Aastad, mis ajasid ärevusse
Lea Tormis: „Meil on läinud paremini, kui 1980. aastatel loota julgesime. Ent vabadus on endiselt vastutus – edasise eest.“
Saja aasta tagustest sündmustest on Eesti juubeli puhul palju räägitud, ent selle sajand kestnud teekonna üks määravamaid murranguid oli 30 aastat tagasi, kui Eesti asus temalt vahepeal röövitud iseseisvust taastama. Teatriteadlane ja -pedagoog Lea Tormis vaatab oma tol ajal kirjutatud artikleid ja tehtud märkmeid sirvides tagasi 1980. aastate lõpule ja 1990. aastate algusele.
Kuidas kajastus lähenev pöördeaeg tookordses teatrielus?
Teatriloolasena usaldan kõige rohkem just toimunu ajal vahetult kirjapandut, mitte niivõrd mälestusi. Lugedes üle oma tookord avaldatud kirjatükke, tajun taas iseenda liigtundlikkust. Ikka on ülekaalus murelikud mõtted ja ohutunne, kuigi sisendad endale, et „muretsedes murran meele …“. Võib ehk loota, et tundlikkusest on teatri ja elu tunnetamisel ka kasu olnud.
Veel lootusetult tuimas stagnaajas tajusin õhus õhkõrna lootuse aimdust. Juba 1983. aastal, kui esietendus Jaan Kruusvalli ja Mikk Mikiveri „Pilvede värvid“. Draamateater oli remondis, mängiti laenatud lavadel, mina nägin seda Estonias. Elavalt meenus see noore Rasmus Puuri samanimelist ooperit hiljuti sealsamas vaadates. 1980. aastate algusse jääb, selles seoses, ka ühe pisikese, isiklikult olulise võidu maik: õnnestus aktiivselt mõjutada teisi žüriiliikmeid, kui tuli otsustada, milline lavastus pääseb Eestit esindama Vilniuses festivalil „Balti teatrikevad“ (oli ka soovitatav alternatiiv, samuti hea, aga poliitiliselt ohutum lavastus). Lootusetunne kasvas, kui „Pilvede värve“ (Griša Kromanovi mõtte- ja tundetäpselt kõrvaklappidesse loetud sünkroontõlkes) võttis Vilniuse etendusel vastu publiku vaimustus ja äratundmisrõõm.
Järgnenud aastad lisasid üldolulisi avastuslikke sündmusi. Jään siiski subjektiivsele pinnale, sest usun, et avaram pilt koosneb paljude, igaühele isiklike killukeste mosaiigist. Mälu täpsustada püüdes avastan, et meie perele oli märgiline aasta 1987. Märtsi alguspäevil tuli mulle mikrofoni ja makiga külla Mari Tarand, et salvestada teatrisaade. Pidime rääkima klassikast teatrilaval, aga kumbki ei saanud mööda põletavatest päevasündmustest. Kui minu üldeluline sissejuhatus oli juba üle piiride pikaks veninud, ütles Mari poole peal, et ega klassika kuhugi kao, nüüd teeme hoopis sellise saate – ja pani jutu, minu spontaanse väljaelamise, 1987. aasta 6. märtsi teatrisaatesse.
Nii aktiivset tagasisidet pole mulle varem ega hiljem osaks saanud. Küsiti teksti, lindistust, mõni oli selle ise linti võtnud, tänati, imestati, kuidas küll julgesin. See reaktsioon on mõistetav ainult tolle aja kontekstis. Avalikustamine, süsteemikriitikagi kogus juba hoogu, aga Hirvepargi koosolek ja loomeliitude pleenum olid veel toimumata. Teater. Muusika. Kino (toimetajaks Jaak Allik) lasi selle eksprompt sündinud teksti lindilt maha kirjutada, ilmus see mõne aja pärast. Helistas isegi Lennart Meri, kes siis oli juhtival positsioonil vaid kirjanike liidus, kiitis, et olevat mõni hea argument.
„Loodame ühiskondliku õhustiku selginemist. On meie enesepuhastusvõime veel tegus? Tavapärased vastuolud, intriigid, loominguline kadedus – teatris on neid ikka, sest teatriinimene teab, et ta saab luua ainult siin ja praegu, muu peale tal loota ei ole, midagi sahtlisse luua ei saa. Teatris on konfliktid milleski paratamatud. Hirmus on aga õhkkond, mis võimaldab tavaintriige viia ideoloogis-poliitiliste süüdistuste tasandile. Just nimelt seda on hullematel aegadel tehtud [—], anna ainult võimalus kellelegi, kes on teistmoodi, arusaamatu, võib-olla sulle konkureeriv, hüüda „libahunt!“ [—] kõige õudsem on täielik ideaalitus ja veel õudsem arvamus, nagu võiks ideaalide nimel teisele inimesele kurja teha. [—]
Kui mõtleme Virumaa fosforiidi probleemidest, kas me ikka saame ja oskame selles küsimuses õigesti mõelda, õigesti otsustada? Kõigepealt, kas need meie, kes ei jaga asja tehnoloogilisi peensusi, aga kelle kodu- ja eluõigus on mängus, saame piisavalt informatsiooni? [—]
Oleme lugenud, kuidas vene kirjanikud suutsid takistada suurte Siberi jõgede ärapööramist ja mis see neile maksma läks. Meel läheb kadedaks – kas suudame, kas oskame nii avaras perspektiivis mõelda? Kas me ei hakka jälle arutlema, et mis see lapike Eestimaad, kellele see peale meie veel midagi tähendab? Elame ju kõik ühel planeedil, ja iga lapike, elus maa ja reostamata vesi tähendab siin midagi! Kui oleme selleni jõudnud suures välispoliitikas, ju siis peame jõudma ka sisepoliitikas. Küllap jõuaksime, kui juht- ja ametkondlik auahnus taanduks tõelise vastutustunde ees. Kui tõeliselt tajutaks, et otsus tuleb teha tulevaste sajandite pilgu all.“ („Elust (teatrile mõeldes)“, TMK nr 6, 1987).
Selle artikli jutt fosforiidist kõlab tänapäevaselt. Kuidas võitlus puhta keskkonna eest teid tollal puudutas?
Veljo Tormis oli kuulnud, et Tartu ärksamad tudengid laulvat oma fosforiidiprotestidel sellest, vist Runneli sõnade abil. Veljogi tegi koorilaulu Runneli, oma sagedase koostööpartneri tekstile: „Virumaa ja Pandivere“. Aga ei jäänud ise rahule, arvas, et liiga akadeemiline. Otsis vastavat uuemat rahvalaulu. Mind hakkas kummitama üks väga vana laul: „Eesti mees ja tema sugu / neist ei peeta kuskil lugu …“, rohkem ei mäletanud. Pesin köögis nõusid ja iseenesest hakkasid peas jooksma võimalikud sõnad külavahelaulu laadis. Vaatasime need koos üle, Veljo otsis vana laulu meloodia välja, algvärss jäigi tsitaadina laulu algusse. Loen mõne rea: „Mõtle Eesti mehe sugu / miks ei peeta sinust lugu / kas sa õigust taga nõuad / kurja vastu seista jõuad / või sa lased ennast lonti / kauges käskijas näed tonti / või sa mõtled „mis nüüd mina“ / võtad vimmas viltu nina“. Lõpulause kõlas lokulaua saatel: „hoia mõnikord ka kokku / ära virise, löö lokku!“. Veljo lõi ise mingil ettekandel lokulauda.
Pakkusime (müstifikatsioonilembusest) selle esialgu välja rahvalauluseadena – kas meie siis polegi osa rahvast? Kui meeskoorid hakkasid seda kontsertidel laulma ja lõpuks võeti ta 1994. aasta üldlaulupeo repertuaari, trükiti ära, siis kirjutas Veljo siiski mu nime teksti autori kohale. Aastaid hiljem, kui Juhan Aare palus fosforiidisõja raamatu tarvis seda meenutada, lisasin lootuse, et see teema on aegunud. Kardan, et eksisin.
Nüüd loen, kuidas käratatakse peale metsaraie, Rail Balticu, tselluloositehase asjus muretsejaile. Kui tollal võis meiesuguseid lihtsalt emotsioonitsejaiks kiruda, käskida oma liistude juurde jääda, siis nüüd ignoreeritakse eri elualade loovintelligentsi märgukirjade kõrval ka asjatundlikult argumenteerivaid teadlasi. Meelest läinud, et väike, enam-vähem iseseisev rahvusriik on saatuse erandlik kink ja luksus? Ei muutu ta kunagi turumajanduslikult kasu(m)-likuks, pigem tuleb peale maksta.
„Vihkan neid meeste mänge. Vastandina teatrimängule need ei ehita, vaid lammutavad inimest. Sest praegune hasartne mängujoovastus näib poliitikas liiga tihti suubuvat vastutustundetusse. Ju mehed peavad oma mänge mängima. [—] Nad pole nii mitme põlvkonna vältel saanud oma riigi, oma kodu asju ise otsustada. Välja mängimata mängud, mis nõukogude ajal asendusid virilate ja alandavate aparaadimängudega, on meid muserdanud. Nii võib ühise eesmärgi käest mängida, kuna neile on hetkel nii palju tähtsam see, kes neist peale jääb.“ („Vastab Lea Tormis“, TMK nr 12, 1992).
Mis sündis 1980. aastate murranguaja teatripildis?
Kultuuriministeeriumilt tuli 1987. aastal ettepanek asuda teatri aastapreemiate žürii liikmeks, hindamisvõimalused olid rikkalikud: Evald Hermaküla lavastatud „Torm“, Lembit Petersoni „Misantroop“, Eino Baskini „Cyrano de Bergerac“, Mikk Mikiveri „Libahunt“. Järgmisel hooajal oli enim mängitud lavastuste esinumber Kruusvalli „Vaikuse vallamaja“ (nii Draamateatris kui ka Vanemuises) ning lavale jõudis veel mitu uusima ajaloo seni salastatud valusate probleemide teatripeegeldust. Rein Saluri „Minek“ tuli välja nii Endlas kui ka Draamateatris ning Mati Unt lavastas selle veel Soomeski.
Lavakooli oli lõpetamas (1988) Kalju Komissarovi XIII lend, peale kursusejuhendaja punk-„Hamleti“ ja menuka „Oklahoma“ oli diplomilavastuste seas ka üliõpilase Elmo Nüganeni „Tõrksa taltsutus“. Soomes Jyväskylä laulupeo lisana nägin vabaõhulavastust „Sudenhetki“ („Hunditund“) soome-ugri ürghõimude liikumisest, aluseks Lennart Mere „Hõbevalge“ koreograaf Marjo Kuusela lavastuses. Peagi lavastas ta juba Vanemuises „Seitse venda“ põneva balletina.
Kodus ootasid 1987. aastal peale lapselaste ja töö (nii ajaloo instituudis kui ka lavakoolis) ka ühiskondlikud ülesanded, mis näitas, et midagi on hakanud liikuma. Teaduste akadeemia ühiskonnateaduste osakond oli moodustanud uurimisprogrammi „Kultuuri ajalugu ja tänapäev“, kuulusin Jaak Kangilaski juhitud alakomisjoni „Kunsti ja kultuuri ajalugu“.
Veljo sai 1987. aastal Moskva heliloojate liidu komandeeringu esmalt Táborisse Tšehhis („Europa Cantat“), siis Viini, rahvusvahelise koorimuusika föderatsiooni sümpoosionile. Olukord oli ootamatult soodne ja ta võttis jonnakalt pähe saavutada Eesti kooriühingu vastuvõtt föderatsiooni liikmeks. Omaette, Moskvaga kooskõlastamata. Läks läbi! Uskumatu võimalus kaasa sõita ja teda selles toetada innustas mind ka oma erialal. Pärast rahvusvahelise teatriinstituudi (ITI) Eesti keskuse loomist taotlesin meie teatriloolaste vastuvõtmist rahvusvahelisse teatrikriitikute assotsiatsiooni. Meist sai seejärel peagi Eesti teatriuurijate ja -kriitikute ühendus, mis tänavu pühitseb 25. aastapäeva.
Kui ajaloo instituut 1992. aastal loobus teatriajaloo erialast, läksin põhikohaga lavakooli ning sain Tartu ülikooli teadlastega (Luule Epner) ja teatriliidu juhtidega (Mikk Mikiver jt) õla alla panna teatriteaduse õppele Tartus. Soome kolleegide toel Eestisse tutvumisreisile tulnud teiste riikide teatriteadlastelt sain ärgitust lavakooli juurde loomingulise kraadiõppe algatamiseks. Selle korraldust olin käinud Helsingi ülikoolis ja teatrikõrgkoolis uurimas.
Hakkab silma tihe suhe Soomega.
Kui juba sinnapoole lahte liikuma pääsesime, oli selge, et vere hääl tõmbab. Tutvusin teatriteaduse õppe ja teatrimuuseumi korraldusega. Olin mitmel korral akrediteeritud Helsingi mainekale rahvusvahelisele balletivõistlusele. Juba 1980. aastate keskel, rääkimata 1990. aastatest, vormistati meile küllakutseid Soome, sealsed sõbrad, aga eriti Tuglase selts, kindlustasid ööbimisvõimaluse.
Eesti oli hõimuvelledele (taas)avastamata maa, huvi meie vastu oli suur. Tuli isegi soome-eesti segakeeles mõni loeng pidada ning kirjutada sealsetele väljaannetele artikleid meie teatri, lavatantsu ja eesti-soome teatrisuhete ajaloost. Nüüd, kui teatrialased loomeseosed on endastmõistetavad, vastastikune suhtlemine ehk argisem, ei tohiks me unustada algusaegade tänuvõlga.
Kui palju oli Nõukogude ajal kokkupuudet Vene teatriringkondadega?
Kokkupuuted olid endastmõistetavad, sest läksime 1951. aastal Moskvasse edasi õppima. Mina kohe pärast keskkooli (Eestis teatrialast kõrgkooliõpet polnud, meie teatriinstituut suleti samal aastal), Veljo saavutas enda üleviimise Tallinna konservatooriumist Moskva omasse. Eestis käis parajasti „kodanlike natsionalistide“ ja „kodumaatute kosmopoliitide“ nõiajaht. Me ei osanud siis küll sellele mõelda, aga mingis mõttes saime ehk toimuva jalust ära, eriti Veljo kui köstri poeg. Ega me Moskva oludes kohe orienteerunud, alles hiljem saime teada, et nii tema juhendaja professor Šebalin kui ka minu vanad professorid GITISes olid alles hiljuti olnud põlu all, juhtivatelt kohtadelt kõrvaldatud, õnneks erialapedagoogideks tohtisid jääda.
Üliõpilassõprus jääb kogu eluks. Mõned neist, näiteks Anatoli Efrose naine Nataša Krõmova, samuti Rimma Kretšetova, osalesid tihti Eesti teatrielus. Meil olid samad väärtused ja samad vastased. Surveaeg ühendas, üksteise tuge vajati. Meie ühisüritustel Läti ja Leedu kolleegidega, Balti regulaarsetel teatrikevadetel ja teatriteaduslikel konverentsidel, olid vene erksamad ja mõttekaaslaslikumad kriitikud ikka kohal. Epiteet „Moskva“ oli kohalikele ametnikele autoriteetne, see võis teinekord meiesuguste taotlusi toetada. Et mõni sealt tulnud autoriteet kuulus kodus ise ideoloogiliselt kahtlaste hulka, ei tarvitsenud meie bürokraatidele teadagi olla.
Kuidas nad suhtusid Eesti iseseisvuspüüetesse?
Nende „minu inimeste“ suhe meie poliitilisse murrangusse oli loomulik ja toetav. Läbikäimine jäi pikapeale küll vanuse ja haiguste tõttu harvemaks, aga Eesti esimeste vabade teatrikonverentside ja -festivalide aegu oli Krõmova kohal. Veljolgi polnud endiste õpingukaaslastega probleeme. Küll aga tabas meid kurva üllatusena, et ta erialaprofessor Vissarion Šebalin, kes alati oli toetanud Veljo loomingu rahvuslikke taotlusi, samuti fanaatiline Eesti-huviline, Tubinat Moskvas propageerinud professor Juri Fortunatov katkestasid siis meiega sidemed. Need vana hea vene intelligentsi esindajad ei suutnudki mõista, miks eestlased tahavad lahku lüüa. Suurrahvalikku šovinismi me oma õpingupäevil ju eriti ei osanud (?) märgata ja natsionalismis meid seal ka ei süüdistatud.
Olete rääkinud rahvuslusest (TMK nr 6, 1987): „Meil siin on rahvussuhete valdkond veel tabu. [—] Kogu nõiaring Tallinna tööstuse ülemäärase laiendamise ümber, sellest sõltuva ülemäärase migratsiooni ümber. [—] kui korterid käes, leitakse meeldivam töö, ja jälle on vaja uusi ehitajaid. Lasnamäe kasvab ja tungib peale. [—] Põliselanikele kaua osaks saanud sotsiaalne ebaõiglus võib muuta inimesed lõpuks kitsarinnalisteks, omakorda ebaõiglasteks. [—] Peame võitlema, et olud ja eneseväärikuseta provintslik koogutamine metropoli ametkondade ees kunstlikult ei tekitaks natsionalistlikku piiratust. Väikerahval võib see enesekaitsena tekkida. Enesesäilitamisinstinkti mõjul võib mõistuski üles öelda.“ Kuidas on olukord 30 aastaga muutunud?
Õnneks on eesti keeles natsionalismi kõrval (ja isegi vastandina?) olemas rahvusluse mõiste. 1980./1990. aastate vahetuse omatunde taastärkamise päevil oli rahvuslikkusel rõõmus ja eneseväärikust viljastav mõju. See loomuomane, seesmiselt vabastav enesetunnetus käivitaski uue ärkamisaja, õhutas julgust sagenevateks spontaanseteks ühislaulmisteks.
Kui 1930. aastate teisel poolel, Pätsi ajal, hakati kehutama nn ametlikku rahvuslust, häiris see (kunsti)haritlastest paljusid. Ikka meenub Ants Lauteri sähvatus: „Rahvuslikuks ei saa hakata, rahvuslik saab ainult olla.“ Hoiatuslikult kõneldi marurahvuslikkusest. Kas see tont kummitab uuesti?
Loomulik rahvustunne lihtsalt on osa inimesest, ei vaja eneseõigustust ega suuri sõnu. Ega teistele vastandumist. Just iseendaks jäädes oled teistele huvitav ja mõistad neidki paremini. Õnneks olen seda loomuomast, iseeneselikku tajumust märganud ka praegustes noortes.
Kas üleminekuajal oli palju peataolekut ja teatrimuresid?
Peamine oli jäik ja aegunud juhtimissüsteem. 1987. aasta lõpul käisime Moskvas oma senise teatriühingu alusel teatriliitu loomas (toonane loomeliitude süsteem oli otseses alluvussuhtes Moskva liitudega, aga tal olid mõned eelised – näiteks vabakutselisuse võimalus). Teatriühing oli justkui aste madalamal, aga sel puudus üleliiduline tsentraliseeritus. Tal oli kummaline relikt, oma tööstuskombinaat, mille tulusid osati meil loovettevõtmisteks (teatrikomandeeringud, raamatute väljaandmine, ametiühingulised toetused) ära kasutada, ilma iga kopikat võimudelt nurumata. Ideoloogiline tsensuur muidugi säilis, aga pisut sai oma mängumaad venitada. Meie uus teatriliit hakkas aga esialgu alluma vastloodud kultuurikomiteele – segase, ülepaisutatud juhtimisstruktuuriga katusorganisatsioon asus Moskvas.
„Nii nagu laguneb kõik, laguneb kiirendusega ka teater. Mitte niivõrd teater, kuivõrd vananenud ja jäik teatrikorraldussüsteem. Laos ja väärtuste kadumine pole kunagi nii totaalne olnud. Aga seda on ennegi arvatud. Kas sellises olukorras oleks õigem pro eetilisem lasta lagunemisprotsessil toimida, isegi seda soodustada või siis püüda siiski kuni uute struktuuride võimaliku moodustumiseni toetuda olemasolevatele, veel elavatele kudedele. [—]
Praeguses hajaolekus, kus aatemehed on väsinud ja rahvamehed nõutud, osutub võib-olla paljudest elujõulisemaks Mati Undi tüüpi ürgandekas ja fantaasiarikas natuur, keda õieti kunagi mingid välised korralduslikud struktuurid pole vist huvitanud ega ahistanud. Tema uudishimulik hoiak „Kõik on kuskil (alati) võimalik“ on pragu produktiivsem ja targem, kui laisavõitu „absurdiinimese“ sisuliselt mugav hoiak jälgida, kuis kõik laguneb.“ („Teatritargutusi“, TMK nr 1, 1990).
Saabus märgiline 1991. aasta. 8. veebruari Sirbist leiab teie reportaaži: „Püüan poliitika lauspealetungist pääseda. On jaanuari lõpp. Olen Soomes. Salvestan Liina Reimani siinsete, ikka veel töövõimekate õpilaste ja harvemaks jäävate kolleegide mälestusi. [—] Jahin ühe kõrvaga Tallinna raadiot ja silmadega mitut kohalikku telekanalit. Vilnius … Riia … Bagdad … Käib telesõda – järjekordne põnevussari, kus reaalsed ohvrid, naised-lapsed eriti, on ära tsenseeritud, on kaadri taga. Helsingi TV räägib Soome laste sõjahirmust, neile turvatunde tagamisest, erakorralise usaldustelefoni sisseseadmisest lastele. Sel taustal on mõte Baltimaade laste hirmudele veelgi kibedam.“ Kõlab kõhedalt.
1991. aasta juulis olin taas Helsingis. Jälgisin balletikonkurssi, Veljo maadles ooperi käsikirjaga, mis jäigi lõpetamata. Juuli lõpupoole tulime Tallinna. Veljo viidi infarktiga haiglasse. Augustis oli ta kord ühes, kord teises haiglas – septembri keskpaigani. Vabariigi taassündi tähistas haiglas lõpetatud laul Juhan Liivi tekstile „Nägemus Eestist“.
Igaühel meist on oma mälestused neist ärevatest päevadest, eriti 20. augustist. Minul on need kahetised. Käisin sellal iga päev haigla vahet. Kodus oli ööpäev ringi lahti nii raadio kui ka teler. Veljol haiglas samuti, ja palatiakendest paistis ühelt poolt Toompealt sini-must-valge (mida ta ise oli 1989. aastal käinud Pika Hermanni torni taasheiskamas), teiselt poolt aga Pöögelmanni tehase korstnal intrite punalipp. Ma ei tea, kas olin pinevil rohkem Moskva putši tagajärgede või selle pärast, kuidas infarktihaige pinge all vastu peab. Aga rõõm pöördelise otsuse vastuvõtmisest käis lõpuks, vähemalt esialgu, me muredest üle.
1992. aasta 31. jaanuari Eesti Ekspressis on teie kommentaar kultuurikorralduse kriisile seoses kultuuriminister Lepo Sumera tagasiastumisega. Toote paralleele ajalooga ja avaldate lootust, et „arukust praegugi jätkub ega hakata teatreid turumajandusse lükkama enne turumajanduse tekkimist“. Kuidas tegelikult läks?
Uues alguses vaadati väga eelmise Eesti aja kogemuse poole. Meenutasin selleaegse korralduse olulisi külgi (jättes küll mainimata, et kultuuriministeeriumi siis polnudki) ja rõhutasin, et kultuuritraditsiooni pidevust on vaja, aga varem olnut vaevalt otse kasutada saab. Vaja oli kiiret konkreetset tegevuskava, kokkulepet, kuidas esialgses määratlematuses leida võimalusi isereguleeruva kultuuriprotsessi toetamiseks.
Vahepealne veerandsajand on näidanud, et Eesti teater toimib ja mitte halvasti. Rahule jääda ei tohi, aga pidupäeval rõõmustada on õigus. Meil on läinud paremini, kui 1980. aastatel loota julgesime. Ent vabadus on endiselt vastutus – edasise eest.