Tee kuulsusele – ole võõras või surnud

Inga Koppel

Mihhail Tšumatšenko: Erinevalt Eestist koolitab Leedu oma noori andekaid lavastajaid endiselt ka Moskva GITISes. Vaba Lava korraldas läinud suvel vabakutselistele näitlejatele ja lavastajatele teatrireisi Moskvasse, et saada osa Tšehhovi festivalist. Moskvas vaadati Rimas Tuminase uusimat lavastust „Jevgeni Onegin”, Charlie Chaplini lapselapse Victoria Thierée-Chaplini lavastust „Seinte sosinad”, Lin Lee-Cheni „Mõtliku kaemuse laulu” ja Dmitri Krõmovi lavastust „Kuidas teile meeldib” (Shakespeare’i „Suveöö unenäo” motiividel). Külastati Anatoli Vassiljevi loodud teatrit Draamakunstikool, filmirežissöör Andres Puustusmaa tegi ekskursiooni Mosfilmi ning Vene Teatriliidus kohtuti lavastaja ja GITISe õppejõu Mihhail Tšumatšenkoga, kellega korraldatud vestlusringi siin avaldame.

Moskvas käisid teatrireisil vabakutselised näitlejad ja lavastajad Elina Reinold, Külli Reinumägi, Piret Rauk, Nero Urke, Ivar Põllu, Toomas Lõhmuste ning Vaba Lava juhatuse liige Kristiina Reidolv, välissuhete juht Inga Koppel ja nõukogu liige Allan Kaldoja.

Toomas Lõhmuste: Kuidas finantseeritakse Venemaal riigiteatreid? Paneb imestama, kuidas suudavad Moskva suured riigiteatrid hoida palgal niivõrd palju näitlejaid?

Tšumatšenko: Meil on kümme riikliku alluvusega teatrit, mille raha tuleb n-ö otse Kremlist. Sinna kuuluvad näiteks MHAT (Moskva Kunstiteater), Suur Teater ja Vahtangovi teater. Need on Venemaa juhtivad teatrid, avalik-õiguslikud teatrid – nende eelarve on võrreldes teistega kolossaalne. Üldiselt on skeem selline: ametlikult finantseerib kõiki neid teatreid riik, s.t riik maksab palka, kuid see, mida teater ise teenib, võib minna lisatasudeks. Seejuures annab riik teatud ärimeestele märku, milliseid teatreid tuleks sponsoreerida. Näiteks Vahtangovi teatris ripub tagasihoidlik silt, millelt võib lugeda, et teatri peasponsor on Surgutneftgaz – see toetus kestab juba 1990. aastatest saadik.

 

Teiseks liigiks on munitsipaalteatrid, need on Moskva linnapea vastutusalas. Moskva linnavalitsuselt tuleb küllaltki väike rahasumma. Näitleja keskmine riigi garanteeritud kuupalk on umbes 300 dollarit, millele tuleb lisa toetajatelt. Moskva linnavõimu alluvusse kuuluvate teatrite lisarahastamise skeem on sama, mis riiklike teatrite puhul. Linnavalitsus teeb ettepaneku sponsorile, näiteks pangale, toetada mingit konkreetset teatrit. On erilaadseid sponsorpakette, mille tulemusel näitleja palk tõuseb kolmesajalt umbes tuhande dollarini.

On veel kolmas võimalus: Moskvas on ka erateatreid. Neid on esialgu vähe, nende kõige silmapaistvamaks esindajaks on minu arvates praegu Sergei Ženovatši teatristuudio, mida rahastab üks ärimees. Kusjuures tuleb mõista, et seda ei tehta mitte ainult teatrihuvist. Las ma seletan seda nähtust analoogia põhjal. Vene ärimees Roman Abramovitš omandas Chelsea jalgpalliklubi mitte pelgalt armastusest jalgpalli vastu, vaid selleks, et olla Londoni eliidi hulgas aktsepteeritud. Veel kümme aastat tagasi pääsesid Venemaa nafta ja gaas Euroopa turule üsna raskesti. Kui mõni Moskva teater läheb turneele Saksamaale, Itaaliasse ja Prantsusmaale ning isegi lavatöölised kannavad lepingu kohaselt ühe Vene naftakompanii logoga riietust – rääkimata kavalehtedest, reklaambukletitest ja afiššidest –, siis on see teatriinvestorile oma firma propageerimiseks hea reklaam.

Kõikide ülejäänud teatrite rahastamine on kombinatsioon eespool nimetatud vormidest.

Nero Urke: Kuulsime, et Moskvas on kümme riigiteatrit. Kui palju on linnavõimu alluvuses teatreid ja erateatreid?

Tšumatšenko: Kokkuvõtlikult võib öelda, et Moskvas on kümme riigiteatrit ja seitse-kaheksa erateatrit. Ühtekokku aga kolmsada teatrit.

Nende kolmesaja hulka kuuluvad ka teatrid, näiteks nukuteater Vari, kus antakse etendusi iga kord vaid ühele inimesele. See on väga äärmuslik näide. Ent on väiketeatreid, kus saalis on 20–100 istekohta, selliseid teatreid on 100 ringis. Siis tulevad maksimaalselt 300 istekohaga teatrid: teatriüliõpilaste eksperimentaalsed katsepolügoonid, mida on 120 ringis. Suuri teatreid on umbes 60. Teema lõpetuseks tahan rõhutada, et ükskõik milline finantseerimisskeem ka poleks, kunstilist tulemust see ei mõjuta.

Toon näite. Üks kurjavõitu anekdoot Moskva Kunstiteatrist on selline, et meil pole mitte Kunstiteater, vaid (Sclerosis) Multiplex. Nimelt on sellel teatril viis lava, kus pidevalt toimuvad etendused, mis on väga erisuguse tasemega: nüüdisaegsema teatrikeelega lavastuste kõrval võib kohata n-ö tõelisi museaale, saurusi. Võite sattuda ka sellisele etendusele, et edaspidine huvi MHATi vastu on välistatud. Üldiselt on olukord selline, et kui kümme aastat tagasi oleks teatrihuvilisel olnud võimalik leida huvitavaid lavastusi näiteks kahekümneks järjestikuseks päevaks, siis praegu osutuks selline ülesanne juba keeruliseks.

 Inga Koppel: Millised Moskva praegused lavastused on teie lemmikud?

Tšumatšenko: Kümne tipplavastuse hulgas on Majakovski teatris 79aastase Leonid Heifetsi lavastatud Arthur Milleri „Hind”. See on väga inimlik lavastus, mis on praegu Moskva teatrites haruldus. Fomenko teatris võib vaadata peaaegu kõiki lavastusi. Mulle meeldib väga Nabokovi romaani „And” dramatiseering, lavastajaks Jevgeni Kamenkovitš, praegu ka Pjotr Fomenko Meistriklassi kunstiline juht. See lavastus on „Hinna” täielik vastand, kujutab endast nelja tunni pikkust vestlust kirjandusest. Nabokovi tekstid on üsna raskesti teatrikeelde tõlgitavad. Selles lavastuses on võimas stsenograafia ja palju häid visuaalseid leide, mis on lavastuse orgaanilised komponendid. Minu lemmikud on Dmitri Krõmov, Pjotr Fomenko, Juri Butussov, Kama Ginkas, Rimas Tuminas.

Piret Rauk: Nägime Vahtangovi teatris Rimas Tuminase „Jevgeni Onegini” lavastust. Millised on teie muljed sellest lavastusest?

Tšumatšenko: See lavastus illustreerib samuti üht Moskva teatrielu suundumust: armastust Baltikumi lavastajate vastu. Leedu rahvusest režissöör Rimas Tuminas on muidugi väga võimekas, väga andekas lavastaja. Vene kultuuri eripära on aga see, et me armastame surnud autoreid – kuulsaks saamise eeldus on, et sind pole elavate kirjas. Teine kuulsuse võimalus on, et oled selles kultuurikontekstis võõras. Nii et selle lavastuse puhul said kaks asja kokku. Majakovski teatris on sama lugu lavastaja Mindaugas Karbauskisega (Majakovski-nimelise teatri kunstiline juht alates 2011. aastast – toim).

Kui aga rääkida suundumustest teatris, siis on ilmselgelt täheldatavad kaks: eksperimentaalteater ning vene psühholoogiline realism. Selle alusel on võimalik koostada nimekiri Moskva parimatest lavastustest. „Jevgeni Onegin” kuulub praegu kindlasti kümne parema lavastuse hulka, reitingu põhjal on see praegu teisel kohal. Esimesele kohale platseeruks aga Juri Butussovi lavastus Puškini teatris „Hea inimene Sezuanist” Bertold Brechti näidendi põhjal (Juri Butussov on Peterburi Lensoveti teatri kunstiline juht – toim). Butussovi lavastajakäekirja seisukohalt on see ootamatu lavastus. See saksa laulude ja vene tekstiga lavastus on imeliselt selge, klaar, huvitavate loominguliste leidudega. Muide, küllaltki erinev tema – minu maitsele liialt efekti taotlevast – „Macbeth-Kinost” ja „Kajakast”, väga energeetiline ja väärt näitlejatöödega. See on väga valus lavastus. Lavastuse lõpp erineb Brechti tekstist: see lõpeb võimsa appihüüdega „Aidake!”. „Hea inimene Sezuanist” on kriitikute hinnangul üks selle kümnendi tipplavastusi.

 Elina Reinold: Kas Tuminase „Jevgeni Onegini” prooviperiood kestis tõesti kaks aastat, nagu räägitakse?

Tšumatšenko: „Onegini” proovid kestsid üheksa kuud. Proove tehti iga päev, kuid eri näitlejatega eraldi. Kõik näitlejad said läbimängimiseks kokku vaid paaril-kolmel korral. Probleem on selles, et kui sul on trupis kas või imetilluke filmitäheke, siis ajagraafikud koostatakse sellest lähtuvalt. Miks on see nii? Veel mõnda aga tagasi oli filminäitleja seadusega kehtestatud  maksimaalne päevatasu 10 000 dollarit. Kaks aastat tagasi see reegel tühistati ja praegu on võttepäeva eest võimalik saada juba 100 000 dollarit. Samasse suurusjärku jääb ühe teatri aastaeelarve. Kui tahad, et filmitäht mängiks sinu teatris, pead olema valmis järeleandmisteks. Mõni aeg tagasi sõlmis Kunstiteatri juht Oleg Tabakov oma näitlejatega tüüplepingu, mille kohaselt filmistuudiotel on õigus ära osta terveid etendusi, s.t kõik piletid selleks perioodiks, kui nad lavastuses mängivat näitlejat kasutavad. See leping sai kesta vaid kolm kuud, siis selgus, et näitlejad keelduvad üldse teatris mängimast, sest filmikompaniidel on sisuliselt võimalik kõik kinni maksta. Lõhe filmivaldkonnas ja teatris liikuvate rahasummade vahel on hiiglasuur. Seetõttu on lavastajad sundseisus: näitleja töötab sinuga, kui ta ise seda tahab, teda selleks sundida pole aga võimalik.

 

Piret Rauk: Kas praegused leedu rahvusest Moskva tipplavastajad Rimas Tuminas, Eimuntas Nekrošius jt on kõik GITISe lõpetanud?

Tšumatšenko: Karbauskis, Tuminas – kõik nad on Moskva teatrikooli haridusega. Peab mainima, et varasemal ajal olid Venemaal Eesti ja Lätiga tugevamad riiklikud kultuurikontaktid kui Leedul. Praegu on aga olukord selline, et Leedu saadab peaaegu igal aastal teatritudengeid Moskvasse. Viimased 15 aastat pole GITISes eestlasi kahjuks enam õppinud. Et olla täpne, siis praegu on GITISes küll kaks Eestist pärit õpilast, kuid nad on vene rahvusest, kuuluvad vene kultuuriruumi. Eestlaste kuldaeg GITISes olid muidugi 1960. aastatel, kui siin õppisid sellised lavastajad nagu Panso, Raid ja Normet. Leedulased ei kummarda Venemaad, kuid õpivad siiski GITISes. Erinevalt Leedust, vaatavad Eesti ja Läti teatrihariduse osas pigem Euroopa poole. Näiteks GITISe vilistlane Ingo Normet on välistanud vene suuna ning on täielikult Euroopale orienteeritud. Minul pole muidugi õigust hinnanguid anda.

 

Kristiina Reidolv: Eestis on näitlejakoolitus küllaltki kõrgel tasemel, ent valitseb noorte lavastajate põud. Millised on teie arvates lavastajaõppe põhitõed?

Tšumatšenko: Lavastaja esimene vajalik omadus on armastada näitlejat, ja see polegi nii kerge – mida kauem teatris töötad, seda keerulisem see on. Veel raskem on armastada vaatajat. Kui suudad ka seda tunnet säilitada, siis pead lavastajana vastu.

 

Inga Koppel: Kas heaks lavastajaks saab õppida?

Tšumatšenko: Kui see oleneks vaid andest, siis tuleks kõik teatrikoolid kinni panna. Eeldused selleks ametiks peavad muidugi olemas olema, kuid eksisteerib kindel metoodika tööks teksti ja näitlejatega, ning seda tuleb õppida ja osata. Baasteadmistest lähtudes on võimalik neist tõukuda ning kujundada välja oma käekiri. Vastasel juhul leiutad aga kogu aeg jalgratast. Seetõttu on traditsiooniliste õppejõudude juures õppimine kõige aluseks, vundamendiks. Teatripedagoogika on keeruline valdkond. Teate, miks? Kolmandaks-neljandaks kursuseks saab režissuuriüliõpilasest n-ö isatapja. Lavastajad ei oska sõbrustada ega saa seda põhimõtteliselt teha. Kui kohtan mõnda lavastajat, kes ütleb mulle, et nautis nii väga minu lavastust, siis mõtlen kohe, et ta ei ole siiras. Nii et õpingute lõpufaasis tahavad üliõpilased juba oma õppejõudu loominguliselt ületada. Läheb viis-kuus aastat, enne kui endine üliõpilane suudab oma õppejõu panust tunnustada. See on asi, millega tuleb lihtsalt harjuda ja leppida. Meie valdkonnas pole midagi põhimõtteliselt keerulisemat kui õpilase-õpetaja suhe.

 Kristiina Reidolv: Kas lavastajaõpe peaks lähtuma traditsioonilisest teatrist ning alles hiljem jõudma eksperimentaalsete, ebatraditsiooniliste vormiotsingute juurde, või võib olla ka vastupidi?

Tšumatšenko: Ühest retsepti pole. Olen ise selle teema üle mõtisklenud. Stanislavski süsteem tekkis rohkem kui sada aastat tagasi. Pärast seda on tekkinud veel mitmeid süsteeme: Artaud ja Brecht, absurdistid, postmodernistid jne. Kummaline on see, et kõik teised süsteemid, mis on tekkinud pärast Stanislavskit, on mingil ajal aegunud. Kui Stanislavski süsteem ei aegu, siis on vaja üles leida see põhjus, miks see ei vanane. Olen selle probleemi endale mingil määral selgeks teinud. Enamasti süsteemid tekivad vajadusest astuda suhtesse sootsiumiga. Näiteks Brecht lõi oma süsteemi sotsiaalsete revolutsioonide lävel, vajadusest suhelda massidega. Absurdistid tekkisid 1960. aastate lõpu üliõpilasrahutuste aegadel. Poola absurditeater tekkis vastasseisust valitseva süsteemiga, Mrożek on siin hea näide. Stanislavski süsteem on aga lihtne ja arusaadav ning tema põhitees on kergesti sõnastatav: Stanislavski tahab, et näitleja näeks ja kuuleks kõike ning reageeriks sellele orgaaniliselt – ühesõnaga, oleks (nagu) elus.

Paraku, Stanislavski põhinõue – ole nagu elus – on mobiiltelefonide ajastul raskesti rakendatav. Üliõpilastel on klipilik mõtlemine, nad ei suuda taluda 1960.–1970. aastate filmikunsti aeglast tempot. Näiteks Antonioni filmi „Blow-up” aeglane kulg on neile täiesti vastuvõetamatu, tahaks kogu aeg vaadata kaheksase kiirendusega. Isegi Fellini on liialt loid ja vähetempokas. Antonioni- ja Fellini-taolise filmiklassika juurde jõuavad nad alles viie kuni seitsme aasta pärast.

Tänapäeval toovad esmakursuslased endaga kaasa kohutavas koguses ballasti. Just praegu vaatasin enne eksamit läbi 85 etüüdi tšättimise teemal (ingl chat). Muide, üliõpilased valisid ise selle teema. Juba praegu on noorte puhul näha suisa meditsiinilist probleemi: kui annad 15aastasele käsu „hüppa”, siis käsi klikib kohe arvutihiirega – see pole üldsegi nali. Lavalise liikumise metoodika on sellest lähtuvalt juba ümberformuleeritud: tänapäeva noored ei hüppa, ei jookse ega roni puude otsas, nad teevad seda kõike internetis. Aga siiamaani on pedagoogid ikka õpetanud noori inimesi, kes on olnud tõesti füüsiliselt aktiivsed, ning õppejõud on alati juhendanud, kuidas „õigesti hüpata ja joosta”. Nüüd on aga vaja õpetada inimesi, kes varem kunagi pole tegelikult füüsiliselt jooksnud – selles ongi trikk.

Minu näitlejameisterlikkuse tund algab kell 11 hommikul ja lõpeb kell 11 õhtul, vahepeal on tund pausi. Nii pikk periood on vajalik, et inimesi üldse käima saada. Praegustele üliõpilastele on arusaamatu mõiste „järjepidev tööprotsess” – nad lihtsalt tormavad pidevalt kuskile. Õppetöö alguses tegin järgmise eksperimendi: palusin välja lülitada ja panna ära kõik mobiiltelefonid. Kolme tunni pärast pöördus minu poole esimene inimene, kes tungivalt vajas oma nutitelefoni – see on tänapäeva tegelikkus, millega peab arvestama. Nad on selle vidinaga seotud nagu nabanööriga. Kui ütlesin praktikumi alguses, et nüüd hakkame mängima, olid kõik väga skeptilised, aga õhtu saabudes olid kõik tüdrukud õnnelikud, et on olemas selline tore uus mäng nagu kummikeks. Ja tulemas on veel korvpall, võrkpall jm toredad mängud.

 

Nero Urke: Kui suur on praegu GITISe lavastajate kursusele vastuvõtt, kui suur on konkurss ühele kohale ja kuidas on nii, et just Leedu saadab GITISesse inimesi?

Tšumatšenko: Riigieelarvelisele kohale võetakse igal aastal GITISesse vastu vaid neli kuni kuus lavastajat. Kõik need on Venemaa kodanikud. Kui on tegemist SRÜ riikidega, siis käib arveldamine kultuuriministeeriumide kaudu. Näiteks kui keegi tuleb Kasahstanist, siis ta ei konkureeri Venemaalt pärit õppuritega, vaid tal on juba koht olemas ning ta ise ei pea oma taskust midagi maksma. Kõigist muudest riikidest pärit õppurid maksavad ise. Õppemaks on 8000 eurot aastas. Nagu ikka, võetakse meeleldi nii palju õppureid kui võimalik, peaasi, et nad suudavad maksta.

Konkreetse õppekoha saamine sõltub sellest, kas üks või teine õppejõud nõustub seda üliõpilast juhendama – seega peab olema selle õppejõuga isiklik kontakt. Õppejõudu, näiteks mind, ei saa ükski instants keelata tasulist üliõpilast vastu võtmast. Kui õppuril on finantseering olemas ja ta suudab tõestada, et on mõtlev inimene ning tõesti soovib lavastajaks õppida, siis tasulistele kohtadele mingit erilist konkurssi ei ole. Konkursiga sõelutakse välja need, kes tõesti sellele erialale ei sobi. Režii erialal tuleb sisseastumiskatsetele tavaliselt umbes 20 inimest, kellest 10 on veidrikud, mõni ka suisa vaimselt haige – näiteks veetis keegi eelmise õhtu Tarkovskiga või tahab lavastada „Hamletit” saunas jne.

Lõpuks jääb viiele kohale kandideerima kümme inimest. Siis tuleb juba aru saada, kellel neist viiest on tõeline soov õppida ja kes on õpetusele ka vastuvõtlik. Näitlejaks pürgijate, eriti naisnäitlejate puhul, on konkurss muidugi palju tihedam: 300 soovija hulgast võetakse vastu vaid kolm kandidaati. Parimad kandidaadid on need, kes on juba eelnevalt midagi lavastanud, kellel on see kogemus, olgu kas või harrastusteatris. Kui kandidaadil on videoülesvõte lavastusest või kas või programm, siis see annab mingi ettekujutuse tulevase lavastaja potentsiaalsest võimekusest. Oleme mitmele inimesele soovitanud kõigepealt kodus midagi lavastada ja siis uuesti tulla. Ühesõnaga: süsteem on lihtne ja sirgjooneline.

 

Kristiina Reidolv: Kas tasuline kõrgharidus on GITISes hariduse taset ka devalveerinud?

Tšumatšenko: Kõikides teistes kõrgharidust andvates õppeasutustes on see probleem tajutav, kuid mitte GITISes. Põhjus on väga lihtne: tasuline õpe ei mõjuta kuidagi näiteks minu kui õppejõu rahakoti paksust. Iga tasulise üliõpilase kohta laekub õppejõu arvele kümme rubla kuus – kolme õppuri eest dollar kuus.

Olin just hiljuti Taiwanis sealseid tudengid harimas ning sain tunda, mis on tõeline kuulsus ja au, sest pidin viima meistriklassi läbi staadionil. Mul oli korraga 1200 õpilast, tundsin ennast nagu popstaar. See oli Taipei linna teatriinstituut. Kui küsisin, kui palju on selles instituudis kokku üliõpilasi, sain vastuseks, et 27 000. Nali naljaks, kuid rohkemat kui 20 üliõpilast juhendada pole võimalik, rohkem auditooriumi lihtsalt ei mahu.

Toon välja veel ühe erinevuse. Igas õppeasutuses on korruptsiooni ilminguid, kuid mitte GITISes. Õppejõu seisukohast pole vahet, kas ta õpetab tasulist või riigieelarvelist üliõpilast. Ent tasuliste õppuritega seostub ka üks väga ebameeldiv aspekt. Sa valid mingi õppuri oma kursusele, panustad palju tema väljaõppesse, kuid poole õppe pealt saab tal raha otsa ning siis pead hakkama kavaldama ja kõverteid otsima, et su õpilane saaks jätkata. Režiiosakonnas on see probleem eriti valulik. Režiikateedri endine juhataja Pjotr Fomenko lahkus ametist tasuliste üliõpilaste tõttu. Ta võttis vastu tasulise üliõpilase, kelles ta nägi olevat potentsiaali ja kes näitas eksamitel alati parimaid töid. Kahe aasta pärast aga selgus, et need tööd olid teinud hoopis tema kursusekaaslased, kellele ta oli selle eest maksnud. Maailmanimega lavastaja Fomenko otsustas seepeale ametist lahkuda.

Inga Koppel: Kas Leeduga on teatriõppe vallas praegu mingid riikidevahelised lepingud?

Tšumatšenko: Leedu-Vene kultuurikontaktide hüvanguks on palju teinud nõukogude ja leedu filminäitleja Regimantas Adomaitis, kellel olid head suhted meie kultuuriministeeriumiga, ning tänu  sellele, et leidus ärimehi, kes olid Venemaast huvitatud ja kellel olid Vene firmadega sidemed, on meil need kontaktid alles. Seega, üliõpilased ise ei maksnud, kuid Vene ja Leedu firmadel olid oma kokkulepped. Selle skeemi põhjal toimub juba 20 aastat leedulaste koolitamine GITISes. Kokkuvõttes, kõik käib siiski isiklike suhete kaudu.

Külli Reinumägi: Eestis on probleem, et valmistatakse ette hulk noori näitlejaid, kellele tegelikult tulevikus tööd ei jätku. Kuidas läheb GITISe lõpetajatel?

Tšumatšenko: Saja kilomeetri raadiuses Moskvast on tohutu näitlejakohtade põud, aga kui tulete GITISe diplomiga näiteks Novosibirskisse, siis võetakse teid avasüli vastu. Moskvas on aga konkurents väga tihe.

Mihhail Tšumatšenko

* Sündinud 1960. aastal, 1989 lõpetas GITISe režissuuriteaduskonna lavastajana.

* 1988–1992 oli ta Nõukogude Armee teatri lavastaja, 1990–1993 töötas Kesktelevisioonis ja oli ühiskondlik-poliitilise saate „Vaatepunkt” üks režissööridest.

* Aastatel 2006–2008 oli Tšumatšenko Tallinna Vene teatri kunstiline juht. Praegu on ta GITISes režissuurikateedri õppejõud (õpetab näitlejameisterlikkust Leonid Heifetsi meistriklassis) ning Harrastusteatrite Ülemaailmse Ühenduse Venemaa allorganisatsiooni asepresident.

* Ta on läbi viinud näitlejameisterlikkuse ja režissuuri meistriklasse Venemaal, Eestis, Lätis, Brasiilias ja Prantsusmaal, teinud üle 40 lavastuse Moskvas, Surgutis, Odessas, Tallinnas, Viljandis jpt linnades. Praegu ootab kinnitamist otsus, millega Tšumatšenko määratakse Praha Vene teatri peanäitejuhiks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht