Aadressita kirjad
Teatrist lahkudes on taevas kõrgem.
“Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale”: Oscar – Üllar Saaremäe, Roosamamma – Ines Aru. RAKVERE TEATER
Eric-Emmanuel Schmitt, “Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale”. Tõlkinud Indrek Koff. Lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Kristi Leppik, muusikaline kujundaja Tarmo Linnas. Osades Üllar Saaremäe ja Ines Aru. Teine etendus 16. XI 2006 Rakvere teatri väikeses saalis.
How many times must a man look up
Before he can see the sky?
Bob Dylan, “Blowin’ in the wind”
“Oscar ja Roosamamma. Kirjad Jumalale” on lavastus, mille eluiga algas teise etendusega. 10. novembrile planeeritud esietendus Rakvere teatri väikses saalis jäi ära: nädalapäevad varem hukkus liiklusõnnetuses Dajan Ahmet, kes pidi mängima Oscarit. Ainuõiget otsust – lavastus siiski publiku ette tuua – avab kõige selgemini lavastaja Üllar Saaremäe südamlik kiri epistolaarsel kavalehel.
Tol teisel etendusel tundus lavale vaadates mõnel hetkel, et Üllar Saaremäe Oscar sarnaneb Dajaniga. Nüüdseks on mängitud kaheksa etendust ja (kujutlus)sarnasus hajunud. Aga kui näitlejad kummardavad, siis on publiku aplausi sees veel üks aplaus – vaatega üles.
Tunnistan, et menudramaturg Eric-Emmanuel Schmitti seni nähtud lavalooming on tekitanud autori suhtes eelarvamusi. Eks ole kalkuleeritud well-made-play ja osav seebiooperlikkus Schmittile omane. Niipidi mõeldes peitub ka lühiromaanis “Oscar ja Roosamamma” mõndagi riskantset. Ainuüksi teema, kümneaastase poisi suremine leukeemiasse, eeldab pisara väljapigistamist. Lisaks romaani vorm, sureva lapse kirjad Jumalale: kas jälle üks “coelho”, lihtsustav manipuleeriv elumudel?
Teatritegijaid sedalaadi küüniline skepsis külastanud ei ole, mistõttu jõutaksegi loo elujaatuse tuumani. Lavastust iseloomustavad siirus, eluterve huumor ja helge nukrus, mis välistab sentimentaalsuse.
Soovituse Jumalale kirjutada annab Oscarile Roosamamma. “Lubatud vanusepiiri ületanud” roosa kitliga haiglatädi, kes oskab ainsana surevat poissi aidata, haletsemata aus olla, samas armutut tõelust mänguga tempida. Elutark naine, kelle päriselust me peaaegu midagi teada ei saa, nimegi mitte. Ines Aru, kahtlemata üks kargemaid ja absurditajulisemaid näitlejaid, on ses rollis napp, eluline, teesklusest prii. Roosamamma lavaelu on ju punktiirsem, partnerit toetav. Ines Aru tegelaskuju kodune, pinget maandavalt argine kohalolek tõesti annab jõudu, nii Oscarile kui publikule. Mida enam Oscar eneses selgusele jõuab, seda harvemini me haiglatädi näeme. Kuni viimase kirjani, mille lausub Roosamamma ja mis toob meid reaalsusesse tagasi. Aga see ei ole enam Oscari reaalsus.
Kui Oscaril on elada jäänud kõigest kaksteist päeva, käivitab Roosamamma olulisima mängu, mille reeglid laps õhinal vastu võtab: läbida iga päevaga kümme aastat. Tänu sellele saab kümneaastane poiss olla pubekas, armunu, abielluda oma esimese ja ainsa armastusega, üle elada keskea kriisi ning väärikalt vananeda, lõpetades 120aastasena. Üllar Saaremäe rolli arengus on lavastuse võti. Oscari elumäng saab tõeliseks, ta tõepoolest muutub iga elukümnendiga. Mitte niivõrd väliselt, kuivõrd siserütmides ja mõttemaailmas, elu avastamises ja tunnetamises. Saaremäe mängib Oscarit hillitsetud lähiplaanis, avalalt ja usaldavalt. Teksti tundlikult nüansseerides toob ta välja Schmitti vaimuka sõnamängleva huumori Indrek Koffi orgaanilises tõlkes, visandab kergete lennukate intonatsioonidega neidki tegelasi, kellest Oscar kirjutab ehk pihib. Väljapeetud, rahustava mõjuga ja näitleja arengus uudne on Üllar Saaremäe osalahendus teises vaatuses, kui Oscar saab vanaks. Just siis, kui tekstis suurim plakatlikkuse oht, kristalliseerub tema lavaelu eriti ausaks ja selgeks: avastades lihtsaid tõdesid, sõnastades elu mõtet ja iga päeva esmakordsust, ära leppides iseenda ja maailmaga.
Lavastus on läbitunnetatud tervik kõigis komponentides. Minimalistliku sisutiheda refrääni loob Tarmo Linnase muusikaline kujundus, mis põhineb Bob Dylani laulul “Blowin’ in the wind”. Oscari elukümnendid peegelduvad erinevalt töödeldud muusikafraasides, mis märgistavad aja kulgu. Pisut küsitav näis vananemisemuusika aeglustuv, hääbuv monotoonsus – lõpu liginedes allub muusika paratamatuse kainele loogikale, lahknedes Oscari üha avarduvast, kõiksusega leppivast mõtteilmast. Finaalis aga kõlab laul tervikuna, publik saab rahus kuulatada laulu sõnumit, olla üksi oma sisemõtetega. Olgu lisatud, et tuulevihin lisab seose Üllar Saaremäe lavastusega “Johannese passioon”.
Kristi Leppiku stsenograafia on lakooniline ja täpne. Lage puhas mänguruum, kus pole midagi liigset, üksnes Oscari haiglavoodi, mis muutub ratastooliks, harjakapiks, Roosamamma autoromuks. Beeživalgeruuduline tagasein viitamas haigla heledale steriilsusele. Ühel valusal hetkel veab Oscar mustad eesriided heleseina ette ja nii jääbki, kuni mõistame, et tumedus ei tähenda enam masendust, vaid loomulikku mullalähedast maailma, kunstliku haiglareaalsuse pöördumatut kadumist. Olulisim osa kujunduses on suur valge ovaal laes, sellele ilmuvad valgused ja kujutised, operatsioonisaali kõledast lambist sinavate lumehelveste valsini. Hea leid on kella numbrilaud ilma seieriteta: Oscarile jäänud 12 elupäeva, mida enam ei kammitse osutite liikumine. Ainus, mis lavastuse stiiliga absoluutselt ei haaku, on Jeesuse kujutis kabelipildis. Arusaamatu, miks publiku kujutlusvõimet nii määraval viivul umbusaldatakse, miks hoolikalt loodud ja hoitud saladus nii lihtsalt tühistatakse?! Eraldi tahan aga tunnustada lavastuse plakati ideed, Michelangelo Vatikani Sixtuse kabeli laemaali (fresko “Aadama loomine”) üllatavat parafraasi – kirjutava inimkäe ja Jumala sõrmega, mis osutab, aga mida surelik ei saa puudutada.
Oma uuele sõbrale kirju kirjutades ei saa Oscar esialgu kuidagi aru, kus Jumal elab. “Mis Su aadress on?” küsib poiss nõutult, pilk otsiv ja ekslev. Inimlik hingeseisund: segadus lootusega pooleks. Ja usaldav uudishimu kui võime, võimalus olla elus.
Teise vaatuse avakaadris hoiavad Oscar ja Roosamamma teineteisel julgustavalt käest kinni ja vaikivad. Puudutav, hell hetk. Kaks inimest on kohtunud ja näidanud teineteisele teed saladuse südamesse.
Teatrist lahkudes on taevas kõrgem ja süda rahunenum.