Agitprop ja saatustragöödia

Anneli Saro

Soome Rahvusteatri „Kui tuvid kadusid” on selgelt depsühhologiseeritud, jäänud on vaid elu paljas pind.Soome Rahvusteatri „Kui tuvid kadusid”, autor Sofi Oksanen, lavastaja Raila Leppäkoski, helilooja Maija Kaunismaa, lava- ja kostüümikujundaja Karmo Mende. Musitseerivad Maija Kaunismaa, Sara Puljula, Tommi Asplund, Juha Kuoppala ja Zarkus Poussa, mängivad Timo Tuominen, Matleena Kuusniemi, Janne Hyytiäinen, Antti Luusuaniemi, Jani Karvinen, Jouko Keskinen, Jukka-Pekka Palo, Pirjo Määttä ja Sari Puumalainen. Esietendus 27. XI Soome Rahvusteatri suurel laval.

Sofi Oksasest ja tema teostest on alati tore kirjutada, sest kõik kultuurihuvilised mõlemal pool Soome lahte teavad teda ning keegi ei jää seda nime kuuldes külmaks. Seejuures on mõlemal maal tunda ka kerget Oksase-väsimust, mis on paljuski peene ja peibutava mainekujunduse tagajärg. Oksase romaanid on saanud valdavalt ikka tunnustava vastuvõtu osaliseks, ent teatris pole tal nii hästi läinud. Soomes on vastuvõtt olnud kõikides žanrites palju sõbralikum kui Eestis, kuid see on ka mõistetav, sest teosed on suunatud eelkõige mitte-eestlastest lugejatele-vaatajatele. Tunnistan, et olen sattunud enamasti kirjaniku ja tema teoste kaitsjaks, sest vastaspool tundub tihti lähenevat oksanenoloogiale must-valge mõõdupuuga. Midagi head peab ju tema teostes siiski olema, et neid nii laialt loetakse-lavastatakse.
Oksase kõigi kolme näidendi maailma esietendus on olnud Soome Rahvusteatris (hästi positsioneeritud!): „Puhastus” (2007), „Jutustusi köögist” (2011) ja nüüd siis „Kui tuvid kadusid”. „Puhastus” valmis kõigepealt näidendina ja siis romaanina, „Kui tuvid kadusid” aga vastupidises järjekorras, ning kohe võib ära öelda, et mõlemal juhul ületab romaan selgelt oma draamažanris nimekaimu. Lugesin romaani umbes aasta tagasi, algul pika vinna ja siis suure põnevusega. Nagu teada, oskab Oksanen intriigi punuda ja ehitada peeni psühholoogilisi portreid ning see imeb lugeja fiktsiooni. Romaanide põhjal tehtud lavastuste ja filmide puhul on suhtutud alusmaterjali paratamatult kitsendavalt, sest nende maht ja väljendusvahendid on lihtsalt teised. Siis tekib ikkagi see põnevus, kuidas täpselt konkreetne visualiseering romaaniga suhestub ning kas see suudab saavutada ka kunstilise iseväärtuse.
Raila Leppäkoski lavastuse kaks vaatust olid küllaltki erinäolised. Esimene, sõjaaega kujutav pool meenutas ajalooteemalist agitpropi teatrit ning teine Nõukogude Eestis toimuvat saatustragöödiat, kusjuures mõlemad vaatused olid omamoodi kummastavad. Raila Leppäkoski on tunnustatud lavastaja, kes muu hulgas on olnud Soome teatrikõrgkooli lavastajatöö (1989–1995) ja näitlejatöö professor (1997–2002). Üks sealne teatriuurija iseloomustas teda kui julget lavastajat ning see torkas mulle kõrva, sest „Kui tuvid kadusid” on samuti päris julgelt tehtud lavastus, kolme jõuliselt esilduva osa, teksti ja näitlejatööde, muusika ning lavakujunduse-visuaalia peen kollaaž.
Nüüd lähemalt esimesest vaatusest ja selle sugulusest agitpropi teatriga. Andres Laasik on võrrelnud selle lavastuse keelt plakatikunstiga ja tabanud selle võrdlusega üht olemuslikku joont. „Ka lavastuse tegelaskujud olid kui plakatikunstist inspireeritud: nurgelised, värvilt eredad ja ekspressiivsed” (Eesti Päevaleht 29. XI). Stereotüüpsust ja must-valget värvingut on kasutatud juba rollijaotuses. Ausad ja sirgjoonelised maainimesed Roland (Janne Hyytiäinen) ning tema kihlatu Rosalie (Sari Puumalainen) on tumedapäised ja matsakad nagu maainimesele kohane. Neile vastanduvad heledapäised vibalikud linnainimesed Edgar (Timo Tuominen) ja Juudit (Matleena Kuusniemi), kes esindavad ideoloogilises plaanis kohanejaid. Nii et Tammsaare matsi ja vurle vastandus kehtestab end nii füüsilises kui ka eetilises plaanis.
Esimese vaatuse rollijoonised paneb üldjoontes paika kohustus käia läbi kõik sõjaaegsed ühiskondlikud ja isiklikud sündmused ning domineeriv muusikaline kujundus. Autor ja lavastaja on pidanud oluliseks kujutada lisaks tegelastevahelistele suhetele ja üksikisikute saatusekaartele ka Eesti poliitilist ajalugu ning seetõttu on näitlejatele antud esitada ka palju üldinformatiivset teksti, mis langeb vaatajate peale kohati laviinina. Teksti ja ajalootaustast arusaamist toetavad lava kohale tõstetud ekraanil Mikko Ijäse hoogsalt vahelduvad või joonistatavad realistlik-ekspressionistlikud pildid Tallinnast, võimuvahetustega kaasnevast sümboolikast jm. Need ilmekad joonistused tõesti võistlevad näitlejatega vaataja tähelepanu eest. (Raske on ette kujutada, millise vaatamisstrateegia valib inimene, kes soome keelt ei oska ning peab veel lugema ülatiitreid eesti või inglise keeles.) Igal juhul, pildikeel teeb päris palju selgeks ka iseseisvalt, kuid veelgi rohkem kooskõlas tekstiga.
Lavastusele oli kirjutanud originaalmuusika Maija Kaunismaa ning seda esitas laval kahest klahvpillist, kontrabassist, viiulist ja löökriistadest koosnev kvintett helilooja enda juhtimisel. Pidevalt kõlav muusika oli kaunis, kuigi kohati ehk liigagi illustratiivne, aga nii visuaalselt kui ka heliliselt domineerival kohal, koloreerides tugevalt esitatavat teksti. Vaheajal tekkis mul ühe soome teatrikriitikuga mõttevahetus, kas nimetada sellist muusika positsioneerimist filmilikuks või ooperlikuks. Viimane oli nimelt minu väide, sest mulle tundus, et sümfoonilise mõõtmega dramaatiline muusika on allutanud endale kogu lavategevuse ning veab nii süžeelist kui ka emotsionaalset joont. Muusika valjusega seletasin ka näitlejate karjumist laval. (Tõsi, soome näitlejad üldiselt kasutavadki palju ekspressiivsemat väljenduslaadi kui naabermaadel tavaks. Seda on mulle seletatud nii saksa teatri kui ka teatripedagoogi ja lavastaja Joukko Turkka mõjudega.) Seekord ei olnud karjumine psühholoogiliselt ega situatiivselt kuidagi põhjendatud ning selle üle kurtsid ka kohalikud vaatajad. Alles esimese vaatuse lõpu poole hakkasin arutlema, kuidas näitlejate hääled saavad olla nii lamedad (kõigil ja kogu aeg sama valjud ning plekisevõitu kõlaga). Märkamatud peamikrofonid loomulikult, ilmselt tehnika viimne sõna, aga tulemus on vaesestav.
Niisiis, „Kui tuvid kadusid” esimene vaatus kujutab eestlaste erisuguseid valikuid kahe halva, sirbi ja haakristi vahel, kuigi need on selgeks tehtud juba teatri fuajees, kus Natsi-Saksamaa ja NSV Liidu lipu vahel seisab sini-must-valge. Kuna lavastus kasutab must-valgete suhtumiste edastamiseks ekspressionistlikku, plakatlikku tehnikat ja emotsionaalset mõjutamist muusikaga, siis mulle teada teatrivormidest meenutab see kõige enam agitpropi teatrit ehk ideoloogiliselt laetud sisu edastamist lihtsustatult ja populaarsete vahenditega. See kas mõjub või tekitab vaatajas mõningast üleolekut, või siis mõlemat. Igal juhul üllatav lavaline lahendus!
Karmo Mende kujundatud laval on esimeses vaatuses halle betoonsambaid meenutav figuraalkompositsioon, mida saab kasutada toanurkadeks, vahitornideks, kaevikuteks, seega sõja, agressiooni kujutamiseks ning ka varju otsimiseks. Teiseks vaatuseks on lavakujundusest järel vaid raamid, karkass, nii et kõik paistaks nõukogude ühiskonnas läbi.
Muutused toimuvad ka tegelastega. Aus eesti mees Roland, sõja ajal pidevalt hüsteeriliselt karjunud tegelane, vakatab täielikult ja see on ka mõistetav ellujäämisstrateegia. Seevastu Juuditist, kes esimeses vaatuses pakkus ehk kõige enam samastumis- või mõistmisvõimalusi, on saanud alkohoolik ja hüsteerik. Nemad kaks esindavad nüüd kohanemisvõimetuid või -tahtetuid eestlasi, kuid jällegi lihtsa märgina.
Kõige rohkem mänguaega ja -võimalusi pakub näidend Edgarile, superkohanejale, kameeleonile, imetlusväärsele võltsimis- ja valetamismeistrile, kes ronib pukki iga valitsusega. Teises vaatuses vahetavadki ekraanile kuvatavad joonistused välja nuhk Edgari fotod, tihti korrigeeritud-võltsitud „fotodokumendid”. Timo Tuominen, kelle ampluaasse kuuluvad rohkem lihtsad ja ausad mehed kui aferistid, esitab Edgarit selge võõritusega, tema ümberkehastumised ja valetamised mõjuvad kohmakalt ning ebausutavalt. Sellist õlist tüüpi ei jää väljaspool lava keegi uskuma. Romaani teevad huvitavaks eelkõige Rolandi ja Edgari kassi-hiire-mäng elu ning surma peale. Lavastuses ei jää vaatajale aga midagi saladuseks ning Roland on teise vaatuse algusest selgelt mängust väljas. Romaanis on võimalik mõista nii Rolandeid kui ka Edgareid, sest varjamise ja väljendamise vahelisel alal tuleb esile ka nende psühholoogilis-ideoloogiline ambivalentne siseelu. Lavastus on aga selgelt depsühhologiseeritud, jäänud on elu paljas pind. Jäänud on süžee keerdkäikudele keskendunud saatusetragöödia, kus nurka aetud antikangelane kõrvaldab kõik oma vastased julmalt ja halastamatult ning õiglusejumalanna Athena ei pilguta selle peale silmagi. Vaataja võib vaid nutta ebaõiglaselt karistatud tegelaste pärast, kui ta muidugi suudab nende olukorda piisava erksusega ette kujutada.
Teises vaatuses lahkuvad muusikud üksteise järel laval olnud kvintetist nagu Haydni „Lahkumissümfoonias”, et ambivalentseks lõppmänguks, apoteoosiks naasta. Samal ajal kui Edgar sõna otseses mõttes peseb laval asetsevas kaevus käed puhtaks ja lõpuks kuseb sinna, et lennata siis väikse eralennukiga ülespoole pilvi, inimvõimu haardeulatusest välja, laulab kaunis naishääl: „Armastan sind, elu!”. Ja nii lõppes lugu kurjast triksterist, kelle kätes paljud teised olid vaid marionetid, kuigi ka ta ise oli kellegi teise marionett, lugu triksterist, kelle ainuke õigustus on elujanu.