Back To päkapikk ehk Neljaosaline takistusriba

Me kõik saame oma täiuslikult puutetundetus postkarnaalses maailmas lakkamatult digitaalseid ekraane näppides päkapikkudeks ja killer-kääbusteks.

KALEV RAJANGU

Kuidas ehitada aiapäkapikku“, autor ja lavastaja Kadri Sirel, kaaskoreograaf Chiara Cenciarini, kunstnik Helena Keskküla, valguskunstnik Karolin Tamm, muusikaline kujundaja Endamisi Salamisi. Etendavad Kadri Sirel, Madli Paves ja Chiara Cenciarini. Esietendus 15. V Telliskivi loomelinnaku Rohelises saalis.

Kuidas ehitada aiapäkapikku?“ küsib koreograaf ja performer Kadri Sirel oma ainsas selleaastases projektis, mida näidati viiel korral (vastavalt kulka ettekirjutusele) Telliskivi loomelinnaku Rohelises saalis. Vastus, mille Itaalias resideeruv Sirel oma umbes tunnises efektses natüürmordis (sõna otseses mõttes nature morte, surnud loodus) välja pakub, on rabavalt lihtne: tuleb ise olla meessoost või vähemalt transsooline päkapikk, pöialpoiss, seenelaps või lihtsalt jumbu, soovitavalt muidugi naiskaaslasega, asja ajavad ära näiteks Lumivalgeke või Tuhkatriinu.

Ja ennäe, lähebki täiusliku aiapäkapiku ehitamine nagu lepse reega. Kes veel ei ole päkapikk ja kellel veel ei ole naiskaaslast, teadmiseks, et päkapikuks (tagasi) saamiseks tuleb kõigepealt edasi saada, ületada kohkumatult kolm takistust pluss veetakistus ja pärale jõudes loota edasijõudmatusele. Niisiis, kuidas saada päkapikuks? Järgnege mulle ja te ei kahetse.

Takistus #1. Londoni-Tallinna liinilennukis manab burkastatud (või tšadooristatud või nikaabistatud, kurat neil vahet viitsib teha, üks napakas kaltsupäisus kõik) Johnsoni-vihkaja Vote Leave’i, ning olles veetnud uskumatult pikaks veninud nädala liha suretades ja arusaamatuid mantraid pobisedes ühes Põhja-Inglismaa rõvedas new age’i urgaseraklas, lasen tal kaks tundi rahumeeli padrata, kuna see annab oivalise võimaluse tema mustast siidist läbikumavate halal rinnanibude (silmadega) õgimiseks. Soni aga soni terviseks, Ibrahimi-madrats! Üllatuslikult ootab teda Lennart Meri nimelises lennujaamas rulltool kahe turske lätlasega, no on ikka perverte olemas küll, ptüi, raibe. Aga veetakistus õnnelikult ületatud, liigume edasi.

Takistus #2. Warm-up Püha Aleksander Nevski katedraalis (trepil mõnitavad venekeelsed kerjused mu ülikitsaid vinüülpükse, huvitav, ilmselt ma ei tundu neile ülemäära maksujõuline, hoolimata 1000-eurostest Calvin Kleinidest, no on jobud), kus on just alanud eelõhtune bogosluženije, diakon lauleldab madalal bassihäälel Johannese evangeeliumi algust ja aeg-ajalt näitab ennast preester viirukipanniga. Radoneži Kõikjal Uinunud Jumalaema ikooni ees (kes on mind lugematuid kordi igasugustes jamades teenindanud) tabab mind Esimene Ilmutus: jumal ise ongi ülim aiapäkapikk, kes on nii täiuslikult jenseits von Gut und Böse, nii täiuslikult disainitud post-mis-iganes, kui üldse saab olla.

Sirel & Co ehitavad keskkonnaministri häälega juhendeid jagava ülevõimendatud kosmilise Hääle mahitusel ja juhendamisel jooksval lindil täiuslikke aiapäkapikke.

Kris Moor

Tuletame meelde, et Vene keisrinna Katariina II keelab 1772. aastal ära surnute matmise kirikutesse, tekitades oma dekreediga surnuaiad, esimesed tõelised surnute getod ja nekropolid, mis peavad olema vähemalt 600 meetri kaugusel elavate linnadest. Umbes samal ajal rakenduvad sarnased meetmed enam vähem kogu Euroopas, Prantsusmaal näiteks 1776., Austrias 1783. ja Sardiinias 1777. aastal. Alt history väidab, et just nii algab surnute negatiivne diskrimineerimine, nende laialdane väljatõrjumine igapäevaelust, mis on sisuliselt ei midagi vähemat kui täiemahuline nekrotsiid.

Loomulikult tulevad tagakiusatud ja piinatud, peaaegu olematustatud surnud tagasi, muu hulgas ka aiapäkapikkudena, mis neil muud üle jääbki, „tapetud jumalad pöörduvad tagasi tontidena“ (Jung). Ja lähebki lahti aiapäkapikkude buum, mis omandab mõnel pool väga kiiresti maania mõõtmed: lähedasi ja tähtsaid surnuid peab ju elavate sotsiaalvõrgustikes keegi asendama, miks mitte näiteks DIY aiapäkapikk, kes on tõesti täiuslik nekroob, pisike portselanist surnuasendaja.

Mis muuseas tähendab ka, et armas Jumal jääb kirikusse täitsa üksi ja pole imestada, et ta/see kahaneb lühikese ajaga lausa mõõtmatult, Jumalast saabki mõnus kodustatud ja ohutu Pöialpoiss, kes on siiski – mine hullu tea! – igaks juhuks katedraali luku taha pistetud, koos oma naiskaaslasega muidugi. Et ei juhtuks nii, nagu pajatab alt-splatter-history Lumivalgekesest ja seitsmest pöialpoisist: töörügamisest lolliks läinud kiimas pöialpoisid vägistavad hulgakesi (käib töö ja vile koos, trala-lal-lal-lal-lal-laa) teadvusetut (GHB?) Lumivalgekest eest ja tagant, alt ja pealt, siis lõikavad tal kääridega maha häbememokad, kliitori ja rinnad, lõhki kõhu, ning lähevad edasi Punamütsikest ja Vaeslast jahtima. Aga see pole veel midagi, sest kohe ongi peatakistus, mis nn soojendusbändiga Nevski katedraalis õigesse vaibi viiduna on ka ületatav.

Takistus #3. See on nii mahe kui üldse olla saab, Telliskivi Roheline saal: täiuslik simulaakrum, RMK unistus metsast, räpane, aga ikkagi väärikas betoon, hiigelsuured pesemata klaaspinnad, ventilatsioonitorud, päike kumamas läbi aeg-ajalt ülesvirdavate tolmupilvede, otse saeveskist tulnud kvaliteetsed puidust puud, kõik ilusasti ühevanused ja korrektse geomeetrilise paigutusega, kastma peab neid ikkagi pidevalt. Siis plastikust klapptoolid loodusesõpradele ja külalistele, tsiviliseeritud batuudi-, metslooma- ja suitsetamisalad, oma joogid keelatud, sisenemisel piletikontroll jne – ühesõnaga soliidne Eesti mets.

Juba „Tähesõdadest“ tuttavates tagasihoidlikes unisex töökombinesoonides akutrellide ja kruvidega varustatud Sirel & Co tunnevad selles kordatehtud aedmetsas ennast ülimugavalt ja ehitavad keskkonnaministri häälega juhendeid jagava ülevõimendatud kosmilise Hääle mahitusel ja juhendamisel jooksval lindil täiuslikke aiapäkapikke, sooneutraalsest duost on saanud Demiurgide või pigem juba agarate Femiurgide poliitiliselt korrektne LGBTQ-duo, kes etteantud maailmas viitavad möödaminnes aiapäkapikkude ülikirevale galeriile, Lewis Carrolli ja Gordon Wassoni „kõigile su küsimustele vastavatest imelistest seenelastest“ kuni härjapõlvlaste, pöialpoiste, ahjualuste, tapvate pisuhändade, krattide ja kääbusteni.

Saab isegi tantsu näha, kui etendajad graatsiliselt naalduvad, teatud etenduskunstide inside-iroonia loksutab asjad sisuliselt kenasti nihkesse ja toimib. Kultuurikriitika, professioonikriitika, hüpnoos – mida veel tahta. Ehk ainult valgustust, mis kohe saabubki, pärast viimset tõket.

Takistus #4. Neljas takistus päkapikuks saamisel võiks olla restoran „Kärbes“, mis tänu oma nimele sobib oivaliselt viimaseks tõkkeks meie aiapäkapiku-saagal. Kärbes upub „Kärbses“: pooltühjas käsitööõlleklaasis meeleheitlikult rabelevat kärbest vaadates tabab mind Teine Ilmutus: psychosocial dwarfism’i pandeemia on aiapäkapikkude töö. Kes veel ei tea: puudutuste defitsiit põhjustab lastel nn sotsiaalselt tingitud kääbuskasvu, lapsed, kes ei koge kriitilisel arenguetapil inimlikke puudutusi ja hellitusi, jäävad kasvus kängu, on keskmiselt lühemad ja kiduramad kui kontrollgrupi omad.

Just nii, me kõik saame oma täiuslikult puutetundetus postkarnaalses maailmas lakkamatult digitaalseid ekraane näppides päkapikkudeks ja killer-kääbusteks. Võiks ju iseennast või vähemalt teisi näppida, aga takistusriba edukalt ületatud, lähevad tervitused performer’itele Kadrile, Madlile ja Chiarale, soovilooks oleks megastaar-aiapäkapikk Tyrion Lannisteri aaria „Troonide mängu“ kolmanda hooaja kaheksandast osast: „Caro mio ben“. Kui seda ei ole, siis vähemalt Gary Glitteri „Touch Me“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht