Armastuseta hingede pääsetee ja vangipõlv

„Veenus.me“ puhul on tegemist ennekõike tantsulavastusega ja palju vähemal määral kavalehes välja reklaamitud (alternatiiv)muusikaliga.

PILLE-TRIINU MAISTE

Veenus.me“, autorid, lavastajad ja koreograafid Rene Köster ja Carmel Köster, kunstnik Marta Vaarik, kostüümikunstnikud Marta Vaarik ja Carmel Köster, valguskunstnik ja tehniliste lahenduste autor Mikk-Mait Kivi. Tantsivad Diana Harten, Rene Köster, Elina Masing, Jaan Männima ja Edgar Rahhimov. Esietendus 15. II Sõltumatu Tantsu Laval.

Maailm, kus virtuaalne kaalub üles reaalse ja lukustab inimesed absoluutsesse kujutlusse, on midagi, mida me ilmselt nii ootame kui ka kabuhirmus kardame. Eriti suureks kasvas vajadus inimesi nähtamatu sillana ühendava ja peaaegu et tundelist elamust pakkuva virtuaalreaalsuse järele siiani kimbutaval koroonaajal. Kõik olid kodus, füüsilises ja vaimses üksinduses-isoleerituses. Isegi vanaemaga vestlemine nõudis programmeeritud maailma sisenemist, rääkimata noorte omavahelisest suhtlusest ja erilaadsete seltskondade või kultuuride lõimumisest. Üksinduse ängistust tajusid kõik, ka ühiskondlike standardite järgi veidi teistsugusteks inimesteks tembeldatavad isikud.

LGBTQI+ kogukonna liikmestik kasvab pidevalt, seda vist peaaegu igal pool maailmas. Ka Eestis liigub tänavapildis üha rohkem noori, kelle välimuses on äratuntavaid tunnusjooni, mis aitavad neid tuvastada selle kogukonna liikmena – et sõber tunneks sõpra ja vaenlane teaks eemale hoida. Suur osa noorsoost tunneb, et sotsiaalne staatus ja kogukondlik kuuluvus on neile tähtsad väärtused. Loomulikult on see nii ka LGBTQI+ noorte puhul, kellele võib omavaheline sõbralik küünarnukitunne olla lausa elulise tähtsusega. Eriti juhul, kui neil puudub koduste heakskiit ja vanemlik armastus, mida paraku konservatiivses ühiskonnas teistsugustele alati ei jagata.

Kui armastust ei leia kodust, siis kindlasti leiab seda Sveta baarist. Aga mis saab siis, kui Sveta baar kinni pannakse? Siis avab domeen veenus.me oma kirka ukse oma veel kirkamale klientuurile ning Sveta baari kokteiliraha läheb hoopis programmeerijate loodud paradiisi premium membership’i alla. „Don’t forget to subscribe today and the first night is for free!“ („Kui registreerud täna liikmeks, on esimene õhtu tasuta!“) teatab drag queen (Rene Köster) kavalalt ning noored „jälgijatest hüpiknukud“ riietavad ennast sama värviliseks nagu nad ennast seesmiselt tunnevad. Nad tantsivad ja vehivad, karjuvad ja jagavad mõtteid, mis tunduvad reaalsusele kohatud. Peaasi et ainult ei peaks masendavalt halli argiellu tagasi minema. See on maailm, kus võid olla kes tahes, sest „milleks olla sina, kui sa võid olla nii palju enamat?“.

„Veenus.me“ on võimas queer-kultuuri sümboleid täis pikitud lavastuslik meistriteos.

Alan Proosa

„Veenus.me“ on võimas queer-kultuuri sümboleid täis pikitud lavastuslik meistriteos. See mõjub kui hilisöises klubi­õhkkonnas tekkiv emotsionaalne ralli: kõigepealt humoorikas, helge ja kaasahaarav, siis aga masendav ja sünge, naiivselt armastust otsivate noorte higiste kehade lõputuna näiv väänlemine. See on nõiaring, mis ei lõpe enne, kui armastusest saab inimõigus. Noored tantsijad võitlevad laval selle nimel, olles kompleksi­vabad, graatsilised ja ilusad, seejuures aga ka vihased ja nurgelised. Tegemist on ennekõike tantsulavastusega ja palju vähemal määral kavalehes välja reklaamitud (alternatiiv)muusikaliga. Laval on väga erisuguse ja tugeva tantsulise taustaga esinejad: balletitantsijad, vouge’ija, postitantsija ja kõigeviljelejast drag queen. Muusika on vali ja klubitemaatikaga briljantselt suhestuv tümakas.

Marta Vaariku ja Carmel Köstri loodud kostüümid on klass omaette. Need on midagi nii-nii räpakat, iseloomulikku ja teistsugust, et lihtsalt jäävad meelde ja ärgitavad kujutlusvõimet liikuma ka sellistesse soppidesse, mille olemasolust ei pruugi vaataja isegi teadlik olla. Igal pool hakkab silma Vaarikule iseloomulik nätsupakitätoveeringu-esteetika, mis kajastub enim just lavastuse kesksel rekvisiidil – grafitit täis uksel, mis viib ja sulgeb veenusesse. Valgus on virtuaalses paradiisis välkuv ja vinge atmosfääri­kujundaja, äratuntavalt muuhulgas ka Sveta baarile omane sinakas-roosakas värvimäng, saadetuna mõnest kollakasvalgest projektorivihust.

See lavastus on mõjus ja vajalik tervik. Tahaks öelda, et kõigile, ent siiski peab täie elamuse tagamiseks tegema publikule soovitamisel mõningaid mööndusi. Kohe kindlasti pole tegemist koguperelavastusega – selleks on see pisut liiga vulgaarne. Muusika ja valgus ei sobi nõrganärvilistele ja epileptikutele. Lavastusest ei pruugi aru saada kurdid ja pimedad. Tervikuna ei sobi see konservatiividele. Aga kui sa ikkagi otsustad minna seda vaatama, siis see lavastus aktsepteerib sind, vaatajat, omal moel, olgu sa kes tahes ja missugune tahes. See on oaas, kuhu sisenetakse, ja sellest omal jõul enam välja ei pääseta. „Veenus.me“ jääb kummitama, olgu kas või ainult viivuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht