Udmurdi kevadpühad

Udmurtide maailmavaate järgi algab koos selle rituaali täitmisega uus aasta.

NIKOLAI ANISIMOV

Udmurdi kevadpühi kutsutakse erinevate nimetustega: bõdzhõm nunal, mis tähendab ’suur päev’, veliktem, sama tähendusega, aga venekeelse tüvega; vösjas’konnal ’palvuse päev’, akaška, ’adra(püha)’ turgi keeltes, paska venekeelsest pasha, paasa. Need hõlmavad keerulist rituaalide ja kommete kooslust. Tänapäeval langeb püha kokku õigeusu lihavõtetega. Udmurtide traditsioonilise maailmavaate järgi algab koos selle rituaali täitmisega uus aasta. Igal udmurdi etnograafilisel grupil on oma eripära, kuid siinkohal piirdub ülevaade lõunaudmurtide ja Kama-taguste udmurtide traditsioonidega.

Rituaal tipneb pühapäeval, millele eelneval nädalal on kodu pühadeks pestud ja kaunistatud. Kristlastest udmurdid tähistavad nädal enne ülestõusmispühi palmipuudepüha, mida udmurdid nimetavad pajupühaks. Sel päeval asendatakse vanad pajuoksad uutega. Vanad jäetakse loomade ja kodulindude karjalaskmise tarbeks nõndaviisi nende juurdekasvu eest hoolitsedes ja kaetamise eest kaitstes.

Õhtul enne suurt neljapäeva, mida nimetatakse kulem poton uj ehk surnute käimise öö, toimub puhastamisrituaal. Rahva arusaamade järgi imbuvad vaimud teistpoolsusest ööl vastu suurt neljapäeva elavate maailma ning surnud ja nõiad hakkavad omavolitsema. Selleks et kaitsta elavate ruumi kurjade vaimude eest, topitakse nii elumajadel kui ka majandushoonetel akna- ja uksepiida piludesse kadaka- või pihlakaoksi ning pereliikmeid ja loomi puhastatakse kadakaokste suitsuga. Tatarstani udmurdi külas Varkled-Bodjas peetakse sel päeval poiste initsiatsiooniriitust, nii nagu ka kurjade vaimude äraajamise rituaali Šajtan ul’l’an e „Šajtani äraajamine“.

Laupäeval tuleb kohustuslikus korras käia saunas. Õhtul kaetakse laud valge või heleda linaga ning sinna jäetakse ööseks taldrik värvitud munadega, eraldi küpsetatud leivapäts, soola, pits koduviina – kõik selleks, et püha vastu võtta jõukuse ja külluse sümbolitega.

Pühapäev on tähtsaim päev, siis ei tohi tööd teha. Arvati, et isegi päike tõuseb sel päeval „mängides ja rõõmustades“. Kristlastest udmurtide seas asendatakse eelmise aasta kolm värvitud muna, mis olid seisnud ikoonide juures, uutega. Vanad munad visatakse jõkke palvega ära viia kõik mured ja haigused. Kui sel hommikul nähakse aknast esimesena meest, toob aasta õnne, kui naist, siis mitte väga. Samuti on hea märk see, kui esimesena astub majja mees.

Varahommikust alates valmistasid perenaised rituaalseid toite. Hommikul palvetas peremees õues pannkookidega, näoga lõuna või ida poole. Sel päeval pidi igaüks selga panema midagi uut, olgu särgi, sokid, kleidi või püksid.

Kama-tagustel udmurtidel panevad vanemad varahommikul lastele aknalauale uued rõivad koos kommide ja mänguasjadega. Lastele öeldakse, et neid kingitusi tõi töd’ tuš(-o) babaj e valge habemega taat ehk peajumal Inmar, kes tuleb oma redeliga taevast alla.

Päeva esimesel poolel käivad lapsed külaelanikel külas. Kristlastest udmurtide juures ütlevad nad sisse astudes kas udmurdi või vene keeles: „Kristus on üles tõusnud!“ Pererahvas vastab „Tõesti, ta on üles tõusnud!“ või tänab ja kingib värvitud mune ja komme.

Pärast lähevad lapsed küla kõrgemale kohale mängima, veeretades mune mäest alla. Kõige kärmemad löövad muna katki sõbra laubal, nii algab naljaga tagaajamine, et vastata samaga.

Selle püha tähtis osa on rituaalne külaskäik isapoolsete sugulaste juurde, vös’nerge vetlon. Kõik panevad selga oma ilusaimad riided ja ehted. Külaskäigul on oma järjekord. Esmalt minnakse jõge pidi ülesvoolu, nagu tõustaks ülemise maailma jumalate juurde, kuna just ülesvoolu jääval alal asuvad palvuste pühapaigad. Seejärel palvetatakse üheskoos kodus ja antakse pidusöök, külalised kingivad kõigile värvitud mune, lastele ka komme. Laudaistumise ajal lauldakse rituaalset laulu, bõdzhõm nunal gur e suure päeva viisi või vös’nerge gur e rituaalse külaskäigu viisi. Laul räägib päeva tähendusest, kutsub üles elama rahus, palub Jumalalt hüvesid ja rahulikku elu. Varkled-Bodja külas peavad ristimata udmurdid samal päeval ka tüdrukute initsiatsiooniriituse ning kogu küla akaška palvuse.

Varem tähistati akaška’t ehk adrapüha järgmisel päeval. Poisid võistlesid hobustega võiduajamisel, käisid külas ringi, mõnikord astusid isegi hobuse seljas majja sisse ja siis pakuti nii hobusele kui ka ratsamehele koduviina ja pannkooke. Vanema põlvkonna esindajad käisid üksteise juures külas, istusid laua taga ja laulsid sellele pühale pühendatud laulu, adrapüha viisi akaška gur. Selline rituaal tähistas uue aastaaja algust, kevade tulekut.

Kama-tagustel udmurtidel tuli kolm-neli päeva pärast „suurt päeva“ kevadsanditamine ošorok, mis kuulus samuti rituaalse nädala pidustuste hulka. Vanemad naised panid räbaldunud rõivad selga, pöörasid mantlid ümber, määrisid näo tahmaga. Nad hoidsid käes keppi ja sidunud vöö külge porgandi ja peedi imiteerisid sellega meessuguorganeid. Kujutades hobuseid, hüpeldes ning i-ho-hoo! hüüdes ajasid nad noormehi taga ja surudes kepi või porgandiga tõukasid nad pikali. Teele kukkunud mehi püüdsid nad lahti riietada, mängides vägistamist. Samal ajal laulsid nad roppe laule ja kirjeldasid eksplitsiitselt, mis on nende tegevuse eesmärk. Kidõs vijatis’kom, kidõs! – puistame seemned laiali! (sõna-sõnalt: paneme seemned voolama).* Uskumuse kohaselt aeti selle rituaaliga ära kuri ja haigused ning soodustati viljakust ja taimekasvu. Ošorok’i küll enam ei etendata, kuid vanem põlvkond mäletab neid kombeid.

Tänapäeval on paljud rituaalid ja kombed hääbunud, mõningaid katkeid esitatakse lihtsustatud kujul, kuid eriline suhtumine sellesse päeva on säilinud.

Tõlkinud Eva Toulouze

Nikolai Anisimov on Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna teadur.

Eva Toulouze on Tartu ülikooli etnoloogia teadur, Pariisi Ida Keelte ja Kultuuride Instituudi (INALCO ehk Institut National des Langues et Civilisations Orientales) professor.

Artikkel on seotud Eesti Kirjandusmuuseumi uurimisprojektiga EKM 8-2/20/3 („Folkloori narratiivsed ja uskumuslikud aspektid“), selle valmimist toetas Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus, TK 145).

* Татьяна Владыкина, Удмуртский фольклорный миротекст: образ, символ, ритуал: монография. УИИЯЛ УдмФИЦ УрО РАН. Ижевск, Издательство МонПоражён 2018.

Татьяна Миннияхметова, Календарные обряды закамских удмуртов: Монография. Ижевск, УИИЯЛ УрО РАН 2000.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht