Ausust soojusega ei asenda

Vaba Lava „Elagu elu, mis põletab rinda“ pole lavastus lavastuse sündimisest, pigem on see aus aruanne koostöölavastuse ebaõnnestumisest.

MEELIS OIDSALU

Vaba Lava „Elagu elu, mis põletab rinda“, lavastaja Armel Roussel, helikunstnik Liis Ring, koreograaf Mercedes Dassy, filmija Julien Stroinovsky, valguskunstnik Nicolas Marty. Kaasprodutsendid Vaba Lava, E-utopia ja Théâtre Les Tanneurs (mõlemad Belgia). Mängib Jarmo Reha. Esietendus 11. IX Vaba Lava teatrisaalis.

Vaba Lava alustas uut hooaega eelmise lõpust. Jarmo Reha ja Belgia lavastaja Armel Rousseli koostöö pidi jõudma lavale kevadel hooaja lõpulavastusena, järjena Rousseli Vaba Lava kuraatoriprogrammi raames loodud lavastusele „Kevadine ärkamine“ (2018) Frank Wedekindi julge näidendi ainetel. Rousselil paluti teha lavastus mõne eesti näitlejaga. Ta leidis Reha, mehed pakkisid kohvrid ning sõitsid Jaapanisse, Senegali ja Indiasse, et koos sealsete teatritega lavastada katkendeid Wedekindi näidendist ja püüda kaamerasse muid olukordi. Lavastus koosnebki Reha monoloogide ja reisifilmikatkete vaheldumisest.

„Elagu elu, mis põletab rinda“ pole lavastus lavastuse sündimisest, pigem on see aus aruanne koostöölavastuse ebaõnnestumisest. Lavastus ei lähegi käima – ei pihtimuslikus ega ka antropoloogilis-avastuslikus võtmes – ning kumbki meestest ei varjagi seda. Ei näe kummaski liinis ka käivitamise taotlust ega uurimisjanu, mille pinnalt pettuda.

Reha monoloogid on Rousseli kirjutatud, seda ei varjata, selline pihtimuslikkuse teesklemine on teadlik ja huvitav võte. Näitleja argised aruanded oma sissetulekute, suhete jms kohta on puised ega kõla usutavalt ja seda usutavust ei taotletagi. Usutavuse puudumist ei võtnud ma solvanguna – jälgisin huviga, kuhu see moodsa teatri pedaale sümpaatse huvitusega sõtkuv projekt omadega jõuab. Roussel tsiteerib nii otse kui ka kaude Jérôme Beli lavastust Véronique Doisneaust, mis on ka Youtube’is üleval, kui keegi võrrelda tahab. Kui kaks lavastust kõrvuti panna, siis ühes ollakse nappide vahenditega täpne ja teises ohtra jutu saatel tühi.

Seda enam oli Jarmo Reha ekspeditsioon iseenesest julge ettevõtmine, sest otsima mindi just teda ja küllap oodati, et tema isikust ka midagi omapärast esile kerkib. Aga pärast etendust olin miskipärast veendunud, et noor eesti näitleja Belgia lavastajat väga ei huvitanud, või kui huvitas, siis huvitas teda pigem tõmme Jarmo Reha poole. Reha tegi talle ja ta kiindumusele „keha“, jäi mulje, et Reha oli vaja ainult seepärast, et belglane (nagu lõpus tunnistab) ise laval end näidata ei taha ja seejuures on Reha idaeurooplasena piisavalt eksootiline avatar, kellega välisturneel publik saali meelitada.

Jarmo Reha pakub hüvituseks publikule kallistusi, aga see tundub ikkagi kokkuvõttes veidi vile tehing – aususe ja avastusjulguse asendamine soojusega.

Veljo Poom

Jacques Prévertilt laenatud ja põhjuseta retsitud luuletus „Kuidas portreteerida lindu“ mõjus seetõttu eriti kohatult. Préverti luuletuse lõpus hakkab lind laulma ja kogu luuletuse mõte on, et autor peab selleks, et lind laulma saada, algselt joonistatud puuritrellid linnu ümbert lõpuks kustutama. Reha saputab küll tiibu ja on armas, pakub publikule kallistusi, aga laulu ei tule. Tulevad kaalutletud, mõõdetud, literatuursed monoloogid. Rousselil ei näi mõtteski olevat trelle Reha ümbert kustutada või siis joonistatigi papagoi.

Ka välisreiside videomaterjal on sündmusetu. Sedastused väisatud riikide probleemidest teada-tuntud. Võib-olla ongi kokkuvõte näiteks Jaapani eluolust meelega nii trafaretne, aga see võte ei kõneta, vaid mõjub eriti ahistavalt avastuslikkuse-ootuse taustal, mida valitud formaat siiski tekitab. Senegali neiu suudleb Jarmot ja teeb talle teatavaks, et Jarmo on esimene, keda ta on suudelnud, või midagi sellist. Jarmo tantsib, laulab karaoket, õpetab võõrustavaid näitlejaid seisma keset liiklust, näpp taeva poole sirutatud.

Lavastust on süüdistatud väisatud riikide eksotiseerimises, ise heidan ette just eksootika täielikku puudumist. Videoklipid on tühjad nagu on tühi lasteaia mängutuba varahommikul kell viis. Jääb mulje, et mindi reisile valel ajal või otsekui sunnist. Mänguvalmidust näib talitsevat mingi veider poliitiline korrektsus või huvitus. Kuigi – taas – selles huvituses on seejuures midagi ääretult sümpaatset, nii nagu on sümpaatne turist, kes väljub hotellitoast ainult selleks, et leida midagi hamba alla või vaadata kinos mõni Hollywoodi film.

Näidatud kaadreis ei kohanud siirast huvi teiste kultuuride vastu. Ka Jarmo Reha ise tunnistab, et ega ta väga aru saanud, kelleks ta selle protsessi käigus saama pidi ja mida üldse otsiti. Ülestunnistus mõjus lepitavalt nagu ülestunnistused ikka. Reha pakub hüvituseks publikule kallistusi, aga see tundub ikkagi kokkuvõttes veidi vile tehing – aususe ja avastusjulguse asendamine soojusega. Mitte miski sellest, mida meile soojal-pihtival, enesekindlalt empaatilisel häälel näidati-räägiti, ei mõjunud ausalt, sest puudus tarvidus midagi tõeliselt puudutavat öelda. Kuigi kallistus võiks vabalt olla uus katarsis.

Mida me õigupoolest Jarmo Rehast teada saime: „Ma ei ole liitunud ühegi kindla liikumisega. Ma ei ole aktivist ega sõjard ega mõnda usku pöördunu. Ma ei usu poliitikasse. Ma ei tea, kas ma olen õnnelik. Ma ei tea, kas ma olen vaba. Ma võin öelda, et mul on elus kuus sõpra. Ma ei otsi armastust, kuid olen sellele avatud, kui see ilmneb. Mul ei ole midagi üheöösuhete vastu. Ma olen olnud seksuaalvahekorras tosina inimesega. Ma ei ole oma perega lähedane. Mul on kass, aga ta elab mu ema juures.“ Mis siis?

„Elagu elu …“ oli eelmise hooaja saba ja sellise jahtunud sisalikusabana ta pihku jääbki. Üldse ei kahetse, et nägin, jõudsin lavastuse käigus pikalt eri­suguste teemade üle mõtelda ja kogu aeg oli tähelepanu hallatud, loiult küll, aga oskuslikult. Pealegi on Jarmo Rehale looduse poolt antud äge toorik, kuigi tema pihtimuslikkuse konstrueeritus ei pannud teda hetkekski kuidagi huvitavamalt või küpsemalt kõlama.

Eksitava pealkirja taga nägime ühe otsiva näitleja lohutut lugu, lohutut vahest eelkõige seetõttu, et enese­otsinguilt naasnud Jarmo Rehale mingit suunda, kuhu edasi kasvada, ei nähtunud. Seejuures täiesti sündmusetu odüsseia on ju ka omamoodi kurioosne ja kurioosumina iseväärtuslik. Luhtunud otsinguis ning enesekaotuses on heal juhul mingi summutatud väärikus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht