Abstraktne elukriitika

„Skaala surm“ on kaootiline, sketšilik ja karikatuurne segu vaataja ette paisatud sotsiaalsetest stereotüüpidest.

AURELIA AASA

„Skaala surm“, idee autorid ja lavastajad Riina Maidre ja Nero Urke, helikunstnik Tanel V. Kulla, valguskujundaja Revo Kolpus, tantsuõpetaja Mari Piksar. Mängivad Riina Maidre, Nero Urke, Evelin Jõgiste ja Veronika Vallimäe. Esietendus 21. IV Kanuti gildi saalis.

Nero Urke lavastuses „Skaala surm“.

Helena Eslon

Marionettnukk, kiiktooliräpp, säravroheline võistlustantsukostüüm, maha visatud roosid, kana ehmatuskaka, tagurpidi selga tõmmatud kleit ja fiaskolik pulmatseremoonia – kõik see ja palju muudki moodustab mängulise vaheldusrikka terviku. „Skaala surm“ on abstraktne eksperiment, kaootiline, sketšilik ja karikatuurne segu vaataja ette paisatud sotsiaalsetest stereotüüpidest.

Tegu pole üheselt mõistetava, intellektuaalselt lihtsakoelise lavastusega. Selle interpretatsioon sõltub paljuski vaatajast, tema tähelepanu liikuvusest, võimest laval kõlavat dešifreerida. Kiirelt vahelduv situatsioonikoomika võimaldab vaadata „Skaala surma“ küll ka kui pelka meelelahutust ning lihtsalt oodata, kes või mis ilmub järgmisena avanevate ja siis taas sulguvate lavakardinate tagant. Kontrollitud segadusest kooruvad siiski välja mõningad ideelised pidepunktid. Etendus kulgeb skaalal surm–illusioon–armastus. Ent seegi eristus tuleb esile juhuslikult, lünklikult, pinnapealselt, kohati kadudes laval valitsevasse iroonilisse virvarri.

Veel enne näitlejate lavale saabumist teeb toimuvale sissejuhatuse marionettnukk, kes sümboliseerib alluvust, juhitavust, ettekirjutatud tõekspidamiste tuima korrutamist. Sotsiaalkultuuriline eluruum lihvib ja mõjutab meid kõiki ettearvatavuse ja kontrollitavuse suunas. Kurb? Võib-olla, ent paratamatult vajalik ladusa kooseksisteerimise nimel. Elukunst väljendub tänapäeval – ja nii on see ilmselt alati olnud – oskuses kasutada sobivaid käitumisviise ja sümboolikat. Usk absoluutsesse vabadusse on illusioon, samuti nagu kujutelm elu lõputust kestmisest.

„Skaala surm“ annab löögi nii illusoorsele vabadusele kui ka surmast distantseerumisele. Pärast kiiret, tahtlikult ülepakutud naeratuste ja võltsnaudingu saatel esitatud avatantsu haaratakse näitlejad köidikuisse. Lae all kõlkudes mõjuvad sätendavates kostüümides figuurid groteskselt: nende fotonaeratusest on järel nukrad riismed, justkui oleks puhvi aetud imago õhupallina lõhkenud. Liikumatuna hõljudes imiteeritakse surnut, taustal kõlamas monoloog elu illusoorsusest ja kaduvusest. Elu lõppevus justkui tühistaks kõik vahepeal toimuva. „Skaala surmas“ on surmal vaid üks lahend – täielik kadumine. Kaduvat näib kõik: mitte ainult inimene ise, vaid ka tema minevik, paigad ja inimesed, mida või keda ta on puudutanud. Illusioonist saab kirjeldatud tühjuse kattevari, selgitus, mida omakorda hakatakse avama lühikeste sketšide kaudu.

Hoomamatute kategooriate abstraktses kujutusviisis on mõningane annus pealiskaudsust ja liigset lihtsustatust. Dialoogi tasandil on loodud mustvalge minimalism, eeldatud, et sellisel viisil saab kokku võtta elu kirevavärvilise ekspressiivsuse. Sisimas ehk siiski mõeldakse, et siirusel, armastusel, kogemustel ja inimestes peituval ilul on kaalu, ent hoolimata üllast ideest lähenetakse teemale pelgalt pahede loetelu ja nöökiva läbimängu kaudu, esitades publikule (enese)iroonilisi katkeid inimeste pahupoolest ja absurdsusest.

Iroonilisest moraalilugemisest on saanud trend, sest inimeste nõrkuste ette satiirilise kõverpeegli asetamine on märksa lihtsam ja meelelahutuslikum viis, kui pakkuda lahendusi või tasakaalustatumat vaatenurka. Ka „Skaala surmas“ toimib üldistav äärmuslikkus tähelepanupüüdjana, kõrvale on jäetud juurdlemine inimloomuse ja individuaalsuse teemadel. Inimene olemine on taandatud tänapäeva ühiskonnas laialt levinud nähtustele: edevus, raha­armastus, psühhoanalüütilised fetišid, mõttetühjust asendav kuvandiloome, eneseglorifitseerimine, liigtarbimine, juurdunud egoism, pinnapealsus.

Ühelt poolt on kunstivormi valatud eetikakoodeksi esitamises midagi köitvat, ideed on antud edasi piltlikult, huumori ja visuaalse mängulisuse kaudu. Seejuures aga ei üritatagi pakkuda lahendusi, filosoofilisi arutlusi. Kriitika mõjub näpuviibutusena juba leierdatud valupunktidele. Iroonia, skeptiline inimkonnaanalüüs ja stereotüüplik tembeldamine vajavad hädasti enda kõrvale ideelist laiendust, sügavust, rohkemat kui kaasahaarav vaatemäng. Lahendusepüüdeta ühiskonnakriitika kulutab esitajaid ja väsitab vaatajaid. Vahest oleks aeg jätta kirumine ja näpuga näitamine seljataha ning püüda pakkuda sügavaid ja seejuures meeldivaid elamusi. Miks mitte ka retsepti surelikule inimesele, kuidas rõõmustada iseennast ja teisi ajal, mis on meile antud.

Iseenesest on huvitav jälgida kriitikalaviinina mõjuvate monoloogide taustal koreograafiliselt oskuslikku tantsu ja kolekauneid sätendavaid kostüüme. Lavastuslikult saadabki „Skaala surma“ tugev sisemine energia ja hüplev narratiiv, ebaühtlus mõjub köitvalt, kunstiliselt. Vaatemängu sügavam idee – ood kõikehõlmavale armastusele ja tundeelamustele – sõnastatakse siiski alles lõpus sürrealistliku abielutseremoonia kaudu, taustal stoiline hääl ümisemas pessimistlikku armastusluuletust moodsa ühiskonna tundetuimusest.

Just tunnete asetamine tagaplaanile näib olevat see, mis surub inimesi otstarbekust ja igakülgset kasumit taotlevasse maailma, kus jäetakse kõrvale nende ideaalid ja minapilt. Meid õpetatakse nägema illusioonina seda, mis toimub meie sees, ja jumaldama kõike välist. Proovides tõestada vastupidist, kasutatakse „Skaala surmas“ ometi samu nippe: kiiret naudingut pakkuvat meelelahutust, lööklauseid, kindlaid mustreid. Ehk on see peidetud viis illusoorsuse kujutamiseks, andes mõista, et pealiskaudsus peab taanduma siiraste tundmuste ees.