Vägivald on maailma käivitav jõud

Inga Koppel, Kristiina Reidolv

Wrocławi teatrifestivalil „Dialoog” arutleti paremäärmuslike vaadete esilekerkimise üle Euroopas.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Võõra kuvand. Wrocławi teatrifestivali „Dialoog” seekordne moto kõlas: „Vägivald on maailma käivitav jõud”. Festivali brošüüris põhjendas kunstiline juht Krystyną Meissner teemavalikut ja -püstitust nii: „2007. aastal ilmunud raamatus „Luciferi efekt – kuidas saavad korralikest inimestest koletised” esitab ameerika sotsiaalpsühholoog Philip Zimbardo näiliselt banaalse, ent seejuures fundamentaalse küsimuse: millistel eeldustel viib viha teise inimese vastu selleni, et oleme valmis teda hävitama, piinama ja lõpuks ka tapma? Zimbardo jõuab järeldusele, et vägivalla isiku vabaduse ja suveräänsuse vastu käivitab alati sama mehhanism: kõigepealt luuakse stereotüüpne demoniseeritud kuvand vääritust, kuid ometigi kõikvõimsast Teisest – abstraktsest kurjusest, mis ohustab meie põhiväärtusi ja tõekspidamisi. Oht, mis johtub teistsuguse, Võõra kartusest, teeb võimalikuks selle, et inimolend kaotab teatud tingimustel täielikult oma inimliku palge. Immi­grandid, võõra rassi esindajad, tavapärasest erineva seksuaalse orientatsiooniga või pelgalt tavaarusaamade kohaselt ebastandardsed inimesed on pinnuks silmas kõigile, kes pelgavad Võõrast, kes kaudselt ohustab kehtivat korda, häirib meie sügavalt juurdunud maailmapilti, teeb rahutuks ning paneb potentsiaalselt kahtluse alla kogu meie kultuuri­traditsiooni ja usu meie eluviisi ülimuslikkusesse. Humanistlikud väärtused haihtuvad kohe, kui tekib võimalus endi keskelt välja tõugata ja demoniseerida kaaskodanikke, naabreid või isegi veresugulasi – võitluses Võõraga, keda tuleb alandada ja kes tuleb purustada, koondab inimkooslus oma hävitava jõu.”
Veel väidab Meissner teravapilguliselt: „Vägivald, millega rikutakse indiviidi õigust suveräänsusele, pole enam poliitiliste süsteemide ja valitseva eliidi pärusmaa, vaid järjest enam vahend, millega kehtestavad ennast tavalised inimesed.”

Pruunsärklaste Poola. Esindusliku valikuga rahvusvahelisele festivaliprogrammile, mille lavastustes oli sotsiaalne, majanduslik, poliitiline või füüsiline vägivald vahendiks, mille abil taastada lagunev maailm, sekundeeris diskussiooniplokk teemadel nagu võim ja vägivald, mäss vägivalla vastu, armastus vägivalla vastu jne. Diskussioon kulmineerus aga debatiga „Pruunsärklaste Poola”, kus Poola valupunktide ja tuleviku üle olid arutlema kutsutud tuntud intellektuaalid Magdalena Środa, Jacek Żakowski ja Zygmunt Bauman.
Pealkiri „Pruunsärklaste Poola” oli ajendatud muret tekitavatest tendentsidest nii Poolas kui ka kogu Euroopas – paremäärmuslike natsionalistlike parteide jõulisest esilekerkimisest. Viimasest ajast on teada mitmeid rahutuks tegevaid episoode: partei Poola Rahvuslik Taassünd meeleavaldused Wrocławis, rünnakud välismaalaste vastu Białystokis ning agressiivne reaktsioon vasakpoolsete intellektuaalide sõnavõttudele kogu Poolas. Üha on sagenenud paremäärmuslaste rünnakud: 2011. ja 2012. aastal registreeriti üle 600 paremäärmuslaste kseno- või homofoobse intsidendi. Nii debatil esinenud tuntud Poola filosoof ja Varssavi ülikooli eetikaprofessor Magdalena Środa kui ka Leedsi ülikooli sotsioloogia emeriitprofessor Zygmunt Bauman on mõlemad langenud paremäärmuslaste rünnaku ohvriks. Näiteks esines Bauman külalislektorina avaliku loenguga Wrocławi ülikoolis Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku partei rajamise 150. aastapäeva tähistamisel. Juba enne kui Bauman sai oma kõnet alustada, häiris ligikaudu 100 paremäärmuslasest aktivisti skandeerimise ja vahelehüüetega ettevõtmist. Nad rahunesid alles pärast märulipolitsei sekkumist. Vahejuhtumi organisaatorid olid paremäärmuslik partei Poola Rahvuslik Taassünd ning jalgpallihuligaanid ühendusest WKS Śląsk. Rünnak Baumani vastu on aga vaid üks näide paljude seas.
Miks on paljud tänapäeva noored poolakad ultranatsionalistlikult meelestatud ja miks on unistus Suur-Poolast endiselt idee, mis paistab paljudele muljet avaldavat?

Paremäärmuslaste esilekerkimine Euroopas. Oma artiklis „Ultraparempoolsuse esilekerkimine Poolas ja kogu Euroopas” ajakirja Social Europe võrguväljaandes arutleb Varssavi Kozminski ülikooli sotsioloogiadoktor ja ühiskonnateaduste dotsent Gavin Rae sotsiaalpoliitiliste suundumuste üle Euroopas.1
Poola paremäärmuslaste eeskuju on Ungari marurahvuslik-populistlik partei Jobbik, mis kujutab endast ühtaegu nii poliitilist parteid kui ka paramilitaarset organisatsiooni, mille juured ulatuvad Esimese ja Teise maailmasõja vahelisse aega. Juutide ja mustlaste vastase retoorika poolest kurikuulus Jobbik sai esimest korda parlamenti pärast 2010. aasta valimisi, kuid neile ennustatakse 2014. aasta parlamendivalimistel jätkuvat edu.
Paremäärmuslikud tendentsid pole ainult Poola ja Ungari pärusmaa, vaid täheldatavad peaaegu kõikjal Euroopas: näiteks Vabaduspartei Hollandis, Rootsi Demokraadid, Taani Rahvapartei, Põlissoomlased, Le Peni Prantsuse Rahvarinne, Austria Vabaduspartei, Itaalia Põhjaliiga ja Kreeka Kuldne Koidik.
Neid sotsiaalpoliitilisi suundumusi peetakse ühelt poolt 2008. aastal alanud ülemaailmse majanduskriisi tagajärjeks: selgunud on poliitilise eliidi suutmatus tagada majanduslik kindlus ja sotsiaalne stabiilsus. Teiselt poolt aga mitmete Euroopa riikide rassismi soodustavate poliitiliste otsuste tulemuseks. Näiteks on paljudel Euroopa maadel moslemitel keelatud pearätikute kandmine; 2010. aasta juulis kuulutas Prantsusmaa valitsus välja romade (mustlaste) repatrieerumisprogrammi, mille kohaselt on Prantsusmaalt sunniviisiliselt välja saadetud ligikaudu 19 000 Rumeenia ja Bulgaaria mustlast; nii Hollandis kui ka Taanis on võõravaenulikkus suunatud võrdselt nii moslemite kui ka Kesk- ja Ida-Euroopast pärit immigrantide vastu jne. Pealegi on mitmed euroopa juhtivpoliitikud tunnistanud ametlikult multikultuurilisuse kontseptsiooni läbikukkumist.
Viimase aja diskussioonides tõmmatakse üha enam paralleele tänapäeva majanduspoliitilise olukorra ja 1930. aastate Suurele depressioonile järgnenud sotsiaalsete tagajärgede ehk fašismi tekke vahele. Näiteks ameerika filosoof, Massachussetsi tehnoloogiainstituudi filosoofia ja lingvistika emeriitprofessor Noam Chomsky osutab veebiajakirja EUROPP (European Politics and Policy)2 usutluses Ungarile ning tsiteerib nördinult paremäärmusliku partei Jobbik ja Ungari parlamendi liikme Zsolt Baráthi skandaalset esinemist, kus poliitik tegi ettepaneku astuda olukorra vastu, kus juudid on haaranud ühiskonna võtmepositsioonid. Zsolt Baráth kutsub ungarlasi üles juutide vastu mobiliseeruma: „Peame nad identifitseerima, koostama neist musta nimekirja, vabanema sellest vähktõvest, mille nimi on juutlus.” Chomsky lisab, et tal on sellise retoorikaga 1930. aastatest isiklikud mälestused, kuid tänapäeval kõlavad need üleskutsed äärmiselt heidutavalt, sest ajalool on kalduvus korduda. „Rassism, peamiselt küll moslemite vastu suunatud, on juba enamikus Euroopa riikides täheldatav – ja see on ohtlik fenomen.”

Kaassüü. Soovimata külvata paanikat, on Euroopas ärevaks tegevaid suundumusi, millele tuleb tähelepanu tõmmata enne, kui on hilja. Poola teatrifestivali „Dialoog” eesmärk oli tõstatada küsimus, kas kõik, kes me oleme vägivalla võidukäigu passiivsed pealtvaatajad, ei peaks end tundma pigem kaassüüdlastena?

1 Gavin Rae, The Rise of the Far Right in Poland and Europe. 26. XI 2012.

http://www.social-europe.eu/2012/11/the-rise-of-the-far-right-in-poland-and-europe/.

2 Five minutes with Noam Chomsky – Europe’s policies make sense only on one assumption: that the goal is to try and undermine and unravel the welfare state.

http://blogs.lse.ac.uk/europpblog/2012/12/03/five-minutes-with-noam-chomsky-europe/

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht