Linnamuinasjutt – ökonoomselt ja remarkides

Rait Avestik

Kas Polygonteater kujuneb säästlikuks või säästuteatriks, on otsuste ja valikute küsimus. Polygonteatri „Araabia öö”, autor Roland Schimmelpfennig, tõlkija Liis Kolle, lavastaja Tamur Tohver, kunstnikud Illimar Vihmar, Keili Retter ja Mae Kivilo, muusikaline kujundaja ja esitaja Mart Soo, valguskunstnik Triin Hook. Mängivad Kristiina-Hortensia Port, Meelis Rämmeld, Karin Rask, Mart Aas ja Roland Laos. Esietendus 24. IV Tallinnas Polygonteatri amfiteatris Rävala 8.

Kuigi oma ja teatritegemiseks mõeldud või selleks kohandatud maja võib pakkuda teatri tegevuseks ja kasvuks mõningast turvalisust, pole

kinnisvara esmane eeldus, et sünniks teater kui institutsioon. Näiteid ei pea kaugelt otsima ning teiste seas sobitub sellesse ritta ka kuuendat hooaega tegutsev Polygonteater, mis järjest kindlameelsemalt on lõpetamas sisenemist kohalikule teatriväljale ning alustanud enesekehtestust. Kuigi ilmselgelt on Polygonteatri ning selle juhi ja lavastaja Tamur Tohvri laialt kõneainet pakkuvad ja üldist teatrimõtet avardavad lavastused veel ees – ja võimalik, et mitte enam kauges tulevikus –, on sellele teatrile omaste joonte järjepideva kultiveerimise tulemused juba praegu näha.

Projektiteatrina tegutseva teatri juhi Tohvri nägemuses on Polygonteater aga juba lähitulevikus püsitrupp ja riigi dotatsioonil. Arvestades juba käidud teed, pole võimatu, et Polygonteatrile langeb osaks samalaadne subsideerimine nagu näiteks R.A.A.A.Mile. Siis saaks ka see trupp olla oma teatrisuuna kultiveerimisel märksa efektiivsem ehk tegutseda tuntava loomingulis-ökonoomse enesekindlusega.

Kuid milline on Polygonteatri oma suund või millisena see praegu paistab? Teatri eesmärkides on muu hulgas kirjas, et seistakse „kaasaegse teatrimõtte ja ka ökonoomse-rohelise „vaese teatri” elujõulisuse levitamise” eest. Öko, ökonoomsuse ja vaesuse (teatris) mitmeti tõlgendamise ja suhtelisuse valguses mõjub teatri soov (mis on ju tegelikult iseenesestmõistetav) kujuneda riigi doteeritavaks püsitrupiga teatriks mõnevõrra paradoksaalselt ja irooniliseltki. Seda enam – ja see on ilmnenud lavastustes –, et Polygonteatri „vaene teater” ei tähenda Jerzy Grotowski samakõlalist mõistet, mille kohaselt on teater ilma „segava” kujunduseta jäägitult keskendunud vaataja-näitleja vahekorrale. (Mingeid püüdlusi sellise vahekorra poole on siiski märgata.) Küll aga sobivad teatri säästva ja taaskasutava mõttesuunaga hästi Polygonteatri lipukirjadeks Peter Brooki „tühi ruum” ja „vahetu teater”, kusjuures esimest peetagu oma tugevuseks ning teise poole osas kestku ennastsalgavad püüdlused, mis päädigu samuti selle teatri tugevusena.

Tahan öelda, et praegu, üldises teatriuputuses, on Polygonteatri üks atraktiivsemaid külgi just iga lavastusega muutuv trupp, millega ilmnebki säästva mõttesuuna üks tahk: kasutada olemas materjali. Peale selle, et juba olemas näitleja leiab rakenduse, inspireerib erisuguste tõekspidamiste ja harjumustega näitlejate koostoime ilmselgelt nii tegijaid kui ka vaatajaid, seda isegi siis, kui tegu on mingi hämaravõitu lavastajakontseptsiooniga.

Hoides muidugi Polygonteatri majanduslikuks elementaaroluks (vs. heaoluks) pöialt, ei vajata minu arust siiski praegu püsitruppi, vaid midagi märksa olulisemat ja käega vähem katsutavat ehk seda, mille Polygonteater on oma eesmärkides ka sõnastanud. Kuigi „vaene teater” pole teatri vaesus, pole võimatu, et Polygonteatri puhul on nende vahekord pakkunud nii teatritegemise sisulises kui ka välises plaanis nii mõnelegi äratundmise, kus vaesusest on saanud vaegus. Kas nii sisuliselt kui ka tehniliselt ökonoomset teatrikunsti saab viljeleda ka päriselt ilma nii tegutsemata? Kuigi ma pole näinud kaugeltki kõiki Polygonteatri lavastusi, tundub, et räägin ehedusest, vahetusest, professionaalsest kohmetusest, mahedast okastraadist, mis iseloomustab sealseid lavastusi, ning loodan, et mingisse tulevasse mugavustsooni sisenemisel ei kao need ära. Kas Polygonteater kujuneb säästlikuks või säästuteatriks, on otsuste ja valikute küsimus.

Võimalik, et teemakohastele vähem või rohkem retoorilistele küsimustele võib vastuse leida Polygonteatri uuest lavastusest „Araabia öö”. Etteruttavalt tuleb öelda, et see Tohvri lavastus sobib edukalt nii sisult kui ka vormilt ilmestama just nimetatud teatri kreedot. Saksa nüüdisnäitekirjaniku ja -lavastaja Roland Schimmelpfennigi 2001. aastal avaldatud näidend on osutunud heaks valikuks. Ökonoomsus, mis Polygonteatrile (küll tihtipeale justkui pealesunnitult) iseloomulik, on näidendisse lausa sisse kirjutatud. Kui pisut ökonoomsuse (ei pea siin silmas näitlejatehnilist ökonoomsust) ja teatri teemal aasida, siis ilmselt sünnib üks ökonoomsemaid „teatrikohtumisi” raadioteatris. Nii on ka kõnealune tekst väga raadiolik, lausa kuuldemängulik, ja kunagine Raadioteatri juht Tohver teab seda hästi, sest 2007. aastal see tema juhendamisel raadios ka lavastati.

Näidendi tegevustik eeldab vaatajalt-kuulajalt intensiivset kohalolu, vaataja fantaasia käivitumist, sest suur osa tegevusest tuleb n-ö vaataja peas ära mängida. Selles suhtes on „Araabia öö” kuuldemänguna justkui rentaablim: tegevus leiab aset kõrge korrusmaja eri korrustel ja liftis, on veeavarii, mäng käib viie tegelase vahel sõna otseses mõttes samaaegselt ja eri tasanditel, olmerealistlikud igapäevaolukorrad kisuvad unenäoliseks jne. Teatris on tegelane n-ö lihasse raiutud ning inimvõimed ja ruumi võimalused teevad paratamatult vaataja eest mingi valiku. Seega annab selliste näidendite auditiivne lahendus nii tegijatele kui ka kuulajatele (kes ideaalis peaksid kuulates saama nägijateks) justkui suurema vabaduse ja ka kindluse luua soovitud maailm. Madis Kolk on 2008. aasta 11. aprilli Sirbis nimetatud kuuldemängu arvustades siiski viidanud kuuldemängu kui „konservi” lõpetatusele: „Kui laval saab tehtud vead vähemalt osaliselt ära parandada, kinnistades publiku tähelepanu visuaalsele küljele ja joonistades apsaka järgmises stseenis eneseirooniliselt paksude värvidega üle, siis audiokunstis hakkab tekkinud müra ennast lumepallina paisutama. Seetõttu ei tähenda kuuldemäng sugugi piiramatuid võimalusi audioruumis lustida, vaid vastupidi: mida keerulisem on tekst, seda täpsemalt tuleb üles laduda ruumiline karkass, millel see saaks end lahti kerida. Just seda ongi „Araabia öö” trupp teinud”.

Ka Tallinnas Rävala 8 amfiteatris tekkisid küsimused esmalt „ruumilise karkassi” ümber. Kas ja kuidas hakkab kunagise koosolekusaali ebaproportsionaalselt väike lava näitlejate tegevusel suuremaks muutuma ehk kas peaaegu kaks tundi ja ilma vaheajata etendus kujuneb pigem suures tugitoolis reaalseks ruumispetsiifiliseks lösutamiseks või „kaob” saali publikuosa ning aja ja ruumi täidavad tegelased oma suhetega magala kortermaja labürintides. Küll mööndustega, kuid juhtus see viimane.

Mitte küll jäigalt, kuid lavastamisreeglistik on näidendisse sisse kirjutatud: suures osas moodustavad tegelaste teksti remargid või remargilaadsed konstateeringud. See võte justkui lubaks mängida näitlejatehniliselt eriti ökonoomselt, sest tundeid ja meeleseisundeid ei pea näitama ega neid läbi elama, vaid need tuleb ära rääkida. Tekkis oht, et kogu lavastus muutubki mingiks kommentaariumiks, kus näitlejad kommenteerivad tegelaste kui marionettide (ehk siis oma) tegevust. Sellisest „efektist” suudeti aga hoiduda, sest tegelaste otsene dialoog ja enda kõrvalt vaatamine-kommenteerimine oli tegelaste tausta ning kogu loo edasiviimise ökonoomses teenistuses. Lavastaja Tohver koos näitlejate, valguskujundaja Triin Hoogi ning eriti muusikalise kujundaja ja selle esitaja Mart Sooga suutsid luua olukorra, kus justkui ei tohikski lahti saada ümbritseva (päris) ruumi painest. Koos selle arhitektuuripaine ja lavastuse rütmiga moodustus midagi atmosfäärilaadset, mis toetas universaalset ja rahvusvahelist n-ö Lasnamäe-Mustamäe-Õismäe õhustikku, aga paistis ka metafüüsilist kuma, mis suhestus nii sisu kui ka õrnalt metatasandisse puutuvaga. Seda enam, et näidend ise flirdib tugevalt eri ilmakaarte kunstmuinasjuttudega.

Selle urbanistliku trilleri või ka urbanistliku erootilise fantaasia alguse proosalisus – kortermaja töömees Lomier (Meelis Rämmeld) teatab saalist lavale loivates kortermaja veelekkest – seguneb õige pea elulise suhteviisnurgaga. Näidendi autor meelitab erisugustel põhjustel viis inimest ühte seitsmenda korruse korterisse, kust ka vesi kadunud, ning jätab nad sinna lõksu, nii otseselt kui ka kaudselt. Üldiselt on lugu lihtne: korterisse, kus elab kaks noort naist Franziska (Kristiina-Hortensia Port) ja Fatima (Karin Rask), hakkavad erilaadsetel põhjustel ja pealtnäha juhuslikult nagu muinasjuttudes laekuma mehed – peale Lomieri veel Fatima armastatu Kalil (Roland Laos) ning vastasmajanaaber Karpati (Mart Aas). Kuigi näidendi „metafüüsiline” plaan, mis kummalisel kombel ilmneb kõige selgemalt just tegelaste tekstis, hakkab etenduse edenedes järjest rohkem segunema muinasjutlikuga, näeme ikkagi argist suhte­draamat, kus üheks oluliseks tegelaseks paistab olevat maja ja laiemalt üleüldine urbaniseerumine ja globaliseerumine. Ei ole see seitsmenda korruse korter seitsme maa ja mere taga, Rapuntsli patsi asendab lift, uinuval kaunitaril ei lasta ilmselt tõesti kaua magada, kõrb tekib korterisse siis, kui vett ei ole, seiklusi merel asendavad armuseiklused torudest lekkival veel, pudelisse saab ennast mõelda või juua jne. Kõik otsivad sealt korterist midagi – ja iseenesest mõista on see teine inimene, nad otsivad seda tunnet, mis inimese inimeseks teeb.

Vaatamata esietendusärevusele ja mingisugusele (taotletud?) sordiinile või teatraalsele ängile (see on vist pigem Polygonteatri kaubamärk), mõjus trupp oma koosluses huvitavalt. Kuigi näitlejate rolliloome peenemaid nüansse on keeruline eraldi välja tuua, sest oldi ju rohkem skeemis sees kui skeemi tekitaja, võiksin selle lavastuse trupi puhul ajutiselt kärpida oma soovi näha Polygonteatri igas lavastuses uut koosseisu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht