Võim ja sugu. Feministlikus linnas on ruumi hapratele kehadele

PIRET KARRO

Tallinnas on tavaline, et kõnniteid pikivad lambipostid, liiklusmärgid või puud. Kui seal lapsevankriga jalutada või ratastoolis sõita, peab liikleja pidevalt lahendama küsimust, kuidas üldse edasi liikuda – kas põigata autoteele? Ka teetööd on üldjuhul korraldatud nii, et jalakäija peab seiklema üle tolmuse kiviklibu ja igal sammul nuputama, kuidas tema teekond on täpselt ette nähtud. Ratastoolis liikleja võib teetöödest mööda saamisest vaid unistada. Vahel on see keskkond lausa vaenulik hapra keha vastu, mida ei ümbritse auto kaitsev kest.1

Miks peaks vaatama liiklust võimu ja soo vaatepunktist? Jalakäijate ja ühistranspordi kasutajate seas on keskmiselt rohkem naisi kui mehi. Samuti on naiste trajektoorid mitmekesisemad, kuna vastavalt standardsele kodutööde jaotusele lähevad mehed hommikul tööle ja tulevad õhtul koju, naised aga on päeva jooksul viinud ka lapsed lasteaeda või kooli, käinud poes, toonud riided keemilisest puhastusest jne. Küllap on need mustrid muutumas. See tähendab aga, et kui linnaruum pole turvaline, seab see naised veel haavatavamasse seisukorda kui muidu. Võimujooned saavad selgemaks, kui vaatleme neid ka teistel vektoritel: piiratud liikumisvõimega inimesed on näiteks Tallinnas avalikest ruumidest ja ühiskonnaelust suuresti ära lõigatud, kuna neil lihtsalt pole võimalik kohale tulla.

Mark Raidpere. Tallinn 2002. Värvifoto, 2002. Eesti Kunstimuuseum

EKM

Meie kõigi kehad on haprad. Miks aga on meie linnaruum nii vaenulik inimkeha vastu? Bussi- ja rongipeatustes lõõskab päike, mööda teed rullivad tolmutornaadod, bussid sõidavad teeületajatele kanda, rääkimata hukkunud jalgratturitest ja alati süü jalakäija kaela veeretamisest.2 Tallinna linnaplaneerijad on aastakümneid kõrvale jätnud jalakäijad, ratastoolis liiklejad, lapsevankrid, vanad inimesed, kes tahaksid vahel varjus jalga puhata. Minu silmis on siin seos meil valitseva matšokultuuriga, kus isiklik auto on kohustuslik mehelikkuse, aga ka jõukuse, n-ö õige elu marker. Kui auto omamist ei seostataks „õigeks meheks“ olemisega, poleks ka linnu nende järgi kujundatud. Nüüd aga on selle tendentsi tulemusel otsustavatel kohtadel mehed, kes liiklevad ainult isikliku autoga ja teevad otsuseid vaid sellest vaatepunktist. Autojõmmid kujundavad linnaruumi ainult autojõmmidele, jättes kõik teised meetrilaiusele teepervele autodevoo tolmu kätte. Küsimus on muu hulgas ka selles, kas kõigile inimestele on tagatud väärikas elu.

Asjade soolise nurga alt analüüsimise eesmärk ei ole näpuga näidata, et ühes või teises on süüdi mehed või naised. Ajendiks on hoopis mõtestada, mil moel on kindlad viisid, kuidas me mehelikkust ja naiselikkust näeme ja taasloome, läbi põimunud teiste ühiskonnaelu valdkondadega. Autoga sõitu nähakse „meheks olemise“ olulise osana, nagu ka näiteks lihasöömist. Sellel on tagajärjed: meeste tarbimisharjumused toodavad rohkem süsinikuheidet kui naiste omad,3 mõjutades nii tugevamini kliimamuutusi. Ent neid ei mõjuta ainult üksikisikute käitumine, vaid kogu meie ühiskonna ja majanduse ülesehitus. Patriarhaalsete võimusuhete tõttu on mehed eesotsas tööstusharudes, mis on suurimad eluskeskkonna ruunajad: fossiilkütuste tootmine, auto-, sõja-, metsatööstus jpm.4 Ka infotehnoloogia, krüptorahade äri (mille ainus käegakatsutav osa on süsinikuühendite mass, mida serverid emiteerivad) ja näiteks miljardäride viimane hobi, võidusõit kosmosesse. Peale selle, et mehed on peamised kasusaajad, nähakse neid, meie ökosüsteemidele väga kurnavaid valdkondi, mehelikult uhkete tegevustena. Nii tekib nõiaring, kus teatud sooline tüpaaž taastoodab ressursside ebavõrdsust.

Autode arvu kahandamise esimene eesmärk on inimkehale mõnusam linnaruum ja selle eesmärk omakorda on inimtekkeliste kliimamuutuste leevendamine. Et sinna jõuda, peame muu hulgas ümber hindama selle, mida väärtustame mehelikkusena. Soolisus on pidevas muutumises – piisab vaid vaadata mõnda Louis XVI portreed, et seda mõista.

Feministlikust seisukohast tuleks linnaplaneerimisel silmas pidada, et avalik ruum oleks ligipääsetav igasuguse võimekusega kehadele – et kõnniteedel saaks läbivalt liikuda ratastooli ja lapsevankriga, et oleks piisavalt pinke-puhkekohti ja puhtaid avalikke WCsid ning et linnatänav oleks turvaline ka öösel pärast pidu koju jalutavale tüdrukule. Kliimamuutusi silmas pidades ei saa ilmselt enam kaua eirata asjaolu, et autokasutust tuleb linnas piirata ja selle asemele rajada läbimõeldud jalgratta­taristu. Õnneks Euroopas seda tehakse – ootan pikisilmi, et ka Eesti järele jõuaks. Mu isiklik lemmiklinn oleks selline, kus on palju looduslikult mitmekesiseid parke, võsa, rohelust, mere- või jõekaldaid, vaikust ja varju, kus jalutada, istuda, ameleda ja uneleda.

1 Loe nt Peeter Kormašov, Arhitekt Johan Tali: kahe kümnendi jooksul muutuvad autod linnades erandiks. – Eesti Päevaleht 29. VI 2021; https://epl.delfi.ee/artikkel/93864655/arhitekt-johan-tali-kahe-kumnendi-jooksul-muutuvad-autod-linnades-erandiks

2 Vaata Tallinna linnaruumi kitsaskohti ja võimalikke paremaid lahendusi: https://www.instagram.com/mitte_tallinn/

3 Rootsi uuringus vaadeldi üksi elavate meeste ja naiste harjumusi, sh bensiinitarbimist, lihasöömist jne. Audrey Nakagawa, Men’s Consumer Habits Cause More Climate Emissions Than Women’s, Study Finds. – EcoWatch 21. VII 2021; https://www.ecowatch.com/men-higher-climate-emissions-2653883542.html

4 Marion Pajumets, Kas ökoloogiline maskuliinsus päästaks planeedi? – Feministeerium 29. IX 2020; https://feministeerium.ee/kas-okoloogiline-maskuliinsus-paastaks-planeedi/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht