kangelane-mees või kangelane-naine, mõlemad võitlevad oma soo eest.

Teos jääb pidama pika lõputa stseeni tasandile. Tantsijad ilmuvad lavale, kaovad, vahetavad üksteist välja. Korraga enam lihtsalt ei ilmu. Stseeni ülesehitust järgides oleks võidud ka lõplikult selletaolisse tegevusse kinni jääda. Tsükliline ülesehitus annab märku, et lavaline tegevus on vaid väljalõige elust, kus võitlus ei kao kunagi.