Köielkõndija kehaloitsud

Iiris Viirpalu

„Tzion”, lavastaja, koreograaf ja esitaja Rene Köster, valguskujundaja Revo Koplus. Esietendus 26. XI 2013 Kanuti gildi saalis.„Tzionis”, Rene Köstri esimeses soololavastuses, tõukutakse kabala müstikatraditsiooni viljakast pinnasest ning rakendatakse tugevaid sümboleid hüpnootilises õhkkonnas ja nauditavas tantsukeeles.

Eri etappide läbimine, pidev ümbersünd, transformatsioon nii sise- kui ka välistasandil lubab näha lavastuse kontseptsioonis isiklikku ja läbitunnetatud perspektiivi. Tegu on omapärase soolodebüüdiga, mis eristub küll Köstri senistest lavastustest, ent lubab ekspressiivsuse ja visuaalse mõjususe kaudu tunda sidet Twisted Dance Company’ga tehtud töödega. „Tzion” näitlikustab muu hulgas ka tänavatantsu esteetika ja kehatunnetuse integreerimisvõimalusi nüüdistantsu ja kontseptuaalse sisuga.
Pimendatud lavalt, põranda serva küünaldena seatud Taaveti tähe kohalt õhkub ootust ja salapära. Õhk on hägune, süüdatakse kaks küünalt, aeglaselt ilmub areenile liikuv objekt, nõtke tantsijakeha, mis hakkab ritualiseeritud atmosfääris liikumismustreid sooritama. Lavastuses torkab kohe silma geomeetria: kujunduselemendid on liigendatud sümboolsetesse märkidesse, keha ja koreograafiline lahendus rõhutavad ja tõstavad esile liine, nurki, põrandale otsekui mustrite rägastiku maha jättes. Geomeetriliselt on väljendatud ka etenduse kulg: maha asetatud küünalde kuusnurgas süüdatakse ja kustutatakse aina uusi valguspunkte ning iga selline akt markeerib järgmise etapi saabumist, mingit transformatsiooni karakteris. Geomeetria tohib võimutseda, sest saali on loodud puhastatud kaemuslik aegruum, tühjendatud lavamaailm.
Etenduse avapildi liikumiskeeles aimub butoh’lik kehahoiak, segatuna ürgse rituaalsuse elementidega, ringja liikumisega. Esimesed sammud esitatakse päripäeva ringjoonel, siis, justkui vihjates muutusele meeleolus, hakkab kogu tants keerlema vastupäeva, tagurpidi. Kollakassooja rambivalgusse seatakse keha ja ümbritsevas õhus kaikuva heli rütmid.
Helideski võtavad aeg-ajalt juhtpositsiooni mantralikud vokaalikatked, mis koos oma aegluses ja plastilisuses magnetilisena mõjuva koreograafiaga viivad vaataja võõrsile. Sinna, kus müstika täitis inimeste elu ja argipäeva, kus rituaalidel, loitsudel ja pühitsustel oli kultuuris ja traditsioonis oma koht. Sumedas valguses saab kehagi teatava maagilisuse oreooli, korraga nii lummates kui midagi ka varjates. Esiti konkreetsete liikumisfraasidega mängiv ja kordust loov, siis pehme ja kaslaslik, on Köstri kehakeel nii hakitud kui ka naiselikult poeetiline ning toob meelde iidsete aegade preestrinnakuju. Ent nii, nagu mustavas pimeduses on alati tilk valgust või hubisev küünlaleek, säilib ka kaunis, graatsilises ja õrnalt voolavas liikumises alati jõuline ja tantsutehniline allhoovus.
Loomalikust algest kantuna meenuvad Köstri võetavates rollides Jungi arhetüüpsed alged animus ja anima, hiina mütoloogia ja taoismi üksteisesse sulanduvad yin-yang. Laval loetakse kehaloitsu, mida ilmestavad rõhutatud tempoaspekt ja kordused, kord muusikale alluvad, siis sellest hoogu ammutavad rütmid. Ning rütmide vahele on pikitud naiselike liikumismustrite esteetilist staatikat.
Teatav üksinduse-, segaduse- ja agooniamoment avaldub butoh’ foonil stseenis, kus krampliku keha tõmblustes võib vilksamisi näha viiteid karakteri sünnile või vastupidi, mingi identiteedikillu hukule. Butoh’ esteetika on õnnestunud väljendus vastandite vahel kõikumisele ja pidevale piiriületusele. Surm-sünd, naine-mees, passiivsus-aktiivsus, mahe heledus vs. jõuline tumedus, soojus-külmus on sõnapaarid, millega võib iseloomustada laval demonstreeritud opositsioone. Vahepealsus, vastandite mäng ja nendest üleastumine, köielkõnd nii koreograafilises (nähtust peegeldub Köstri mitmekülgne kehavaldamine ja tantsutaust) kui ka tegelaskuju arengu mõttes on põhiline vool, mis etenduse algusest lõpuni kannab.
Tühjus pärast seda agooniastseeni näib miinusvõttena, vihjena fiktsionaalsele Tzionile, paigale, kus kõik on katkenud, nagu kostuvad helikilludki, mis ruumi kukkudes jäävad vaakumisse rippu. Revo Kopluse käe all toob valgus-show peagi pildile Tzioni, eraldatud maailmamulli, kus tantsija kontrolli all keha seisab kiireraamides otsekui õhus, jäsemed nurgelised ja liikumine jäik. Lihaste töö naha all tundub peaaegu masinlikuna, žestid hüpnotiseerivana.
Siis toimub poolevahetus: kleidi asemele on tulnud ülikond, harmoonia ja pehmuse asemele techno masinlikkus, koreograafia hakkiv geomeetria. Juhtpositsiooni haarab külm loogika, süsteemsus, kohati toorus, liikumises house’ilik tunnetus. Nüüd allub keha otseselt muusikale, tugevale rütmile ja bassile ning korraldab end ringi süsteemsetesse mustritesse, vastandudes eelnenud voolavusele ja saladuslikkusele. Samad liikumisfraasid, mis alguses esitati ritualiseeritult, korduvad kiirendatult, techno foonil lisab Köster liikumisele hoopis teravamaid impulsse, mehelikku tugevust, gravitatsioonist mõjutatud keha asendab vertikaalsus, kergus jalgades. Tempo tõuseb, koreograafia intensiivistub, kuid eristus ei jää kestma, sest koreograafias ja muusikas segunevad vastandid teineteisega. Piire nagu polegi olnud, kõik kontrastid olid illusioon, kõik elemendid sisalduvad ühes kehas ja olemises.
Finaali transsiminek, keerlemine, väestamine – lõpule annab tooni katarsisemoment, seejärel naaseb tantsija vaikusse nii helis kui ka tantsus, ilmneb midagi puhastuse ja religioosse pühendumuse sarnast. Midagi on lõppenud, midagi on teiseks saanud – veevalamine on tähenduslik märk ning võtab kokku nähtud muundumiste ahela. Lahendust ei ole, sest piire ei ole. Kohal, ometi ära, siin, aga reaalse sfäärist väljas. Nullpunkti noaotsal seisavad võrdsetel kaalukaussidel kõikehõlmavus ja rahu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht