650 aastat vankumatut edasirühkimist

„Draamat“ külastanud Shigeyama Yoshinobu: „Kyōgen’is õpikut pole. Hääle kõrgust, sügavust, liikumise nõtkust ja kaunidust õpitakse meistrit jäljendades.“

MAARJA YANO

Kyōgen (otsetõlkes ’hullud sõnad’) on vanim elav komöödiateatri vorm, mida kirjeldavad ka muudele jaapani traditsioonilistele kunstidele omased märksõnad: järjepidevus, koolkondlikkus, meistri-õpetaja tähtsus. Kyōgen’i areng on läbi aastasadade käinud nō’ga käsikäes. Selle roll oli pakkuda kerget vaheldust nō’s käsitletavatele pühalikele, inim­olemuse kõrgemate sfääridega seotud teemadele. Alles XX sajand tõi kyōgen’ile iseseisvuse ja ühtlasi ka rahvusvahelise tähelepanu.

Kyōgen loob pildi lihtsatest ja tihtipeale rumalatest inimestest, kelle äpardusi vaadates naudib publik äratundmisrõõmu. Kyōgen’i maailm on väga tõsieluline, hõlmates kavalaid teenreid, rumalaid isandaid, riiakaid naisi ja mehi, kes otsivad armuseiklusi. Isegi jumalad ja deemonid on kyōgen’is inimlikult rumalad.

Chūzaburō Shigeyama perekonnal on noor pea: 34aastane Shigeyama Yoshi­nobu. Päev enne avalikku etteastet „Draama“ festivalil esines ta kyōgen’iga lavakunstikoolis, õpetades sellele järgnenud meistriklassis noori näitlejaid, kuidas kyōgen’is tuleb kõndida ja kuidas naerda.

Kuidas sujus lavakunstikooli meistriklass?

Shigeyama Yoshinobu: Väga lõbusalt! Seekordne väljasõit hõlmas Baltimaid ja Eesti oli kolmest riigist järjekorras viimane. Huvitav on jälgida, kuidas riigiti on publiku reaktsioon kyōgen’ile erisugune. Eestis naerdi hetkedel, kus Läti ja Leedu publik oli vakka.

Tavaliselt on kyōgen’i publik muidugi jaapanlased ja seepärast on välismaalastele esinemine stimuleeriv-motiveeriv ka mulle endale. Pärast esinemist mõtlen alati, et vaat selle koha peal oleks võinud natuke teisiti teha. Siin oleks võinud natuke üle võlli mängida, siis oleksid selle maa inimesed rohkem rõõmustanud. Selline reflekteerimine ja mõtlemine meeldib mulle väga.

Nii et välismaalased saavad aru pigem ülevõllimängust?

Ei-ei, mitte tingimata. Vastupidi, liialdatult mängimine on tekitanud ka segadust. Tihti hiljem mõtlen, et oleks pidanud selle koha peal hoopis rohkem tagasi hoidma.

Lavakunstikoolis olid publikuks noored, kes õpivad näitlejatööd. Kas nende reaktsioon kyōgen’ile on kuidagi erinev tavapubliku omast?

Nad vaatavad erisuguseid asju. Õpetan ka Kyōto kunsti- ja disainiülikooli näitlejaüliõpilastele kyōgen’it. Usun, et sealsed õpilased ja siinne publik vaatavad kyōgen’it samasuguse pilguga. Tavapublik vaatab, et on lõbus, aga näitlejad jälgivad sõrmeotste ilu ja kuidas seda parasjagu väljendusvahendina kasutatakse. Nad uurivad keha liikumise oskuslikkust ja ilu. Teatrikoolis, nagu see siin, katsun olla oma liikumisviisi osas eriti tähelepanelik.

Kuidas seletada kyōgen’it tänapäeva inimesele, kes kuuleb seda sõna esimest korda elus? Mis on kyōgen?

Jaapani traditsiooniline komöödia. Kyōgen on 650 aastat vana lavakunst, mida on põlvest põlve edasi antud alates XIV sajandist. Peab ju olema põhjus, miks kyōgen on nii kaua kestnud. See põhjus on väga oluline, aga mis see on, ma öelda ei saa. Iga inimene tunnetab erimoodi, nii et vastus võib olla igal inimesel erisugune. Vastuseid võib olla mitu.

Kyōgen’it võiks tulla vaatama selleks, et näha, mis ikkagi on põhjus, miks see lavakunst on kestnud 650 aastat. Ainult üks asi teeb meid kurvaks: kui ilma kyōgen’it nägemata öeldakse, et see on mingi vana kopitanud kunst, mida pole mõtet vaatama minnagi.

Teil on palju õpilasi, õpetate nii lapsi, üliõpilasi kui ka täiskasvanuid. Mis pakub teile õpetamise puhul kõige rohkem rõõmu?

Esiteks muidugi õpilaste edenemise jälgimine. Kui õpilane laval eksib, lasub vastutus selle eest õpetajal. Selliste eksimuste puhul tuleb alati mõelda, kuidas oma õpetamisviisi muuta, milliste vahenditega oma visiooni õpilasele edasi anda. Õpetamise õppimine on väga huvitav. Kyōgen’is õpikut pole. See tähendab, et hääle kõrgust, sügavust, liikumise nõtkust ja kaunidust, seda kõike õpitakse meistrit jäljendades. Kui aga nüüd ise õpetaja positsioonile sattuda, siis selgub, et seda, kuidas õpetada, ei ole keegi õpetanud. Õpetamisviis tuleb igal õpetajal endal välja kujundada.

Kas õpetajaid peab olema üks?

On ainult üks õpetaja – see on jaapani traditsioonis vankumatu reegel. Kui otsustad ühe õpetaja juures õppida, saad seda teha ainult tema juures. Jaapani kultuuris sa ei saa öelda, et soovid teise õpetaja õpetusi. Ainult siis, kui asjale päriselt lõpu teha kavatsed. Kui mu õpilane ka lõpetaks minu juures õppimise ja läheks teise meistri juurde, siis too ei võtaks teda vastu. Ta ütleks: „Sa õppisid selle õpetaja juures, kas pole? Seepärast ei saa ma sind õpetada.“ Selline maailm.

Niisiis, õpetaja, kes õpetab, peab olema üks. Kuid kyōgen on meistritelt varastamise kunst. Varastada võib kellelt tahes. Kujutame ette, et minu õpetaja värv on punane. See tähendab, et pean oma mängu põhivärviks võtma punase, mitte sinise või mõne muu värvi. Küll aga võib punasele lisada pisut valget, natuke oranži … Võib leida, „oh, selle õpetaja naermisviis on huvitav“ või „tolle õpetaja nutmisviis on osav“. Neid meistreid jälgida ja neilt varastada võib vabalt. Aga meister, kellelt paluda „õpeta mind”, peab olema üks.

Lapsepõlvest peale teadsite, et saate kyōgen-näitlejaks. Noored, kes õpivad siinses teatrikoolis, otsustasid ehk alles 16–18aastaselt näitekunsti kasuks, astusid teatrikooli ja hakkasid õppima. Aga nelja-aastaselt näitlejateed alustada … Kui tuua mujalt paralleel, siis sobib ehk klassikaline muusika – viiuli- või klaverivir­tuoosiks saamiseks on vaja harjutada lapsepõlvest peale. Teie trupi näitleja Niijima Kenta alustas kyōgen’i õppimist täiskasvanuna, teie juba sündisite kyōgen-näitlejana. Mis on teie ja tema kogemuse erinevus?

Lapse pilk märkab väga paljut – mängides, süües, igapäevategevuses. Lapsena hoolitakse ja muretsetakse asjade pärast, mida täiskasvanu tähelegi ei pane. Lapsel puuduvad eelteadmised ja just seepärast on tal arenenud võime imada endasse uut informatsiooni. Täiskasvanuna tekib häbelikkus või tahtmine parem välja paista, näidata midagi ilusamini. Seda sorti ihad tekivad. Aga lapsed ei kuluta asjatut energiat, mõeldes, kuidas nad välja näevad või kui osavad paistavad. Seepärast on neil suurem vastuvõtuvõime. Usun, et nelja-aastaselt õppimisega alustanud näitlejal on seepärast väljendusviisi „sahtleid“ rohkem.

Sahtleid?

Sahtleid – see tähendab, et tehnikaid, võtteid on rohkem. See kehtib ka pianisti puhul: kes alustab lapsepõlves, valdab suuremat hulka väljendusvahendeid. Asi pole osavuses, talendis, vaid just väljendusvahendite rohkuses.

Nii nō kui kyōgen’i puhul räägitakse, et kui näitleja saab 60aastaseks …

… on ta viimaks küps.

Just. Teie olete praegu 34aastane. 30 aastat olete kyōgen’iga tegelenud. Kas selle aja jooksul pole teil tõesti kordagi olnud tunnet, et küll täna tuli hästi välja?

Mitte kordagi. Ausõna. Ka siinses meistriklassis alustasime kyōgen’ile omase kõndimisviisiga. Pean ütlema, et kogu oma lavakogemuse jooksul pole ma kordagi olnud oma kõndimisviisiga täiesti rahul. Pole olnud etendust, mille puhul ma poleks midagi kahetsenud. Isegi 90aastasena ei hakka ma mõtlema, et „täna tuli hästi välja.“ Jaapani traditsiooniliste kunstide maailm lihtsalt on selline.

Kyōgen’i ega ka nō puhul õpikut küll pole, ent seejuures on nō olulisteks teoreetilisteks tekstideks Zeami traktaadid. Kui rääkida kyōgen’i alustekstidest, tuuakse alati välja Toraakira „Waranbegusa“. Kui tähtsad need kaks kyōgen’ile on?

Mõlemad on tähtsad. Aga kui Zeami on nō teatri looja, siis Toraakira on esivanem. Kui rääkida alustest, siis tähtsad on nii Zeami kui ka Toraakira, aga ka minu isa. See on kõik üks ja seesama. Kui küsiksin sinult, kumb on tähtsam, kas Zeami või minu isa, siis tundub, et õige vastus on Zeami. Aga meile, näitlejatele on need kaks samavõrd tähtsad. Kui veel laiemalt rääkida, siis nii Zeami, Toraakira kui ka minu isa on jumalad. Nad pole mina, järelikult nad on pühad.

Kas yūgen’i mõiste on kyōgen’is tähtis?

Yūgen on väga tähtis.

Aga mis on yūgen?

See on iseenda sügavus. Sügavus näitlejana. Kuidas seda väljendada, ei tea, aga usun, et see on sügavus. Mitte suurus, vaid just sügavus.

Laval?

Ka laval, ka praegu siin, ka kodus. Usun, et Zeami „oma õie“, jibun no hana mõiste on yūgen’iga seotud. (Zeami kasutab näitleja arenguteed kirjeldades hana ehk õie mõistet, ta räägib „oma õiest“ ja „tõelisest õiest“ (makoto no hana) – toim). Nō’s ja kyōgen’is ei ole üht õiget vastust, kuidas peab näitleja laval olema. Kuid „oma õis“ tähistab mõtteviisi, et oluline on iga hetk anda endast parim.

Näiteks: 34aastane mina peab mängima 60aastast meest. Ma ei ole olnud 60aastane, mul pole seda kogemust. Muidugi see ei tähenda, et ma seda rolli mängida ei saa. Pean õppima 60aastastelt enda ümber. Küll aga on 60aastast mängiv mina täna ja homme erisugune. Baltimaade tuuril mängisime kümmekond korda, aga kaht ühesugust etendust ei olnud.

See on huvitav, sest siinse teatrikooli õpilased õpivad Stanislavski meetodi järgi, kus tundub loomulik, et iga etendus peab olema uus ja erisugune. Seejuures on kyōgen ülimalt stiliseeritud teatrivorm, näitleja liigutused on detailideni paigas. Selle järgi võib arvata, et iga etteaste võiks ideaalis olla ühesugune.

Aga see on võimatu. Siis kasutabki Zeami „oma õie“ mõistet. Iga kord on olukord, vaataja reaktsioon, näitleja mäng erisugune. Aga Zeami õpetab, et see moment – seda tuleb hoida. Keegi ei pahanda, kui eilne ja tänane etendus on erisugused. Muidugi, kui teksti unustada või liigutustes eksida, on teine lugu. Aga kui iga päev anda endast parim ja olla iga hetk kohal, siis see on hea. Rõõmu peab tundma igast hetkest. Selline õpetus.

Mis on kyōgen’i ringkondades kõige tulisemat arutelu tekitav teema?

Kyōgen on jaapani traditsiooniline kunst, seda peab kaitsma ega tohi muuta. Selles on kõik ühel nõul: ühtset katkematut liini minevikuga peab hoidma. 650 aastat tagasi liikus info vaid suust suhu. Ajad muutuvad, oleme jõudnud infost üleküllastunud maailma. Tehnoloogia aitab inimesel väga lihtsalt end lõbustada. Piisab vaid telefonist, et jõuda hetkega ükskõik mis riigi ükskõik mis infoni. Tänapäeval konkureerib kyōgen muu meelelahutusega. See tähendab, et vaatajad nõuavad kyōgen’ilt palju enamat, ja kui kyōgen ei suuda seda neile pakkuda, kuivab meie kogukond kokku. Nii et arutelu tekitab küsimus, kuidas traditsiooni säilitades olla jätkuvalt aktuaalne.

Mis on õige vastus?

Seda ei tea. Vastust praegu just otsimegi. 650 aastat kestnud traditsiooni ei saa lõpetada ega ka mitte muuta. Seejuures, kyōgen’i õpetuse üks osa on, et õpilane peab alati jõudma kaugemale kui tema õpetaja. Õpetaja ütleb õpilasele: saa minust paremaks! See tähendab, et uus aeg annab uusi ülesandeid ja need tuleb vastu võtta. Usun, et traditsiooni tuleb kaitsta, ent leida tuleb ka uusi teabeedastuse vahendeid, et tuua kyōgen’it vaatama järjest rohkem inimesi, kes seda kunagi varem näinud ei ole.

Mis on teie järgmised eesmärgid, sihid?

Kui rääkida unistustest, siis soovin, et kogu inimkond oleks vähemalt korra kyōgen’it näinud. Kui see ei õnnestu, võiks olla vähemalt nii, et maamunal poleks järel mitte ühtki inimest, kes ei teaks, mis on kyōgen. Aga see on muidugi liialt keeruline eesmärk ja seepärast tahan lihtsalt esineda võimalikult paljudele, võimalikult paljude nägu naerule saada.

Mis on selle unistuse täitmisel järgmine samm?

Peab lihtsalt edasi rühkima. Liialt suurejoonelisi asju ei tohi ette võtta. Vähehaaval, iga päev, samm-sammult edasi.