Aeg seab piirid ? kuid kas ka mälule?

Tiiu Levald

?Südame laul ? Georg Ots 85?: TALLINNA FILHARMOONIKUD, Vitali Bilyi, Juhan Tralla jt solistid ERI KLASI ja ERKI PEHKI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 20. III.

Georg Otsast kiirgas positiivset energiat.

Käinud 20. III Estonias mälestuskontserdil, millega tähistati Georg Otsa 85. sünniaastapäeva, ja kuulanud järgmisel õhtul Klassikaraadios viie aasta tagust Kersti Inno koostatud mälestussaadet, keris mälulint eredalt esile tõsiasja, mil määral erilise kunstnikuga oli tegemist. Tsiteerin õhtu kaalukama poole dirigendi Eri Klasi öeldut, mis kirjas kavalehel: ?Peame olema õnnelikud ja uhked, et oleme saanud elada ja jagada laulva tähe Georg Otsa poolt meile kingitud hetki. Sest õnn on ju vaid see lühike hetk, millel ei ole hinda… Hämmastav, kui palju jõudis ta lühikeseks jäänud elu jooksul õnnelikuks teha kuulajaid nii kontserdilaval kui teatrisaalis.?

 

Georg Ots kunstnikuna

 

Georg Ots võinuks julgelt kuuluda oma kaasaegsete maailma kontserdilavade suurkujude Fischer-Dieskau ja Prey kõrvale, kui laulis oma hiilgevormis Verdi ooperites Jagot, Rigolettot, Renatot ? tema koht oleks kindlalt võinud olla Covent Gardeni ja La Scala lavadel. Kuid kõigele tõmbasid aeg ja koht julma piiri: ainsad väärilised lavad olid Moskva ja Leningradi parimates teatri- ning kontserdisaalides ning sealne intelligents hindas teda vääriliselt. See, et ta laulis end ka lihtsate inimeste südameisse tolleaegsete levilauludega, ei kahanda mingilgi määral tema tõsise muusiku renomeed, sest ta tegi kõike südamega. Täna ei tule ju kellelgi mõttesse kahelda näiteks Plácido Domingo kui kunstniku väärtuses ainuüksi seepärast, et ta Verdi ja Wagneri kõrval laulab Viini klassikalist operetti või et ta algatas kolme tenori staadioniatraktsioonid, sest ta pakub igas ?anris parimat kvaliteeti.

Inimloomusele on omane lisaks kuuldule sõltuda ka visuaalsest ja ei saa salata, et Otsa puhul mängis viimane suurt rolli. Kõik, mis ehk vokaalsest seisukohast polnud mõnel puhul just kõrgvormis, korvas tema mehelik, lausa atleetlik välimus, väga plastiline liikumine. Ei iialgi mingit tobedat ooperlikku ?estikuleerimist ja, mis vahest kõige olulisem, tema pilgus oli mingi seletamatu ujedus ning soe kelmikus ning ta mõjus laval alati väga lihtsa, inimliku ja omasena. Vapustav oli tema oskus suure laulvuse juures sõna elama panna, anda sõnale alati oma värv ja see üliselgelt kuulajani tuua. Kui läbi aegade on eesti lauljad hädas olnud meie keele küllalt ?laisa? foneetikaga ja seda eriti a-häälikuga, mis näiteks itaalia keelega võrreldes asub siinmail käinud maailma parimate lauluõpetajate meelest kuskil kurgu sügavuses ja teeb lauluõpingud sellevõrra vaevarikkamaks, siis Otsal õnnestus see probleem olematuks teha.

 

Otsa vääriline kontsert

 

Kontsert oli väga pidulik, igas mõttes Georg Otsa vääriline ? esinejad kõik noored ja loodetavasti suure tulevikuga.

Tõelist naudingut pakkus külalisbariton Vitali Bilõi, kes alles aastal 2000 lõpetanud heade lauluõpetuse traditsioonidega Odessa konservatooriumi ning on hetkel Moskva Novaja Opera solist. Tema noorust silmas pidades võib loota, et kuuleme temast peagi kui maailmalavade lauljast; lisaks väärt baritonihäälele ning lavasarmile on kuulda väga kõrge intellektiga muusikut.

Sama kvaliteedimärgiga oli ka teine külaline samast teatrist Tatjana Pet?nikova, särav lüürilis-koloratuurne sopran, kellel ka väga kompaktne keskregister ning kes on kõigele lisaks lava täitev persoon, vaatamata oma miniatuursele füüsisele.

Juhan Tralla pakub igal uuel kohtumisel terasele kuulajale jälle mõningast progressi oma arenemisteel. Lenski aaria lummas musikaalse fraasiga. Hertsogi ja Gilda duett Verdi ?Rigolettost? on tenorile paras pähkel: pidevas tõusujoones sekventsiline liikumine üleminekuregistri piirimail on saanud paljudele komistuskiviks. Ent sellel õhtul see õnnestus ja nii kõlas too imekaunis ansambel koos Angelika Mikuga (Gilda), kellel selle rolli jaoks sobiv kirgas ja klaar kolaratuursoprani hääl, päris veenvalt. Jääb vaid soovida, et perspektiivsed noored ei peaks liiga kaua ootama neid rolle ooperilaval.

Juba pikemat aega Saksamaa lavadel esineval Lauri Vasaral ei olnud vahest kõige soodsam päev või tekkisid mingid vastutustunde pidurid ? hääl ei tahtnud justkui hoogu sisse saada, nagu armastas toonitada Georg Ots. Kahtlemata on see aja ja taotluste küsimus, sest kõik teised lavainimese omadused on Vasarale loodus kamaluga kaasa andnud.

Aare Saali lauldud Olavi aaria Evald Aava ooperist ?Vikerlased? oli mehise ja kirgliku karakteriga, küll aga tasub edaspidi otsida veel värve hääles. Siinjuures ei saa salata salasoovi kuulda seda imekaunite aariatega ooperit meie rahvusooperi laval, sest sellel on korralik dramaturgiline ülesehitus, suurepärased rollid noortele lauljatele ja teos on seda väärt, et uus põlvkond sellega kohtuks.

Kontserdi teises pooles kõlanud operetimeloodiad oli noortele lauljatele muidugi suur väljakutse, kuna Viini klassikaline operett on salakaridega. Lavastaja Paul Mägi tavatses toonitada, et selles ?anris ei tohi teha mingeid vokaalseid allahindlusi: kõik peab olema ülimalt laulev ja seejuures tuleb püüda tabada ainult viinlastele omast elegantsi, näiliselt kerglast, kuid tegelikult meeli vallutava kirglikkusega täidetud tunnete siirust.

Meie opereti primadonnal Tiiu Lauril on kõik eeldused, et neid põhimõtteid järgida: tal on väga meeldiv hääl, kaunilt kõlavad kõrgused, fileerimisoskus piano?s, musikaalsus, kaunis lavavälimus. Soovitaks talle siiski mitmekordistada oma sarmi maksmapanemist ja enamat julgust dünaamikaskaala kasutamisel.

Suur tänu Tallinna Filharmoonikutele ning dirigentidele Eri Klasile ja Erki Pehkile. Tahaks loota, ETV salvestis teadvustab ka järgmistele põlvkondadele, milline kunstnik Georg Otsa nime taga tegelikult seisab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht