Krystyną Meissner: „Meeleheitest vägivallani on vaid samm.”

Kristiina Reidolv, Inga Koppel

Wrocławi festivali kunstilist juhti vapustas „Antigones” iraani lavastaja ja eesti näitlejate koostöö.Poolas Wrocławis korraldati 11. – 18. oktoobrini VII rahvusvaheline teatrifestival „Dialoog”, mille kunstiline juht Krystyną Meissner kutsus Eestist põhiprogrammi projektiteatri R.A.A.A.M lavastusega „Antigone”, mida mängiti Wrocławi audiovisuaaltehnoloogia keskuses. Festivalist võtsid osa nii rahvusvaheliselt tuntud lavastajad Krzysztof Warlikowski, Johan Simons, Brett Bailey, Angélica Liddell, Grzegorz Bral, Maja Kleczewska ja Wojtek Klemm kui ka noored kompromissitud loojad Luisa Pardo, Homayoun Ghanizadeh, Gabino Rodriguez, Gábor Goda ja Pawel Szarek.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

„Dialoogi” moto kõlas seekord „Vägivald on maailma käivitav jõud”. Miks selline moto?
Moto oli provokatiivne. Meediauudised on enamasti miinusmärgiga – meedia toitub skandaalidest ja vägivallast –, seetõttu võib vabalt jõuda järeldusele, et vägivald ongi maailma fookus, seda käivitav jõud. Ameerika sotsiaalpsühholoogi Philip Zimbardo kohtumisel festivalipublikuga kerkis küsimus: kes on tänapäeva kangelane? Zimbardo leidis, et see on tavaline inimene, kelle kõlbelisest julgusest astuda vastu ülekohtule ja diskrimineerimisele sõltub palju.

Kas leidsite selle moto pärast lavastuste valimist festivaliprogrammi või tegite programmivaliku motost lähtuvalt?
Tavaliselt on nii, et mulle jäävad mingid lavastused silma ning mõne aja pärast hakkan nende puhul tajuma ühisjooni – näib, et need lavastused kannavad endas ajastu vaimu, n-ö mõtlevad ühes suunas. Seekord oli mitme huvipakkuva töö puhul vägivald tõesti ühisnimetaja. Esitasingi endale küsimuse: kuidas meie saame sellele jõule vastu astuda, kas see on üldse võimalik?
Lavastus peab mind puudutama, jääma painama. Lavastajakeel peab olema unikaalne, paeluv, isikupärane. Huvitav peab olema nii sisu kui ka vorm.

Miks valisite programmi Homayoun Ghanizadeh’ eesti-iraani koostöölavastuse „Antigone”?
Üldiselt ringlevad rahvusvahelistel festivalidel ikka ühed ja samad lavastused, kuid mina otsin alati uut intrigeerivat materjali. Peaksime pidevalt püüdma avardada arusaama teatrist, et see poleks Euroopa- või Ameerika-keskne, vaid maailmateater. Meie, eurooplased, pole tõesti maailma naba. Poolakana võin öelda, et pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist valitses küllalt pikk periood, kui muu hulgas ka teatrikunstis käsitleti peamiselt postokupatsioonilist traumat, kahju, mida kommunistlik süsteem on nüüdseks taas iseseisvatele riikidele põhjustanud. Praegu peaksid olema aga pilgud pööratud tulevikku, kus me – nii eestlased, poolakad kui ka teised rahvad – peame end uuesti defineerima, leidma telje, millele ehitada üles oma tulevik rahvuse ja riigina.

„Antigone” peamine alltekst Iraani publikule on totalitarismi kriitika. Eesti publikule on lavastuse tähendusväljad ja rõhuasetused pisut teistsugused, rohkem absurditeatri vallast. Milline võib olla „Antigone” tähendus Poola publikule?
Araabia maailma meile lähemale toomisel teeme praegu alles esimesi samme. Minu arvates on see noor iraani lavastaja äärmiselt intelligentne ja huvipakkuv ning maailm, mida ta meile oma lavastusega avab, on seda huvitavam, et see on meile tundmatu. Arvan, et Homayoun Ghanizadeh on meile näidanud esialgu vaid murdosa temas peituvast potentsiaalist. Kui jälgisin Ghanizadeh’ mõtteavaldusi, siis adusin, et ta tõesti mängib tulega ja räägib teemadel, mis on iraanlasele ohtlikud.
„Antigone” puhul hämmastab lavastaja ja eesti näitlejate koostöö. Kuidas on selline ühine hingamine küll saavutatud? Teie näitlejad selles lavastuses on vapustavalt head. Nii lavastajakeel kui ka näitlejate mängulaad on väga nüüdisaegsed, mõjuvad värskelt. Puhtalt vormiline näide: näitlejad liiguvad mööda kindlat trajektoori, nende liikumismuster on piiratud. Minu arvates on see hea leid, mis väljendab nende tegelaskujude piiratud valikuvõimalustest tulenevat piiratud mõtlemist, ahistatust. Pole kindel, kas Ghanizadeh oleks saavutanud sama tulemuse poola näitlejatega.
„Dialoogile” kutsutud lavastused on väga modernistlikud, mõned isegi radikaalsed ning publiku valuläve kompavad. Millises suunas liigub poola teater praegu?
Poola teatri spekter on lai: ühes äärmuses on näiteks populaarne meelelahutuslik bulvariteater, lavastajad nagu Krystian Lupa ja Krzysztof Warlikowski teevad aga väga keerulist, heas mõttes elitaarset, sügavat teatrit. Selline mitmekesisus, väljendusvahendite ja eesmärkide paljusus on oluline.
Teeb muret, et noori lavastajaid huvitab eelkõige karjäär, sensatsioon ja kiire kuulsus. Kui ollakse huvitatud n-ö viie minuti tuntusest, siis katsetatakse ka huupi kõike ja see pole hea, tulemus jääb pinnapealseks. Kriitikutele meeldib efektsus, vaatemängulisus, mis suurendab veelgi seda sümbiootilist, teineteist võimendavat pealiskaudsust. Pean eelkõige just küündimatut ja süüdimatut teatrikriitikat peasüüdlaseks, sest see ei jäta noortele lavastajatele võimalust küpseda ja sisemiselt areneda. Kriitikuil on tõesti suur vastutus.
Meie festivali pealkiri on „Dialoog”: just publikuga peetava dialoogi olulisust on tarvis rõhutada ajastul, kui ühiskonna eri valdkondades on järjest rohkem tegemist üksteisega haakumatute monoloogidega. Ilma dialoogita on võimatu ette kujutada sallivuse kasvu. See ongi teatri missioon: arendada dialoogi, teadvustada selle vajadust ühiskonnas. Isegi kui leiad, et publikul pole õigus, on vaja teda kuulata. Häda ongi selles, et tänapäeval puudub valmisolek teisi kuulata. Ma ei tea, kui dialoogivõimelised on Eesti poliitikud, ent Poolas on olukord hull.

Millised on Poola ühiskonna valupunktid, millele peaks osutama ka sotsiaalse närviga teater?
Eestlasel on raske mõista, kui mõjuvõimas oli ja on Poolas katoliku kiriku positsioon. See on institutsioon, mille autoriteet on olnud läbi aegade kõigutamatu. Ent nagu ka mujal katoliiklikus maailmas, näiteks Iirimaal, on kirikut viimasel ajal vapustanud skandaalid nagu pedofiilia preesterkonna hulgas. Seega, kiriku absoluutne autoriteet mõraneb, paljastub silmakirjalikkus. Katoliku kiriku rolli ühiskonnas on seejuures võimatu alahinnata: lähiajaloos juhtis just kirik vastupanu nõukogude võimule. Praeguses Poola ühiskonnas on aga kirikust kui kõige progressiivsemast jõust saanud kõige konservatiivsem, näiteks suhtumises soolisesse võrdõiguslikkusesse, naiste ja meeste rolli ühiskonnas. Meie ühiskonnale on näiteks tohutu edasiminek, kui lastetutel abielupaaridel lubatakse kaaluda kunstlikku viljastamist.
Annan endale aru, et elame suurte muutuste ajastul. Eestil ja Poolal mõlemal on ees sama ülesanne: tuleb lasta lahti kinnistunud arusaamadest, traditsioonilistest seisukohtadest, sest maailm on muutunud ja endised tõekspidamised enam ei kehti. Teater on meedium, mis registreerib neid muutusi: esimene samm on emotsioon ja kõrgem staadium refleksioon. See on pikaajaline protsess, kuid teater aitab olukorda muuta.

Olen lugenud ajakirjandusest Poola Rahvusliku Taassünni Parteist, mis korraldab meeleavaldusi ja lubab kukutada valitsuse, kandes sealjuures sõjaeelse Poola fašismi sümboolikat. Kuidas teie seda kommenteerite?
Selle liikumise kasvav populaarsus teeb muret. Esialgu on see ultranatsionalistlik, isegi fašistlik liikumine veel väikesearvuline, ent marginaalse jõuna alustas ju ka natsionaalsotsialism Saksamaal. Ajalugu on näidanud, et selliste liikumiste propaganda on soodsa ühiskondlik-majandusliku kasvupinnase korral nakkav.
Kutsusin festivali debatiplokki „Pruun­­särklaste Poola” esinema vasakpoolse sotsioloogi Zygmunt Baumani. Ajendiks oli Baumani esinemine poola üliõpilastele, kui natsionalistid ta maha karjusid. Et te mõistaksite – olin ette valmistatud halvimaks ja palusin festivali ajaks politseilt kaitset, sest ma ei teadnud, milline on reaktsioon meie teemapüstitusele. Ma ei oleks kunagi varem võinud ette kujutada, et pean sõnavabaduse kaitseks selliseid ettevaatusabinõusid tarvitusele võtma. Tänagi sain ähvarduskirja, et olin kutsunud Baumani esinema.
Miks on marurahvuslus tõusuteel? Inimesed vajavad osalust mingis suuremas protsessis, mingit kindlust ja positiivsust. Kui jälgite meediat, siis on kõik uudised negatiivset laadi: tekib üldine negatiivne foon, mis genereerib lootusetust, tüdimust, tuimust – ja meeleheitest vägivallani on vaid üks samm. On absurdne, et kui kutsun Baumani osalema debatti Poola tuleviku üle, olen mõnede arvates reetnud rahvuse. Debati mõte ongi selles, et vaieldakse üksteisega ja argumenteeritakse, mitte ei arvestata automaatse konsensusega.

Kas ultranatsionalismi kandepind laieneb tulevikus veelgi?
Igal juhul tuleb võidelda kõigi vahenditega, et panna sellele piir. Marurahvuslus on ohtlik tee. Poola on suur riik ja siin on päris palju inimesi, kes leiavad, et võrreldes endise nõukogude režiimiga on nüüd olukord veelgi halvem. Kirik, mis kunagi oli progressiivne jõud, koondab nüüd paradoksaalselt endasse kõik need elanikkonna negatiivsed meeleolud. Olukord on jõudnud nii kaugele, et paljud inimesed on valinud absoluutse eituse tee: negatiivne on nii eelnev kui ka praegune ühiskond. Sellised meeleolud on ohtlikud. Ent olen siiski oma kodumaa suhtes optimistlik ja loodan, et terve mõistus võidab.

Krystyną Meissner
Poola teatri „raudseks leediks” kutsutud Meissner on töötanud nii teatri-, ooperi- kui ka teleteatri lavastajana, olnud mitme teatrikompanii mänedžer. Ta on staažikas ja respekteeritud teatrifestivalide kontseptsiooni looja ja kunstiline juht: aastatel 1983–1989 oli ta Poola vanima Põhja-Poola teatrifestivali juht Toruńis; 1991–1996 Toruńi teatrifestivali „Kontakt” kunstiline juht ja idee autor. Meissner on ka Wrocławi teatrifestivali „Dialoog” („Dialog-Wrocław“) algataja ja direktor. Aastatel 1999–2012 oli Meissner Wrocławi Współczesny teatri kunstiline juht. Tema loomingut on mängitud nii Varssavi, Krakówi, Toruńi, Zielóna Gora kui ka Wrocławi teatrites.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht