Tuttava linna tuled – Mustvee pole koht, kust vajatakse päästmist

Peipsi pealinna tulemine on kui naasmine vaiksesse maagilisse realismi, kus kõik on võimalik, kui vaid olla valmis ja osata näha väikeste asjade võlu.

DEIVI TUPPITS

2000. aastate keskel, kui Orkut veel elas ning selle kaudu kirjade saatmine ja tutvumine oli moes, küsiti mult tihti, kust ma pärit olen ja mida seal teen. Ühe sellise kirjavahetuse käigus sain vastuse, mis on mul siiani meeles ning millele vastuväiteid olen leidnud kõik need aastad: „Mustvee?! Ma tulen ja päästan su sealt pommiaugust ära!“. Aga mina ei vajanud päästmist ja Mustvee on kõike muud kui pommiauk.

Siin on võimas veesilm, Peipsi järv, mille teine kallas rannal seistes ei paista ning mida nii eestlased kui ka välismaalased kutsuvad tihtipeale mereks. Järv on linna kroon, sihtpunkt nii kaugemalt tulijatele kaeda kui ka kohalikele imetleda. Selle ääres korraldatakse ranna­pidusid, mis meelitavad rahva kokku, et järveveelt peegelduva lõkketule kumas saata mööda valgeid suveöid.

Mäletan selgelt jaaniõhtuid ja Mustvee linna päevi, mida perega külastasime. Juba allameetrisena vihtusin järveäärses suveaias Tarmo Pihlapi saatel ennastunustavalt omaette tantsu ja jäin igatsema järgmist suvepidu. Aeg oli siis nii pikk ja suved kestsid kaua. Hea mitu nädalat sai pärast jaanipäeva järves niisama sulistamas käidud, enne kui järveäärsele promenaadile püstitati telgid ja müügiletid, tiirles karussell ning isa käest võis lunida peopäevaburksi. Töötas küll ka kohalik burksiputka, aga sealne kümme krooni maksev burger polnud pooltki nii eriline kui linnapäeva 15-kroonine burks, mida ainult korra aastas võis lubada. Õhtul oli aga suveaia valgete sirelite vahel tantsulka ja rahvast palju koos. Hiljem kuulus suveaed lammutati, sinna kerkis rist ja tänava äärde infotahvel, kus kirjas, et siin asub kunagise õigeusu kiriku ja surnuaia mälestusmärk.

Kirikuid on Mustvees omajagu: XX sajandi algul olevat neid olnud seitse, nüüd on tegutsevaid kogudusi ja kirikuhooneid viis – suurim hulk kirikuid per capita Euroopas. Olen ikka seda fakti oma tuttavatele nii Eestis kui ka väljaspool esitlenud ning võimaluse korral teinud truult ka pühakoja juurde tutvustava tuuri. Sõbralikult kõrvuti mööda jõekallast kõrguvad EELK Mustvee kiriku, Betaania baptistikoguduse palvela, Mustvee Halastuse ja Püha Kolmainsuse ühisusu kiriku, MPEÕK Püha Imetegija Nikolause kiriku ning Mustvee vanausuliste palvela tornid ja kuplid.

Betaania koguduse hoone on neist kõige uuem ja modernsem. Kunagi asus sellel kohal vana kinomaja, kus olid küll kõvad toolid, ent isa käekõrval oli põnev käia suurelt ekraanilt Sojuzmultfilmi toodangut vaatamas. Nüüd näidatakse filme sealt vaevu saja meetri kaugusel kultuurimajas, mille küljele taastati ka kunagine suveaia laulukaar ja tantsuplats. Elu on koondunud kultuurimaja ümber.

Kultuurimaja lavalt on saanud alguse minu tee nii mõnelegi lauluvõistlusele ning draamaringiga liitudes sai tehtud esimesed sammud teatrivallas. Teatrikirjandust polnud vaja kaugelt otsida: luule, näidendid ja draamaraamatud ootasid kultuurimaja teises otsas raamatukogus. Kõik käigud ja koridorid olid juba väikesest peale tuttavad, sest pinginaabri ja parima lapsepõlvesõbranna ema töötas raamatukoguhoidjana. Küll ja veel sai end pisikese plikana seal sukkpükste väel mööda libedaid kivitreppe alla libistatud. Aga raamatukogus oli põnev, riiulitelt levis kutsuv paberi- ja elutarkuse lõhn. Kui kodune Miki-Hiire koomiks sai suviti vana riidetelgi niiskes hämaruses viiendat korda läbi loetud, käisin ikka raamatukogust endale uusi koomikseid toomas, kuni julgesin võtta juba kogukamaid teoseid. „Toomas Nipernaadit“ ma sealt ei võtnud, nii et seda sain alles hulga hiljem teada, et jagan oma sünnilinna Katariina Jeega.

Aga minu lapsepõlvelemmik oli ikkagi „Meisterdetektiiv Blomkvist“. Sellest innustatuna algatasime pinginaabriga uurimiste ja salajaste kirjade liidu (miski linnas ei tohtinud jääda saladuseks!), uurisime leitud paberitükke ja otsisime peidetud varandusi. Enamasti oli tegemist küll kellegi unustatud kolaga, aga meil oli põnev. Tegime endile salajased postkastid, kuhu toimetasime teineteisele kirju ja olulisi juhtnööre ning pimedatel sügisõhtutel saatsime akendest tuledega vilgutades signaale – meie majade aknad paistsid üle jõe ära.

Tihti sai õhtuid mööda saadetud rattaga sõites. Mustvees oli palju kutsuvaid paiku: vana leivatehas (kus pidi kummitama), metsaveerele viiv Benito Agirre tänav, kus võis vahel näha metsloomi kalpsamas, Leinava Neitsi kuju ja 260 sõduri ühishaud, XIII sajandi Saksa ristisõdijate ordukivi, mis üle saja aasta tagasi jõest välja tõmmati ja nüüd kultuurikeskuse pargis külitab, Kalevipoja lingukivi järveveerel, Havi baar, mis asus kunagise kitsarööpmelise raudtee jaamahoones, ja Raudtee tänav üleüldse – kunagi käisid siin rongid. Ema rääkis ikka, kuidas vanaema Mustvee-Sonda liinil sõitnud. Raudtee lõpetas tegevuse 1968. aastal, ammu enne minu sündi, kuid lood ja mingi paeluv romantika on jäänud.

Mustvee meelitab nii Peipsi kaldale jäänud inimesi kui ka mujalt tulnuid lisaks rääbisele, kurkidele ja sibulatele ka väikelinna vaikse elurikkusega, kultuuriliste põimumiste ning maaliliste muuli- ja sadamavaadetega, mille taustal käib elu oma tasast rada. Siin kohtuvad eri ajastud, keeled ja lood, on oldud Rootsi, Poola ja Vene võimu all, võõrustatud Konstantin Pätsi, ja nüüd kantakse Peipsi pealinna tiitlit. Sõdu on näinud nii need tänavad kui ka turbamusta jõe kaldad, pomme on tunda saanud nii postimaja, eluhooned kui ka sillad ja sadam, ent Mustvee on ja jääb alati palju rohkemaks kui pommiauk. Siia tulemine on sama kui naasmine vaiksesse maagilisse realismi, kus kõik on võimalik, kui vaid olla valmis ning osata näha väikeste asjade võlu. See pole koht, kust vajatakse päästmist, vaid kuhu oodatakse pääsemist.

Peipsi järv on Mustvee kroon, sihtpunkt nii kaugemalt tulijatele kaeda kui ka kohalikele imetleda.

Karola Kaugema