108 lavastust, 700 näitlejatööd

Jaak Allik, sõnalavastuste žürii esimees

36 nominendi hulka sattumine on suur tunnustus, aga natuke ka õnnelik juhus.  Teatriliit ootab igal aastal kõigilt teatritelt nende ettepanekuid aastaauhindade nominentide osas. Mõned aastad tagasi saatis Lembit Peterson vastuseks kurva kirja, kus ta keeldus kandidaate esitamast, sest tema  teada polnud žürii liikmed (ühe erandiga) aasta jooksul Theatrumi etendusi külastanud. Tänavune žürii otsus polnud kindlasti mitte reaktsioon sellele kirjale, küll on tema „protest” pannud viimasel paaril aastal žüriid hoopiski „tihedamalt” tööle. Oleme peaaegu saavutanud seisu, et igat sõnalavastust on näinud vähemasti kaks žürii liiget – tulemuseks on sõiduraha suur ülekulu, otsustuskohana nii teatriliidule kui kultuurkapitalile. 

Sel aastal oli meie vaatluse all 108 lavastust kokku umbkaudu 700 näitlejatööga. Tahan rõhutada, et nende hulgast 36 nominendi (5 lavastajat ja 21 näitlejat) hulka sattumine on kindlasti suur tunnustus, aga julgen siiski öelda, et natuke ka õnnelik juhus. Selleks (nagu lõpuks ka auhinna saamiseks) peab pälvima teatriliidu juhatuse koostatud eri põlvkondi ja erinevat teatrimõistmist esindava žürii poolthäälte enamuse (seitsmest  žüriiliikmest vähemasti neli häält). Meist igaühe nominentide ja auhindade rida erineks kindlasti kollektiivsest otsusest. Nii julgen tunnistada, et vähemasti kahe auhinna osas ei pääsenud mind sel aastal kõige enam rõõmustanud / vapustanud näitlejatöö(d) isegi nominentide nimekirja. Kindlasti ei saa auhindade jagunemise alusel anda hinnangut ühe või teise teatri tegevusele. Seda peegeldab kas või fakt, et praegu  väga tugeval kunstilisel tasemel ja kümnete suurepäraste näitlejatöödega Eesti Draamateatrile seekord preemiaid ei jagunud. Samad sõnad käivad ka eelmiste aastate favoriitide Tallinna Linnateatri ja teatri NO99 kohta. See aga ei tähenda sugugi, et auhindu jagatakse põhimõttel „keskmised koju tulevad”. Iga seekordne laureaat väärib täit tunnustust, osutan lihtsalt sellele, et kunstis pole absoluutset mõõtskaalat (õnneks) olemas. 

Seekordsete auhindade puhul hakkab mõistagi silma, et kolm neist läks Theatrumile. Päris kindlasti polnud meie žürii kuidagi eriliselt huvitatud just Theatrumi esiletõstmisest – lihtsalt lõpphääletustel langesid „kuulid” just nii ja Marius Petersoni preemia peaosa eest „Linnas” polnud vähimalgi määral seotud tema õdede auhindamisega mängu eest „Maarja kuulutamises”. Küll aga on rõõm tunnistada, et just „Maarja  kuulutamist” kui lavastust hindas žürii täiesti üksmeelselt, „Linna” osas olid lahkarvamused märgatavamad. „Maarja kuulutamises” võlus meid Lembit Petersoni uhke ja võimas väljakutse kõige ümbritseva (ka teatri) kommertsialiseerumisele ja, kui soovite, ka sekulariseerumisele. Julgus millessegi tõsiselt süveneda ja millegi pühadust kuulutada väärib sügavat austust. Lisaks auhinnatuile tahan tervikelamuse saavutamises kindlasti  esile tõsta ka Andrus Koorti ja Pille Jänese kunstnikutööd ning Tõnu Õnnepalu suurepärast tõlget. Piret Laurimaa võitis seekord kõrvalosa auhinna täpselt sama trumbiga, millega eelmisel aastal naispeaosa preemia. Selleks on tema imetlusväärne ümberkehastusvõime – tuli ju sel aastal nagu eelmiselgi talle auhind just kahe äärmiselt erineva rollisoorituse eest (nüüd koguni samas lavastuses). Rain  Simmul teadvustas küllalt suure kollektiivse teatrikogemusega žüriile, et „Romeos ja Julias” on selline huvitav tegelaskuju nagu sinjoor Capuletti. Kirjutasin juba seda lavastust arvustades, kuidas hakkasin etendust vaadates üha enam ootama, et Simmul taas lavale tuleks. Kunstnikuauhinda Liisi Eelmale andes möönsime, et lavastuse „Mis juhtus pärast seda, kui Nora …” ruumikasutus, kujundus, kostüümid ja meeldejääv grimm  moodustasid ühise ja võimsa terviku, mis ei unune vist aastategagi. Žürii eriauhinnaga tahtsime esile tõsta möödunud teatriaasta üht olulist eripära – harrastus- ja profinäitlejate ühistegevuses sündinud suveprojekte, millest Ain Saviaugu poolt (nii autori kui lavastajana) loodud „Rasputin” ehk kõige hämmastavamaks ja väljakutsuvamaks osutus.

Ja lõpuks – nii lohutuseks kui järelemõtlemiseks: nagu eelmiselgi aastal ilmnes ka nüüd tendents, et paljudki näitlejanominatsioonid ja auhinnad langesid just nendele lavastustele, mis ka lavastajatöödena esile kerkisid. Mis tõestab uuesti, et teatritöö on kollektiivne kunst. Aga loomulikult on ka erandeid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht