Andrus Kivirähk must valgel

Auri J?

„Voldemar”, „Adolf Rühka lühikene elu” ja „Teatriparadiis” – pilk paberile ja mõned mõtted.

Andrus Kivirähk on praeguseks juba tunnustatud kirjanik ja dramaturg, kelle nimi iseenesest raamatuid ja teatripileteid müüb. Ta on tänapäeva Eesti kirjandusklassik, kes paljude meelest siinse rahva olemust sõnadesse oskab valada, ning ega sellele just kerge vastu vaielda olegi – müügiedu kõneleb enda eest. Kuid jäägu „Rehepapp” ja „Ussisõnad” seekord puudutamata – räägime teatrist.

Andrus Kirivähk on ise maininud, et romaanidest meelsamini kirjutab ta teatritekste (3. III SL Õhtuleht) ja kuigi lavale on tema sulest jõudnud mitu märkimisväärset teost, oleks tema täielik pühendumine vaid dramaturgiale suur kaotus kirjandusele. Seda enam et Kiviräha näidendites on teatavaid romaaniharjumusest tulenevaid kitsaskohti.

 

Jutustaja paberil

Romaanis on Kivirähk särav: suur pind ja piiranguteta keelefantaasia mängumaa loob ideaalilähedase olukorra sujuvaks jutuvestmiseks ja sundimatuks huumoriks. Jutustaja positsioon lubab tegelastel end vabalt tunda ega sunni neid lugu ümber jutustama, samuti saab sisemonoloogide, mõtiskluste ja kirjelduste kaudu väljendada laiemaid filosoofilisi tõekspidamisi, mis jääksid tegelaste suus ehk ebausutavaks ja kohmakaks. Näidend aga ei jää tavaliselt kaante vahele ja on sunnitud arvestama tuhande detailiga, mis etenduse sünniks hädavajalikud. Näidend ei seisa üksi, vaid toetub lavale, näitlejale ja teatri puht tehnilistele võimalustele. Need omakorda seavad dramaturgi fantaasialennule ja keelele omad piirangud. Kiviräha puhul on dramaturgiline piiramine suur kaotus, kuna täiel määral ei jõua ta elav kujutluspilt iial publikuni. Jutustaja roll ja osatäitja kadunud, tuleb tegelastel endil hakata seletama, kes on kes, mis toimub ja miks. Eriti kui on tegemist teatriajaloolise materjaliga.

 

Rühka, Volli ja paradiis

Nii  näidendites „Adolf Rühka lühikene elu”, „Teatriparadiis” kui „Voldemar” annab tunda vajadus jutustaja järele, kõige selgemini aga just viimases. „Voldemar”, mis on teema ja põneva lähenemise poolest ligitõmbav ja paljutõotav, on tekstina tegelikult kohmakas. Tohutust materjalihulgast ja äärmiselt värvikast isiksusest on nii või teisiti keerukas ühtainsat sujuvat näidendit kirjutada ning see eeldaks ranget valikut käsitlevate sündmuste osas. „Voldemaris” jääb aga silma peategelase tohutu tekstimaht, mis selgitab ajalugu ja olukordi, pikki ülevoolavaid põimlauseid üksteise otsa kerib ning tagatipuks tegevustiku tempo aeglaseks kisub. Seda enam, et tõelist psühholoogilist arengut ja tegelastevahelist kontakti on selletaoliste monoloogide vahele pea võimatu põimida. Ja veel – „Voldemar”, mis nime poolest võiks jutustada ühe särava inimese lugu, tema eluteest, arengust, tõekspidamistest ja tegemistest, räägib aga tegelikult hoopis üldisest sotsiaal-poliitilisest ja kultuurilisest olukorrast keerulisel ajal. Mitte, et sedagi vaja ei oleks, kuid sel juhul võinuks kogu loo teisiti formuleerida ja pealkirjastada. Voldemar on Voldemar, poliitika on poliitika. Ja Voldemari jäi seekord väheks.

Proosalaadse teksti mõju on tunda ka „Rühkas”, kuid seal õigustab seda tugevalt ajastu- ja kurbmängukohane stiliseering. Pealegi ei ole „Rühka” repliigid nii puised ega pikad, vaid kõnekeelsemalt lihtsamad ja jälgitavad ka kuulates. On tunda, et Kivirähk on süvenenud Rühka-aegsetesse kirjutistesse sügavuti ning võtnud omaks tolleaegse vormi niivõrd, et see tundub laval usutavana. Näidendi vorm on sujuv, stseenid vahelduvad ja aeg muutub loogiliselt. Midagi ei ole liigset, ei midagi liiga palju. Kivirähk on suutnud üheaegselt jutustada nii teatriajalugu kui ka Adolf Rühka elu ning vältida lektorirolli. Ta jääb truuks oma teemale – Rühkale – ja vaid siis, kui pealiin seda võimaldab, näitab sundimatut pilti kaasaegsest kultuurkonnast. Näib, et Rühka materjalil on olnud piisavalt aega, et enne lõplikku kirjapanekut settida. Sellest tulenev rahulik veendumus paikaloksumises ongi „Rühka” trump.

Hoopis teist nägu näitab „Teatriparadiis”. Palju on meedias mainitud, et too kirjutis oli tellimustöö ning seda lugedes on väide ka usutav. „Teatriparadiis” on kolmikus kõige nõrgem tekst, mille rabedust, tegelaste ja info üleküllust ning struktuuri toimimatust ei anna kahe eelmise (vaatamata nendegi miinustele) võrrelda. Näidend oleks kirjutatud justkui draamaõpiku järgi: korralikult piiritletud stseenid, konkreetsete ülesannete ja iseloomujoontega tegelased, vastanduvad ja teineteist tasakaalustavad vaatused jm, kuid kirjutatud justkui viimasel hetkel, mistõttu ei hakka toimima ka head struktuurisoovitused. Lõpptulemus on kangesti dramaturgia täht-tsitaatide kollaaži moodi, täis liigset sagimist. Täiesti puudu on teemaarendus ja pinge kasvatamine. On võimalik, et lõpustseeni pingevabaduses on osaliselt süüdi ka väljaarendamata ja eristumatud naistegelased, kes erinevalt meestest on täiesti mittemidagiütlevad. Tekib küsimus, miks neid sinna vaja oli.

 

Õigustused ja vabandused

Kõik eelnev ei tähenda, justkui Kivirähk ei oskaks siinkirjutaja meelest näidendeid kirjutada. Tingimata oskab ning seda väga hästi! Ja kuna teatris on tekst siiski vaid üks paljudest lavastust loovast elemendist, mida vastavalt teistele korrigeerida ja painutada, on näidendi nõrkused pigem selle voorused, näidates lavastajale tema töös autori traagelniidid kätte. Siin kirjutatu on aga lihtsalt mõttemõlgutus kolme väga erineva eesti teatri ajalugu käsitleva näidendi sõnalisest alustalast. Püüd mõista, kui lubate.