Tuttava linna tuled – Ärimees müüb uhket kodu

Võru on suur linn. Rahulik, kui see on see, mida sa otsid. Igav, kui see pole see, mida sa otsid.

ANNA-LIISA UNT

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

„Võru koristuspäeval leiti Valgevene viisa ja pildialbum“. „Rannavalvur päästis purjuspäi Tamula järve hüpanud mehe“. „Metsapealinn Võru lõi vanale alleele sae selga“. Kui öelda mitte-eestlasele, et ma elan Tartus, on see vestluskaaslasele enamasti arusaadav. Fakt, et olen pärit Võrust, vajab lisaselgitust. Piirdun enamasti sellega, et „see on seal all“.

Võrru on raske niisama sattuda, ta ei jää tee peale nagu Tõrva või Türi; sealtkaudu ei saa nagu kusagile. Seetõttu on ta igaühe omamütoloogias kaootiline segu mälu- ja telepiltidest ning pikantsetest juhtkirjadest. Kindlasti on seal suured lehmalaudad ja paneelelamud ja poe taga jalg üle põlve istuvad elukunstnikud, liiga kõhnad või liiga ülekaalulised noored tüdrukud lükkavad titekäru, soe õhk seisab või on natuke kärbseid täis, siin-seal lõõtspillid. Kõik toimub kusagil järve ääres. Kõik on ühekorraga õige ja vale.

Võru on Katariina II aegne utoopia: selle algne regulaarse tänavavõrgustikuga süda rajati 1785. aastal generaalplaani järgi peaaegu tühjale kohale. Seda vanimat osa hoiab ja tähistab täna üsna ulatuslik vanalinna muinsuskaitseala, millel on kulla väärtus. Madalad punaste, rikkalikult liigendatud kivikatuste ja laia fassaadilaudisega vanabalti elamud on sellises koguses ja terviklikkuses täiesti unikaalne vaatamisväärsus. Väikesed kohaliku lihtrahva hooned on kvartalites segiläbi uhkemate ja puitpitsilisemate majadega, mille n-ö külmad toad renditi puhkehooajal suvitajatele välja. Alati tagasi lõigatud pärnadega tänavad suunavad kas otse alla randa või kulgevad kaldaga risti ja viivad su trepina üles kirikuplatsile tagasi. Ma ei oska soovitada ühtegi kohalikku asutust, monumenti või seiklusparki rohkem kui linnas lihtsalt haake visates ringi lonkimist. Kuna linlaste majandusliku järjega on läbi aja olnud nagu on, pole neid hooneid remondiga enamasti väga ära suudetud rikkuda, kõik on pigem ripakil, aga algupärane.

Peatänavate maaliliste fassaadide taha ehitati nõukogude ajal tänava­joonest umbes 30– 50meetrise tagasiastega seeria ebaproportsionaalselt suuri korrusmaju, mis mõjuvad vandenõuna. Kas vanad majad olid mõeldud lammutamiseks? Mida nii laiade tänavatega ette kavatseti võtta? Marssimine? Tankid? Lennuväli? Sõjaväeosast otse Tartu ja Tallinna peale? Hea, kui ei tea.

Võru on Katariina II aegne utoopia ja vanalinnal on kulla väärtus. Väikesed lihtrahva hooned on kvartalites segiläbi uhkemate ja puitpitsilisemate majadega.

Kadi Mõttus

Ükskõik, kas vana ja väike või uus ja suur, häid kaltsukaid jagub iga­sugustesse majadesse. Nende võrgustik sõlmib kokku hämarad nurgatagused, esinduslike vitriinakendega äripinnad, pimedad keldrid ja madalad pööningud. Nad ilmuvad üleöö ja on järgmisel hetkel kadunud nagu poleks kunagi eksisteerinud. Alguses, üheksakümnendatel, oli kaltsukaskäik pigem julgetele: kalts oli lavatsitel kuhjatud kergelt lehka­vatesse mäekõrgustesse virnadesse või maetud sügavatesse konteinerimõõdus kastidesse, kuhu tuli vööst saadik sisse viskuda. Nüüd on nad rohkem kaupluste moodi, aga majast majja luusides sa lihtsalt ei tea, kas uks on lõunapausi tõttu suletud või ongi kõik.

Linna endaga on sama. Iseseisvuse saabumine eeldas kõiges julgust; alustati imelike äridega, tänavatele tekkisid uued lõhnad ja uued suhtumised. Nüüd on kõik normaalne, natuke uinuv ja liiga ohutu.

Iseseisvus saabus nii riigile kui mulle endale üheaegselt. Kui käisin kolmandas klassis, kolisime vanalinna veevärgi ja kanalisatsioonita puumajast linna äärele vastvalminud nn Tartu maja tüüpi paneelikasse. Kui klassiõdede vanemates paneelkodudes oli elutoas parkett, siis meie oma valmimise ajaks oli nõukogude süsteem endal juba vaiba jalgade alt ära tõmmanud ja sisustus oli pigem barakilik: uksed ja seinakapid olid paljast saepuruplaadist, see oli ka tubade põrandakate; köögis ja esikus oli linoleum. Vannitoa ja tualeti viimistluseks oli konstruktiivne betoonpaneel ise: see moodustas nii seinad, põrandad kui laed; seinad olid vist lihtsalt kollaseks värvitud. Käisin iga päev pärast tunde kusagil ringis või trennis, liikusin omapäi jalgsi või bussiga; vanemaks saades logelesime sõpradega pärast päevaprogrammi niisama ööni linna peal. Sõime päevalilleseemneid, käisime täis­kasvanu nägu tehes pubis ja klubis (oskasin meisterlikult ühte sissepääsupiletit võltsida). Olin vanematega kokku leppinud, et öösel üksi jalgsi ei liigu ja see oligi õudne, aga kodunt saadud takso­raha kulus muude oluliste asjade, näiteks piljardi ja kassettide peale. Liputajad liikusid õnneks ainult päevasel ajal.

Seda ööajas liikumise magusat, aga halvavat hirmu pole nüüd enam võimalik tunda, vähemalt Võrus ja Tartus kindlasti mitte. Öö on tossike, eriti väikelinna öö, ja tõtt-öelda kõik muud asjad ka. Uus aeg on väiksemad linnad väga ontlikuks silunud: pole ei narkareid ega jõukat allilma, sest kellegi tagant pole midagi varastada. Kõik on su enda keskmises koduses mõõdus. Rahulik, kui see on see, mida sa otsid. Igav, kui see pole see, mida sa otsid.

Aga ma käin seal ikka, mul on seal oma kohad ja asjad. Käin juuksuris ja hamba­arsti juures, sest olen alati käinud – nad teavad, mida ja kuidas peab tegema – ja see on odav. Käin ujumas ja kartuleid võtmas ja kodustel sünnipäevadel ja surnu­aial. Võru on väga suur linn. Kui tõmmata talle äärest ääreni ring ümber, on ta sama suur kui Tartu – ühest otsast teise umbes 7 kilomeetrit. Linna taga, kujuteldamatult pika jalutuskäigu kaugusel (aga linnapiiride suhtes pea kesklinnas) asub raudteejaam, mille kaudu ei saa kuhugi sõita. Peaks nagu olema lihtsam tulla kui lahkuda.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht