Tuttava linna tuled – Tasa sõuad, Sauele jõuad

VEIKO MÄRKA

Kui peaksin oma pikaaegsest kodulinnast raamatu kirjutama, paneksin pealkirjaks „Unustatud Saue“, sest Saue on kõige lootusetumalt kaduma läinud ajalooga linn Eestis. Isegi Narvaga ei saa võrrelda.

Saue naba, süda ja aju oli jaamahoone. Peterburi-Tallinna-Paldiski raudtee valmimisega 1870. aastal algas uus ajajärk. Jaamast sai liikluse, majanduse ning suhtluse keskus. Viiekümnendail, pärast äärmiselt ebapopulaarset kolhooside loomist, sõideti Ääsmäelt (kaheksa kuni kümme kilomeetrit) ja kaugemaltki hommikuti karjakaupa jalgratastega Saue jaama, jäeti rattad sinna ning sõideti rongiga Tallinna tööle. Jaama kaudu käis postikorraldus, paljude talude postkastid asusidki jaamas. Mõned aastad tagasi hoone lammutati ning kunagisest elu keskpaigast pole säilinud ainsatki mälestust.

Muidugi on Sauel ka uhke mõisa­hoone, kuid see pole minu ajal kunagi olnud kohaliku elu keskus. Välja arvatud vahest viiekümnendatel, kui seal asus masina-traktorijaam. Pealegi on mõis praegu erakätes ja piiratud läbipääsmatu võrkaiaga, s.t linnamiljöö seisukohalt sama kadunud kui jaam.

Maad on Sauel viletsad: mitte niivõrd savised, nagu nimi lubab, vaid lausa rähk ja paas. Ometi ei mäleta ma vanavanemate juttudest, et siin oleks vaeselt elatud. Tallinnas saadi talutoodangust kiiresti ja soodsalt lahti.

Saue oli ilmselt kõige tüüpilisem Eesti magala.

Merle Karro-Kalberg

Saue arhitektuur on eklektiline. Eramajade rajooni tuum rajati kuuekümnendatel. Selleaegset maitset peegeldavad kõrged viilkatused ning neile vastanduvad peaaegu või päris lamedad. Mõlemate alt piiluvad sageli kelmikad illuminaatori kujuga aknad. Kahekorruseliste majade vahel on rohkesti ühekorruselisi. Hilisemad eramajad eristuvad selle poolest, et on tublisti suuremad, mistõttu krundile mahub vähem haljastust ja linnaruum tundub palju kokkusurutum.

Paneelikaid hakati ehitama seitsme­kümnendatel. Need ei erine millegi poolest tuhandetest teistest üle Eesti. Üks sümpaatne omadus neil ometi on: nende ehitamine ei kahjustanud asumi miljööväärtust. Kogu see tänaseks üpris laialdaseks kasvanud linnaosa rajati tühermaale, kus tõenäoliselt asusid kunagi mõisa põllu- ja karjamaad.

Kõige eredamad mälestused Sauest on mul aastatest 1972–1983, kui käisin koolis. Üldse mitte Sauel, vaid Keilas. Sauel sel ajal kooli polnudki, lõviosa noortest õppis Hiiul või mujal Tallinnas. Keilaga võrreldes polnud Sauel peaaegu midagi: ei kirikut, kultuurimaja, kino, raamatukogu, sööklat ega restorani. Isegi ühtegi bussipeatust polnud, sest ükski bussiliin siia ei ulatunud. Ometi oli tegu rahvaarvult suure ja pidevalt kasvava asumiga: 1979. aasta rahvaloenduse järgi elas seal ligi 3300 elanikku. Vähe sellest: keset Sauet, era- ja kortermajade vahel, kus oleks pidanud olema alevi keskus või tuumik, laius tühermaa. Ja laius kuni viimaste aastateni.

Saue oli ilmselt kõige tüüpilisem Eesti magala. Meenub Enn Karu aforism „Tasa sõuad, Sauele jõuad“. Kuna elanikud rahuldasid oma kultuurilisi, meelelahutuslikke ja veel ekstreemsemaid ambitsioone mujal – ja rahuldavad suures osas tänapäevani –, on Saue alati jätnud unise, pidetu ja ähmase mulje.

Üks kummaline eripära avaldus Sauel 1970ndatel ja hiljem veel. Kui muudes Põhja-Eesti linnades ja alevites venekeelsete migrantide arv pidevalt või lausa hüppeliselt kasvas, siis Sauel hoopis vähenes. Põhjus oli lihtne: hakati lammutama kahte rida barakke raudteele kõige lähema, Kuuseheki tänava ääres. Seal elasid ainult venelased, kes koliti ümber Tallinna mugavustega korteritesse. Natuke oli sellest lammutamisest kahju, sest tänav moodustas nii välimuse kui ka elanike poolest eksootilise oaasi. Nii pole Venemaa ridakülad ja siniseks värvitud aknaraamid tekitanud minus hiljem mitte võõrastust, vaid nostalgiat.

Saue tänavanimed on üks inimmõistuse kummalisemaid saavutusi: Kivipõllu, Kivikangru, Nurgakivi, Puidu, Laastu, Viida, Lati, Laua, Tammetõru, Tammesalu, Tammepargi, Tammelehe … Põhjus on lihtne: kuna Saue alev allus administratiivselt kuni 1993. aastani Tallinnale, ei tohtinud siin olla samanimelisi tänavaid kui Tallinnas. Kuuseheki on peaaegu ainus loogiline nimi, sest selle ja raudtee vahel on tõesti vana katkendlik kuusehekk, ajast aega tuntud napsisõprade paradiisina ehk Kuuse kõrtsina. Teistpidi väljapaistev on Töö puiestee. Nimelt polnud Sauel Andropovi või Tšernenko ajal ühtegi ideoloogilise nimega tänavat. See viga parandati, ehkki tegu pole mingi puiesteega ning väljapaistvalt agarat töötegemist pole ma seal ka täheldanud. Hilisemast ajast pärinevad Kohvi ja Kakao tänav, mis saanud nime Pauligi Eesti harutehase järgi.

Saue inimestest sain üksikasjalikuma ja objektiivsema ettekujutuse aastail 1990–1994, kui seal postiljon olin. Juhtus see, mis ikka: seni ilmetuna, ühetaolisena tundunud ja anonüümne inimhulk muutus indiviidideks. Kes kogus marke, kellel sai poeg kohtukutseid, kes tellis Akadeemiat, kes Järva Teatajat, kellel oli kirjasõber USAs, kellel jooksis naine kodust ära, kellel mees. Ainult kuri koer oli peaaegu igaühel. Leidus huvitavaid inimesi, kellest mul varem aimugi polnud. Näiteks Aleksander Illi, 1936. aasta Berliini olümpiamängudest osa võtnud Eesti korvpallimeeskonna kapten. Või tuntud majandusteadlase ja poliitiku Valve Kirsipuu ema, kellele mul oli au just tema sajandal sünnipäeval pension viia. Ka luurestaar Hermann Simm pidi sel ajal juba Sauel elama, aga kuna tema tähetund seisis veel ees, ei pööranud ma talle tähelepanu. Kuna Saue elanike arv pidevalt kasvab, on prominentide arv vahepeal kindlasti suurenenud.

Tänapäeva Saue pole kaugeltki see, mis veel kaheksakümnendatel. Siis oli alev igast küljest piiratud põllumajanduslike kõlvikute ja looduslike kooslustega. Nüüd ulatub Laagrist Pärnu maantee ääri mööda kulgev ladude ja kaubakeskuste rida Saue piirini, mis on omakorda Pärnu maanteeni välja nihkunud. Valglinnastumine on iga ilmakaare suunas tekitanud uusi tihedalt täis ehitatud kinnistuid ja üksikuid elumaju, nii et Saue kunagisest piirist annavad aimu üksnes linnasildid. Saue uhkus, tammik, ei lähe enam sujuvalt üle muuks rohealaks, vaid on igast küljest hoonetega ümbritsetud vang.

Sauelaste kohta võib öelda: külalislahked nad ei ole, seltsima ei kipu, naeratus jääb pükste tagataskusse, kuid pahatahtlikkust, kadedust, närvilisust kohtab siin samuti vähe. Harju keskmine. Ahjaa, üks paremus Sauel Keila ees siiski oli ja on. Saue saksakeelne nimi Friedrichshof kõlab palju uhkemalt kui naeruväärne Kegel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht