Audit Pihkva kubermangu teatrimajas

Pihkva Akadeemilise Draamateatri 113. hooaja avalavastus „Revident“ annab tunnistust, et selle teatri riskantsed reformid on ennast õigustanud.

SVEN KARJA

Puškini-nimelise Pihkva Akadeemilise Draamateatri „Revident“, fantaasia Gogoli komöödia teemadel. Lavastaja Pjotr Šereševski, lava- ja kostüümikunstnik Aleksandr Stroilo. Peaosades Kamil Hardin ja Jevgeni Tverskihh. Esietendus 6. IX 2018 Pihkva Akadeemilises Draamateatris.

Alustan triviaalse tõdemusega, et Gogoli „Revident“ (valmimisaasta 1836) on teos, mis püsib alati ajas. Õigupoolest ongi see üks neljast maailma draamaklassika teosest (peale „Hamleti“, „Fausti“ ja „Kajaka“), mille järjekordne lavastaja ei tarvitse oma pead vaevata küsimusega „kas meil on selle looga praegu midagi öelda?“.

Need on tekstid, mida pole vaja vägivaldselt painutada vastavusse uute realiteetidega, vaid sujuvalt uude astjasse voolates hakkavad nad ise reaalsust ümber kujundama (ent näiteks Tšehhovi ülejäänud näitemängudele ma seda võimet ei omistaks).

Linnaametniku õudusunenägu. „Revidendi“ puhul on lausa ridamisi teada seiku, kui teatri ja elu kokkulangevusest ei saa rääkida üksnes mentaalselt, vaid puht eluolulisest aspektist – sünkroonselt „Revidendi“ ilmumisega mõne teatri repertuaari on käivitunud revisjonid ka kohalikes „organites“. Venemaa enda võimustruktuurid, eriti pealinnast eemal paiknevate linnade juhtkonnad, suhtuvad selle näidendi – pealtnäha ju süütu anekdoodi – kavva võtmisesse enam kui ettevaatlikult. Viimane juhtum on fikseeritud vaid mõne kuu eest, kui Samara oblasti Sõzrani teater oli vaevalt jõudnud välja kuulutada „Revidendi“ uuslavastuse, lisades žanrimääratluseseks „linnaametniku õudusunenägu“. Sellele järgnes linnavalitsuse valulik reaktsioon koos korraldusega uuslavastus välja vahetada (mida ka mõistagi tehti) ning ettepanekuga leida teatri juhtkonnal endal uus ametikoht.

„Revident“ on üks harvu klassikateoseid, millel on ka Eestis arvestatav tõlgendustraditsioon, ja seda peaaegu eesti teatri professionaliseerumise algusest peale. Alates 1908. aasta Estonia lavastusest, kus hiilgasid Theodor Altermann Hlestakovi ja Paul Pinna linnapeana, kusjuures Pinna jõudis sama rolli mängida veel ka 1939. aastal paaris Ants Eskola Hlestakoviga. Eesti kaksteist „Revidenti“ jaotuvad üpris ühtlaselt eri kümnendite vahel, eestikeelses teatris olid viimasteks Eino Baskini rõhutatult (perestroika-)ajamärgiline lavastus aastast 1987 ja Tiit Palu sama rõhutatult ajatu aastast 2008.

Pihkva pöördelised ajad. Sestap pole suuremat vajadust näidendi sündmustikku ümber jutustada, küll aga vajab kommenteerimist koordinaadistik, kuhu Pihkva Akadeemilise Draamateatri 113. hooaja avalavastus paigutub. Linna ajaloolises keskuses paiknev kena ja värskelt remonditud teatrimaja lõi sisemiselt keema üle-eelmise aasta kevadsuvel, mil teatri kunstiline juht, ka Tallinna Vene teatris lavastanud Aleksandr Kladko, sai ootamatult hundipassi. Sellise otsuse tegi Pihkva teatri- ja kontserdiorganisatsiooni (millele teater koos mitme muu kohaliku kultuuriasutustega allub) direktor, otsekohese oleku ja reljeefse kõnepruugiga Dmitri Meshijev, kes asus ise tookord täitma teatri kunstilise juhi kohuseid, mis nüüdseks on jäänud tema ainsaks ametiks.

Enda kõrvale kutsus ta kunstidirektori ametikohale Peterburi kogenud teatrikriitiku ja mitme festivali kuraatori Andrei Pronini, kelle töö sisuks on teha repertuaarivalikuid (s.t tekstid, lavastajad jms). Muudatuste põhjenduseks kõlas soov muuta „Pihkva teater üheks Venemaa tugevamaks regionaalseks kollektiiviks“, mis muidugi tähendab ka palju ebaturvalisemaid valikuid kui Venemaa provintsiteatrite harjumuslik lavatäide. Ning tõesti, ei saa kuidagi öelda, et riskantsed reformid poleks ennast õigustanud. Kaks lavastust, rock-kontserdi vormis lahendatud Tšehhovi „Kaštanka“ (filmitäht Julia Peresilla debüütlavastus) ning Platonovi „Potudani jõgi“ (lav Sergei Tšehhov) on juba pälvinud auhindu mitmel Venemaa festivalil, teater on üle pika aja andnud edukalt külalisetendusi Moskvas, neist on kirjutanud metropolide autoriteetsed kriitikud, Platonovi-lavastus viis aga teatri esmakordselt ajaloos riigi kõrgeima teatriauhinna Kuldse Maski nominentide ritta, kogudes nominatsioone lausa kuues kategoorias. Juba on näidatud Peterburis ka „Revidenti“, seda on võtnud põhjalikult analüüsida tuntud Neevalinna kriitikud.

Midagi täiesti uut. Mündi teine külg on aga kohalik elanikkond, kelle seas on põhjustanud nii mõnegi uuslavastuse esteetiline vormistus tõsiseid retseptsioonitõrkeid. Ei maksa siiski unustada, et asudes vaid 300 kilomeetri kaugusel Peterburist ja 50 kilomeetri kaugusel Euroopast (s.t Eestist), on suure Venemaa mõistes tegu Loode-Venemaal asuva ääremaaga, kus nüüdiskunsti alfabeedi lugemisoskus pole veel üldrahvalikult levinud.

Ka Peterburist (seega samast kohast, kust Gogoli tegelased revidenti ootavad) Pihkvasse kutsutud noorema põlve lavastaja Pjotr Šereševski ühemõtteliselt tänapäeva istutatud Gogoli-nägemuse esietenduse eel pidas teatrijuht vajalikuks (enne etenduse algust lavalt) toonitada: „Seekord te näete midagi uut. Midagi täiesti uut.“ Samuti on Meshijev kinnitanud, et kokkulangevused kohaliku koloriidiga on täiesti juhuslikud ning tegijate eesmärk pole olnud ärapanemine mõnele sealsele võimukandjale.

Et pakutakse „midagi täiesti uut“, saab vaatajale selgeks juba enne etenduste algust, kuivõrd lavastuse novaatorlik tehniline lahendus on nähtav juba saali astujale: lavaportaal on kahe kolmandiku ulatuses kaetud ekraaniga, kuhu live-videos kuvatakse lava eri osades aset leidvad simultaansed tegevused. Kuna enamasti toimub liikumine ekraanil näha oleval kolmel-neljal ruudukesel korraga ning samal ajal tahaks kiigata ka „elus“ näitlejate toimetamist, nõuab selline võte, kui vaatamisfookust tuleb pidevalt üles-alla-paremale-vasakule nihutada, natuke harjumist. Seejuures hakkab tehniline lahendus (suures saali mõõtkavas on loodud pisemate detailide ja näitleja suurplaanide võimalus) mängima ka sisulisel tasandil, luues assotsiatsioone reality show’ga, samuti mõjub hierarhiliselt kujundlikult suure ekraanilataka all sipelgatena madalaks litsutud tegelaskond.

Pedagoogi kaebekiri. Muidugi on eemaldatud kõik Gogoli teksti anakronismid ja mängu võetud nüüdisaegsed keelendid, sidevahendid, riietus ja aksessuaarid. Kuna (eriti) vene teatri kontekstis kipub nüüdisteater tähendama ka julgemat erootikat, siis ei jää klassikalise teatri puritaanid nüüdki ilma sahmakata. Korraks näeb Hlestakovi duši all kümblemas, mille käigus vilksatavad suurel ekraanil korraks ka näitleja tuharad.

Selline lahenduskäik on ajendanud kohalikku pedagoogi kirjutama kaebekirja lausa Pihkva kuberneri veebilehele, kus nõutakse lavastuse tsenseerimist põhjendusega, et meie siin „ei ole veel nii kõrgeks kunstiks valmis“. Vastused kaebekirjale ei jää alla Gogolile endale: kõigepealt antakse kodanikule teada, et küsimus „on võetud menetlusse“ ja õige pea moodustakse vastav komisjon, edasi püüab kultuurikomisjoni esinaine asja pehmendada kõrgkantseliitliku umbluuga, lubades, et „vastavaid pretensioone püütakse edaspidi vältida“.

Teatri kuraator Pronin aga põrutab vastuseks, et kui teatri katastroofiline majanduslik olukord ei parane, tulebki edaspidi näitlejad püksata lavale saata. Kuigi kohalik kommentaarium lisab sellele avaldusele kõvasti hagu („Lõpetage need eksperimendid ja taastage meie normaalne teater!“), kinnitab konkreetse etenduse vastuvõtt – viimase kohani tuubil saal ja braavohüüded –, et Pihkvas leidub ka avatuma mõtteviisiga vaatajaskonda. (Loodetavasti siiski ei oldud Eesti delegatsiooni saalis viibimise puhul toodud kohale palgalisi klakööre.)

Kui aga viimaks süveneda lavastusse endasse, tuleb möönda (eriti teises osas, kui tegevus väljub tagalavale paigutatud lahmaka pidulaua taga peetud vestlustest), et lavastaja ambitsioon ei ole piirdunud kaugeltki vaid kolkakonservatiivide kohutamisega. Tõsi, mõnedki lavastuslikud leiud teenivad pigem puhast mängurõõmu: valerevidendi juurde saabuvate pealekaebajate defilee on lahendatud lärmaka tele-show’na, teener Ossipi asemel ilmub provintsiglamuuritarist puhveti-marfa, ametnikepaar Bobtšinski ja Dobtšinski on moodustanud muusikalise kollektiivi The Riff. Selle revideerimist ootava linnakese põlisrahvas ei ole mõistagi kõige säravama mõistusega, aga ka mitte viimse vindini karikeeritud punt pooletoobiseid. Sotsiaalses flooras ja faunas võiks neid ehk võrrelda tiigipõhja ladestunud vetikatega: kahjutu, kasutu, kõigi poolt unustatud, staatiline tardunud ollus. Miks küll just nemad peavad lunastama inimkonna ebatäiuslikkuse revidendi palge ees?

Tavapärasest intelligentsemad. Ent lavastuste tegelik huvitavus põhineb siiski kahe peategelase, linnapea ning Hlestakovi sisuliselt värskel ja mänguliselt haaraval lahendamisel. Lavastaja ei ole piirdunud Gogoli ajakohastamisega, vaid heidab talle ka sisulise väljakutse. Kui Gogoli „Revidendi“ kogu konflikt seisneb ühe iseloomujoone, rumaluse, kasvatamises metafüüsilistesse, s.t peadpööritavatesse mõõtmetesse (meenus maksiim „mitte miski ei tekita lõpmatuse tunnet niisama hästi kui rumalus“), siis selles variandis ei näe, kuidas üks loll komistab veel suurema topski otsa, vaid seda, kuidas kellegi hetkeline tähelepanu hajutav nõrkushetk (linnapea juhtum) ja selle järelemõtlematu ärakasutamine (Hlestakovi juhtum) võib olla põhjuseks pöördumatule katastroofile, sest just nimelt linnapea katastroof, juhe-seinast-välja-seisund on selle loo lõpp-punkt.

Jevgeni Tverskihhi linnapea on vist läbi aegade üks intelligentsemaid selle rolli lahendusi, mida kuskil nähtud. Tõsi, tema hoolega peidetud provintslus ennast mingites detailides siiski ilmutab, näiteks maitseka toon-toonis ülikonna ja lipsu juurde on ta valinud karjuvalt kirevad punased sokid. Ent praeguses versioonis ei ole vaatajana kuidagi võimalik linnapeale üleolevalt alla vaadata: see, mis temaga juhtub, paistab olevat fataalne valearvestus või siis hoopis saatuse tahe.

Muidugi tõstab linnapea IQd ka ootamatult tõsiseltvõetav, nohik-intelligendi tüüpi Hlestakov (Kamil Hardin). Vabalt võiks temas ette kujutada näiteks seni tunnustuseta jäänud tegevuskunstnikku: kohtumisel linnakodanikega, mille jooksul tal õnnestub kohalik eliit ära tinistada, esitabki ta lauale karates lummava sõnalis-plastilise performance’i. Võimalik ka, et oma nõudmistes järjest jõhkramaks muutudes (see tipneb linnapea tütre vägistamisega linnapea ja tema naise silme all) sooritab ta mingit psühholoogilist eksperimenti inimliku alanduse ja üldise närususe taluvuspiiridest. Nagu arvata võiski, ei ole eksperimendi tulemused teab mis rõõmustavad.

Kui Gogolil puruneb valerevidendi saladus postkontori ülema poolt avatud Hlestakovi kirja kaudu, siis nüüd avaldab halastamatu tõe Hlestakovi videoblogi, mis lokaliseerib toimuva üheselt kohalikku realiteeti: nullstiilis oma imestav-nukrat monoloogi pidav näitleja kõnnib mööda linna, milles ka turist tunneb ära tänapäeva Pihkva.

Kuna Eesti viimasest Gogoli „Revidendist“ on möödunud kümnend, ähvardab selle lavastamine jätta kohalikku traditsiooni teatud augu. Loodetavasti pole see näitemäng siinmail veel ajaloo prügikasti heidetud. Aga seni võib ära käia näiteks Pihkvas. Mine tea, mida otsustab järgmine revident.

Lavaportaal on kahe kolmandiku ulatuses kaetud ekraaniga, kuhu live-videos kuvatakse lava eri osades aset leidvad simultaansed tegevused

3 × Pressifoto

Hlestakovi (Kamil Hardin) võiks vabalt ette kujutada näiteks seni tunnustuseta jäänud tegevuskunstnikuna.

Jevgeni Tverskihhi linnapea on vist läbi aegade üks intelligentsemaid selle rolli lahendusi, mida kuskil nähtud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht