Rüiutatud asjad

URMAS LÜÜS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Siinne mõttejada sündis õhtustel jalutus­käikudel Amsterdamis, mil päevased elamused nüüdiskunsti näitustelt ja vestlused Gerrit Rietveldi akadeemia tudengitega settima hakkasid, kuuldu-nähtu esimesi kokku hakkavaid üldistuseklimpe kultuurisupis moodustasid. Kui üldiselt tunnistatakse kunsti norme, vaikivaid leppeid ja tabusid kompivat loomust, mis arendab ühiskonna võimet nähtut uues valguses ja vormis mõista, ei jää ühegi sagedasema näituste väisaja eest varjule tõik, et purjetatakse ikka kunsti suundumusi pidi.

Inimliku kohalolu näljas on täidetud poeriiulid käsitööõlledega, -leibadega, -limonaadidega, -jogurtitega, -vinnutatud veiseliha ampsudega jne. Uusmaterjalistlik lainetus heitis käsitööoskuste mooditulekuga esimese aakrikuna vabakunstikaldale keraamika. Järgnesid klaas ja tekstiil. Praegu on maastiku vallutanud rüiutehnika, mida ühismeedia vahendusel ka taftingu nimetuse all teatakse.

Mäletan, kui Youtube’is juhuesitusega (aga algoritmidele pole miski juhuslik) mulle esimest korda ühe popi käsitöö-suunamudija rüiuvaiba tegemise õpetust soovitati. Ohoo, üliäge, tahaks ise ka proovida. Tundus imelihtne. Neile, kes nõukogude tarbekunstitraumast rikkumata, meeldetuletuseks, et rüiuks nimetatakse sõlmtehnikas vaiba punumist, kus läbi jämedakoelise kanga torgitakse spetsiaalse nõela või rüiupüssiga aasadena rippuma jäävaid lõngu, mis pärast eri pikkustega narmasteks nuditakse. Kohustuslik element iga (vana)vanaema elutoa seinal.

Nüüdiskunstis on rüiuvaipadele sageli antud eri materjalidest karkasside abil ruumi tungiv skulpturaalne vorm. Amsterdami jõudnud, tuli mul enne Rietveldi akadeemiasse loengule minekut paar tundi aega parajaks teha ja põikasin sisse teele jäävasse Stedelijku muuseumi, kus nägin suurt, tervet ruumi hõlvanud rippuvate paanidega rüiuskulptuuri. Järgmisel päeval külastasin galeriis W139 helikunstifestivali „Sonic Acts“, kust leidsin eest kolm põrandale laotatud rüiu­vaibasaarekest, mille mustrit laest projitseeritud videomapping’uga oli animatsioonina edasi arendatud. Kolmandal päeval seadsin sammud Rademakersi galeriisse, kus keskendutakse naiskunstnike ja disainerite loomingule ega tulnud üllatusena, kui leidsin eest igat sorti rüiusid ja vaippunutisi, sest tekstiili kasutamine skulptuuris on aastakümneid tihedalt seotud feministlike seisukohavõttudega. Sealt suundusin SBK galeriisse kaema Hollandi kunstiakadeemiate lõputööde valiknäitust. Rüiud põrandal, seintel ja suure pesana, kuhu võis pugeda täielikku rüiuelamust nautima. Nädala jooksul ei sattunud ma ühelegi nüüdiskunsti grupiväljapanekule, kus poleks näidatud rüiusid. Läbi oli torgitud maalilõuendeid või palistatud pilte amööbselt vohavatesse rüiuraamidesse. Rüiud rippusid laest, katsid mööblit, ronisid samblikuna seintel. Akadeemias üliõpilastega rääkides leidsin rüiuentusiastlikumaid ja ka -vaenulikumaid tegijaid.

Marian Geneti rüiupatjadega rüiulesila „Armastuse kosk“ („Waterfall of Love“) SBK Kunstuitleen & Galerie näitusel „SBK Sprouts Young Talents 2022“.

Urmas Lüüs

Kui keraamika hakkas uudisväärtust minetama (kuigi trendidest endiselt kõige elujõulisem), saabusid teise lainega randa klaas ja tekstiil. Klaasipuhumine väga laialdaselt kanda ei kinnitanud, kuid tekstiili eri vormid võeti kiiresti omaks. Esmalt prooviti kangakudumist, mida olemuselt võiks nimetada siiski lõimimiseks ja punumiseks, sest skulptuursed mängud, mida tekstiilikunstnikud kootud kvaliteedi kõrval Nõukogude aja lõpu poole laialdaselt katsetasid, meenutades näiteks Veevi Pajupuu, Ilme-Anu Neemre või Leesi Ermi loomingut, on nüüdiskunstis ennekõike leidnud rakendust visuaalse efektina. Nüüd on kord rüiu käes rambivalguses särada ja pakkuda vabakunstnikele materjalikunstnike väljatöötatud tööriistakasti oma mõtete säädimiseks.

Kuhu edasi? Uurisin tudengitelt, mis on Rietveldis popid tehnoloogiad, millega seniseid praktikaid laiendada proovitakse. Ühe suundumusena nähti CNC-freesimist, ehk kolmemõõtmelisena arvutis modelleeritud või reaalse eseme failiks skaneeritud kujutise masin­opereeritava tööpingiga välja­lõikamist. Samuti kogub menu žakaarkudumine, kus lõngade arvule vastava värvi­ampluaaga töödeldud foto kootakse masinjuhtimisel gobeläänilaadseks pildiks ning katsetatakse ka keerukamate eelprogrammeeritavate masintikanditega. Kuigi digikäsitöö on juba kogu kümnendi kanda kinnitanud, on see alles nüüd postinterneti maania vaibudes kunstnike seas laiatarbeteadvustusse jõudmas.

Mis aga kõiki neid võimalusi ühendab? Miks ei võetud klaasipuhumist samasuguse hooga omaks kui tööd savi ja lõngadega? Ei saa öelda, et eelistatakse vähese tööajakuluga tehnikaid. Isegi rüiupüssiga täristades võtab mastaapsete teoste teostamine tehniliselt terve igaviku aega. Paljudel käivad stuudios odavtööjõuna praktikandid mätsimas, punumas ja rüiutamas. Suurnäituse eel võivad liituda kümned päkapikuvabriku abikäed. Kui vaadata keraamika­maaniat vormilise poole pealt, võttis tuure alla just vabakäeline amööbsete kujude savist modelleerimine, kuid treirattal sümmeetriliste, palju vilumust nõudvate, esemete modelleerimine jäi tarbekunstnike pärusmaaks. Sama üldistust saab laiendada ka teistele valdkondadele. Metalli puhul leiab suure hulga rauast hõlpsalt keevisega kokku suristatud ja lamellkettaga siiruviiruliseks lihvitud taieseid, kuid mitte sügavat materjalitunnetust nõudvat käsigraveeringut või emailmaali. Tekstiili puhul katsetatakse punutiste ja pseudomakrameega, kuid mitte Tiina Puhkani laadis kootud gobeläänidega, sest sellise taseme saavutamine võtab päevade asemel aastaid järjepidevat panustamist. Klaasist puhutud teoste valmimiseks on vaja kas aastaid harjutada või väärika tasu eest töö elukutselistelt puhujatelt tellida. Vilumuseta saab puhuda vahvaid mulle, kuid selleks et lisaks hingeõhu survele materjal ka mõtte survele vastavalt kuju võtma hakkaks, on vaja ahju ees üks keskmine järvetäis higi maha tilgutada. Küll aga olen märganud galeriides üha rohkem tinaribadega ühendatud vitraaži, mille algteadmiste omandamine seisab paari Youtube’i video kaugusel.

Sedasi võime üldistades öelda, et nüüdiskunstis levivad tehnikad, mille teostamine on küll töömahukas, kuid mille omandamine käib võrdlemisi vähese vaevaga. Kui ateljees on vaja abikäed käiku lasta, tuleb neile anda töö, millest juba esimesest päevast jõud üle hakkab käima või muidu nad lihtsalt parasiteerivad kunstniku kulul endale pühendatud tähelepanu tagasi teenimata. Nii et tudengid, kes tahavad uue suundumusega nüüdiskunsti galeriides pioneerid olla, käige disainiteaduskonnas materjalikesksed erialad läbi ja uurige meistrite käest, kui palju ühe või teise võtte esmane käppa saamine aega võtab, ja andke aga hagu. Valiku Amsterdamis artikli kirjutamise ajal nähtud vabakunsti teenistusse suunatud võtetest koondasin Instagrami kontole byurmaslyys.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht