Balti teater võõra silmadega

Anneli Saro

Miks otsivad kõik värskendavat teatrimõtet näiteks Londonist, kui seda võib teha ka oma õueaia taga Riias?  

Selle aasta mais püüti Riias elustada üht vana head traditsiooni, festivali ?Balti teatrikevad?. Tänavune festival oli temaatiliselt kitsendatud ning pidi esitlema Baltimaade tänapäeva draamat ning kandis pealkirja ?View 2005?. Sisuliselt tähendas see seda, et Riiga oli kutsutud kaks lavastust Leedust, millest tuleb juttu allpool, ja kaks Eestist (Andrus Kiviräha tekstidel põhinevad Eesti Draamateatri ?Eesti matus?  ning Vanemuise ?Romeo ja Julia?). Lätlased ise mängisid üheksat omadramaturgia lavastust, millest mitte kõik ei mahtunud ametlikku programmi ega tänapäeva kirjanduse alla. 

Külalised, kes osalesid festivalil ?View 2005?, vaatasid etendusi suuri silmi ja olid tihti üsna hämmastunud, küsides endalt: kuidas on võimalik, et see lavastus siia pääses? Tõsi, pilt ei olnud nii igav ja kurblik, nagu see välismaalastele tundus läti teatri festivalil sügisel 2004, kui läti teatri esindusisiku Alvis Hermanise lavastused tiirlesid just kuskil välismaal. Kuna festivalidel käimine ja nendest kirjutamine on muutunud nii laiaulatuslikuks aktsiooniks, siis oleks ilmselt kasulik meelde tuletada mõnd selle kultuurisündmuse spetsiifilist joont. Erinevalt teistest kunstiliikidest, mille levikul puuduvad nii tugevad keelelised ja ruumilised piirangud, võiks ja peaks teater olema rohkem kohaspetsiifiline, s.t orienteeritud publikule, kes jagab rohkem või vähem ühist keskkonda, kultuuri, mälu. Kuid eri riikide samatüübiliste teatrite repertuaari võrreldes võib igaüks veenduda, et nii see enamasti ei ole ja euroopalikud teatriinstitutsioonid esindavad kõikjal üle ilma angloameerika dominandiga üleilmset teatrikultuuri. Ehk siis igasugused rahvuslikud ja lokaalsed erinevused on kadumas ning see on just see, mida festivalide korraldajad tihti otsivad. Üks osa lavastustest, mida festivalidel näidatakse, ongi üsna kultuurispetsiifilised, sest pole ju erilist mõtet tutvustada võõrastele maailmakuulsa näidendi traditsioonilist lavastust. (Küsimuse, mis siinkohal alati kerkib, kas nt Shakespeare?i näidend eesti keeles eesti näitlejate esituses esindab eesti või inglise kultuuri, jätame praegu kõrvale.) Festivalil kohtub lavastus võõra(maalase) vaatepunktiga, üldse kujuneb teatri/kunsti/inimese enesehinnang Võõra silmade kaudu, ning satub täiesti uude konteksti. Sellised teatripeod kujunevad tavaliselt põnevaks klaaspärlimänguks, eriti kuraatoritele, aga ka asja programmilisemalt käsitlevatele vaatlejatele. Kuid mida taipab võõras ühe väikse tsunfti siseasjadest? Universaalseid või suuremaid mustreid näeb ta küll, kuid vihjed ja peensused lähevad tast suures osas mööda, seda ka festivalilist tihti saatva väsimuse tõttu. Lisaks muidugi see, mis tõlkes kaduma läheb, nii et ka antud teksti puhul võiks iga lõigu lõppu lisada kommentaari: kui ma nüüd kõigest õigesti aru sain. Kokkuvõttes ei ületähtsustaks ma võõraste hinnangut ühegi maa kultuurielule, vaid külalisi tuleks käsitleda pigem võimalikke huvitavaid tõlgendusi pakkuvate allikatena. Aga mida siis Balti teatrist leida võib? Alustame kahvatumatest eksemplaridest.

 

Trend nr 1

 

?Kodu keset linna? ehk Põhjala seebiooper. See on ?anr, mis kujutab kaasaegset moodsat linnaühiskonda ja problemaatilisi inimsuhteid. Noore läti kirjaniku Evita Sniedze ?Vasak pööre? Daile Teatris pälvis 2004. aastal algupärase draama parima lavastuse preemia. Eesti kriitikud vangutasid uskumatult pead ja ristisid selle seriaali ?Kodu keset linna? läti versiooniks. Tegevus toimub heal järjel pere steriilses köögis ning sü?ee on seebiooperlik: ühel päeval selgub ootamatult, et perepoeg on homo, tema õel areneb romaan tema armukesega, pereisa kolm last polegi tema bioloogilised lapsed jne. Lavastuses matkiti näitlemise filmilikku loomulikkust. Laura Sintija Černiauskaitė näidend ?Lucy uisutab? olevat eelmisel aastal leedulaste suureks üllatuseks võitnud Berliinis ?Theatertreffen?il? I koha ning kujunenud suureks hitiks Moskva teatrites, kuid kahjuks mitte kodumaal. Leedu Noorsooteatri lavastuse põhimeeleolu annavad hästi edasi kaks kõledat ja anonüümset tegevuskohta, noortekultuuri taimelava: ostukeskus ja jäähall. On poiss ja tüdruk, kes otsivad armastust, kuid leiavad selle lõpuks taas oma koduõuest. On paar rikaste meeste igavlevat naisukest, kel tõelisest heaolust puudu vaid emotsionaalsed lähisuhted. On haiged ja piinatud vanemad. Ja kõik keerleb moodsalt seksi ümber. Või oli see armastus? 

 

Trend nr 2

 

?Karusoo?. See on eesti kriitikute välja töötanud uudissõna dokumentaalse teatri tähistamiseks. Paljudele jättis hea mulje Läti okupatsioonimuuseumis esitatud lavastus ?Jääkaru?, mille teemaks lätlaste Siberisse küüditamine. See sarnanes paljuski Merle Karusoo ?Küüdipoistega?, kuid keskse teljena hoidis seda koos kahe noore inimese armastuse lugu. Viesturs Kairi?si lavastus ?Siber? põhineb kirjanik Inga Abele (tema ?Tumedaid hirvi? mängitakse Endlas) Siberi reisipäevikul, mille kandsid ette viis püüdlikku näitlejat tühjal laval. Tulemus jäi siiski kahvatuks: mõnede arvates seepärast, et polnud midagi mängida, minu arvates seepärast, et emotsionaalset kogemust vahendav poeetiline tekst oli taandatud ilmekalt esitatud ühetooniliseks jutustuseks. Haaravaim dokumentaaldraama ?Läti lood? (lavastaja Alvis Hermanis) koosneb 18 stseenist, millest igal õhtul mängitakse vaid kolme. Kõik Riia Uue Teatri näitlejad intervjueerisid põhjalikult üht inimest ning jutustavad nüüd laval kuuldud loo. Kuigi tegemist oli Läti lugudega, pakkusid kujutatud isikud sotsiaalsete ja käitumuslike tüüpidena äratundmishetki ka mitte-lätlastele. Seebiooperliku trendi kõrval tundusid kõik elulood piisavalt isikupärased, keerulised, detailirohked. Lavastus algab üsna traagilise looga spordipoiss Andrisest, kes põdes närvihalvatust, tuli sellest tahte jõul välja, asutas oma arvutifirma, abiellus, ehitas maja, kuid töönarkomaanina kannatab peresuhete võõrandumise pärast. Kui Andrisest räägitakse vaheldumisi esimeses ja kolmandas isikus, siis teised näitlejad on oma tegelaskujju täielikult sisse elanud. Põhijoontes tuttav oli ka Santa elukäik: kolhoositar, tõenäoliselt venekeelne, kolis oma vägivaldse mehega Valgevenesse, lahutas, nüüd taotleb Läti kodakondsust, kasvatab üksi lapsi ja otsib taga kadunud armastust. Viimane lugu 60aastasest kibestunud bussijuhist kulgeb koomilistel täistuuridel, millega tõuseb esiplaanile ka jutustamise etenduslik külg. Lavastusele lisab vürtsi iga inimese puhul autentse materjali kasutamine: näidati Andrise maja ja perepilte, lindilt kõlas Santa laul, bussijuhi foonil jooksis tema bussi ja reisijatega videopilt. Kõik kolm stseeni veensid ühe inimese eluloo erilises unikaalsuses ja universaalsuses, kuid tõstatasid samas ka mitmeid valusaid sotsiaalseid probleeme, mille tõsidus aga ületati naeruga. 

 

Trend nr 3

 

Rahvuslike müütide dekonstrueerimine. Tuntud läti lavastaja Māra Kimele kirjutas ümber ja lavastas Valmiera Draamateatris Rainise 85 aastat tagasi kirjutatud värssdraama ?Rongake?, kus kirjeldatud õe ja venna vahelist kiindumust, mille lõikab läbi abielu võõra inimesega. Kimele versioonis kujutab läti rahvariietes naiivse neiukese röövimine Läti anastamist NSVLi poolt. Ja nii vahetuvad rikka röövija maskid Stalinist Gorbat?ovini ning käiakse läbi mitmed nõukogude elu loomuvastased küljed, nt vennasvabariigid kui Venemaa armukesed, taluneiu sundimine koledale vabrikutööle jne. Hea maitse ja halva näitlemise piiril liikuv puhas ja julge camp-lavastus. Marius Iva?kevičiuse ?Madagaskar? põhineb tegelikult samuti dokumentaalsel materjalil: peategelase prototüübiks on rahvuslasest geograaf, kelle üks utoopilisi ideid oli luua Madagaskaril leedu koloonia, kuid teisedki tegelased kujutavad tuntud leedu rahvusromantikuid. Rimas Tuminase lavastus algab pika ja efektse tummstseeniga, mis kujutab peategelase sirgumist meheks. Siis mängitakse iroonilises võtmes läbi kõik olulisemad leedu identiteediga seotud märksõnad ja kujundid, mis osutuvad üsna universaalseks: pärinemine Atlantiselt mütoloogilise legendina, igatsus vabaduse, oma saare ning euroopaliku kultuuri järele, rahvuskehandi kaitse jne. Pööraselt naljakas ja eestlaselegi äratundmishetki pakkuv lavastus pöörab lõpu eel aga sentimentaalsusse, kuid see pisararebimine jätab võõrad külmaks. Kodumaisest teatrist kuulub siia gruppi ?Eesti matus?. Mõlemad lavastused said ka festivalil preemia.

 

Trend nr 4 

 

?Vanad ja kobedad?. Eksootiline ?anr, mis kujutab ühiskonna äärealadele surutud inimesi, nt vanainimesi. Seda kategooriat esindasid Läti ainukese ainult kirjutamisega elatist teeniva dramaturgi Māra Zalite pingetest laetud kaheinimesetükk ?Kõik inimesed on kassid? ning rühmatööna Alvis Hermanise käe all valminud ?Pikk elu?. Viimast võibki pidada festivali naelaks ja see sai ka premeeritud. Lavastuse ideoloogia sõnastab Hermanis ise: ??Pika elu? teemaks on vanadus, üks ebapopulaarseim nähtus tänapäeval. 1990. aastate algusest peale on meie ühiskond vanu kodanikke diskrimineerinud, nii et seda situatsiooni võiks võrrelda antropoloogilise eksperimendi või reality-show?ga. Selle mängu reeglid ei ole veel selged: kas võitja on see, kes sureb esimese või viimasena?? See peaaegu sõnadeta vaatemäng kujutab ühte päeva viie kommunaalkorteris elava väga vana inimese elus. Umbes 30aastased näitlejad on kogu aeg laiaks venitatud simultaanlaval, näeme tegelaste argiseid toimetusi. Nad liiguvad pidevalt ringi nagu süstikud aegluubis, luues nii etenduse toimeka rütmipartituuri. Lavastus on väga naljakas, kuid see on soe huumor, mis ei võta groteskseid pöördeid, vaid apelleerib vaataja äratundmisele ning kergele kunstilisele liialdusele. Koomika sünnib enamasti vanainimeste lapsemeelsusest ja kokkuhoidlikkusest. Monika Pormale lavakujundus, mis koosneb sadadest nõukogudeaegsetest sisekujundusdetailidest, käivitab vaataja emotsionaalse mälu. Rõhutatult aeglane liikumine mõjub väga poeetiliselt: hommikuse tõusmise vaevas kehad, mis kõiguvad nagu puud tuule käes; kondenspiima pikk ja keskendunud teekond purgist suhu, värvi vaevaline trajektoor purgist laeni jne. Hämmastav on just ?Pika elu? detailiderohkus, iga elemendi viimistletus ja emotsionaalne mõju, mis sundis vaatajaid etenduse üle hiljem veel pikalt meelisklema.

 

Kokkuvõtted

 

Festivaliprogrammis nendivad nii Läti Näitekirjanike Gildi esimees Dainis Grīnvalds kui leedu teatrikriitik Vaidas Jauniskis, et uue omadramaturgia ja teatri suhted on nende kodumaal veel pisut jahedad ning juhuslikud. Sellest võis aru saada ka lavastusi vaadates. Kuna see tõdemus kehtib ka eesti teatri kohta, siis ilmselt ei saa Balti teatrifestival, mis toimub järgmisel aastal Eestis, oma teemade ringi sel viisil ja nii kitsalt piiritleda, sest vaatajad ootavad ka esteetilist elamust.

Kuigi eestlased sel korral ühtki ?karusood? ei näidanud, näitas festival kätte elujõulise teatritrendi, suuna dokumentaalsel materjalil, tihti intervjuudel põhinevale jutustavale monoloogilisele teatrile. Euroopa postmodernistliku teatri kontekstis on see küll üsna tavaline, kuid siiski oma lokaalsete iseärasustega nähtus. Andres Keili artiklist ?Teatrikevad ? idee ajal jalus?? (PM 13. V 2005) võis aru saada, justkui eitaks ta festivali sellises vormis, sest müüt Balti ühtsusest on müüt. Mul on seda seisukohta raske mõista, sest juba 1980. aastate lõpus võttis Eesti majandusliku, poliitilise ja kultuurilise suuna läände ning põhja. Seistes kogu see aeg seljaga lõunanaabrite suunas, on vähemalt Lätist saanud eestlastele kultuuriline terra incognita. Miks otsivad kõik värskendavat teatrimõtet Londonist, kui seda võib teha ka oma õueaia taga? Sealt võib leida nii ühist kui erinevat, mis teritab erinevuste kadumise ajastul silma just väikeste kultuuriliste ja individuaalsete iseärasuste suhtes.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht