Komi animismi agendid

Loomad võivad näha vaime, keda inimesed ei näe, ja neid vaimude eest kaitsta. Inimesed ei saa jumalate ja vaimudega suhtlemisel loomadele ligilähedalegi.

ART LEETE

Kui kuulan komi jahimehi, siis keskenduvad nad jutustades justkui ainult küttimise ainelisele küljele. Kõneldakse sellest, milliste liigutustega karu- või naaritsapüünis üles seada, kuidas hiilida ligi metsisele, kuidas teder paljakäsi oksalt napsata või maadluses metsiku põhjapõdraga peale jääda – jutuks on ainult konkreetsed nipid, midagi vaimset kuulda ei ole.

Kõnelused karuga

Ühe jahiretke hommikul saatis komi sõber mind päevapikkusele jahirajale laanepüülõkse kontrollima. Pärast lõunat taipasin, et karu oli kogu hommiku mu jälgedes kõndinud. Püssi mul polnud (meil oli kahe peale üks püss ja sel päeval oli sõber selle endale jätnud; alati juhtus nii, et kelle käes oli püss, see ei näinud kogu päeva jooksul ühtegi lindu ega looma, teine kohtas neid aga kogu aeg), seega pidin oma südame rahustuseks karule püünise üles seadma. Vähemalt sain talle kuidagi märku anda, et ta pole oodatud jahirajale minu töö vilju korjama (mina panen püünise, laanepüü satub sisse ja karu korjab ta ära).

Jahirajal oli karusilmus juba olemas. Sättisin selle puude vahele rägastikku üles. Lisaks torkasin selle varjamiseks ja selleks, et karu ei saaks püünisest kogemata mööda minna, sinna takistuseks veel oksi ja kuivanud puid juurde. Viimane nipp oli see, et pidin ise silmusest läbi ronima, et anda loomale innustavat eeskuju. Karu on rammusam kui mina, seega oli võimalik, et mina pääsen silmusest läbi, tema aga mitte.

Variant, et karu tõesti püünisesse ronib, oli siiski ebatõenäoline. Aga kui loomal on mõistus peas, peab karu aru saama, et ta ei ole inimese rajale oodatud. Parajasti ei käinud ka karujahi hooaeg, seega oli vaja metsaisandat heidutada, demonstreerides inimmõistuse ületamatut jõudu, mille abil võib kokku panna igasuguseid vigureid, mis karu elu kibedaks teevad. Karu pidi taipama, et laanepüüde varastamisel on oma hind.

Seda, mida karu mõtleb ja kuidas talle sõnumeid saata, ei mõelnud ma ise välja. Jahimees oli mulle eelnevalt seda kõike selgitanud. Komi sõber eeldas, et karul võib meie tegevuse vastu ebaterve huvi tekkida ja siis on lõks meie jahiõiguste argument.

Selline arusaam suhtlemisest karuga eeldab animistlikku tausta. Komid on pidanud karu peajumala Jeni pojaks, kes elas ennevanasti taevas. Kui karu maa peale elama asus, röövis ta komi naise ning hakkas temaga oma koopas elama. Kõik karud on nende järeltulijad.1 Seega on karud poolenisti jumalad ja poolenisti inimesed. Tänapäeval keegi sellest ei kõnele, aga ebalev suhtumine karusse kui mitte lihtsalt looma on jahimeeste seas säilinud.

Natuke läbi arutades on ilmne, et küttimine põhineb eeskätt mitte käelistel oskustel, vaid animistliku maailmapildi tundmisel. Jahipidamise nipid on sekundaarsed, tulenedes kõige elusa hingeelu loogika ning eluliste huvide ärakasutamisest.

Veevaim on söödav

See tarkus aitab hoiduda ka suurematest eksimustest. Näiteks eristab veevaimu tavalisest haugist see, et vaim ujub jões päris haugi loogikat ümber pöörates – saba vastuvoolu. Seda teades oskavad komid hoiduda vaimu kallale minekust. Oma jutu järgi on komid mõnikord ka veevaime püüdnud ning äragi söönud ja sellest pole juhtunud midagi halba (ehkki etnograafide andmete järgi on jumalate karistused sellistel puhkudel karmid).

Komi kalamehed nii muidugi ei kõnele. Nad lihtsalt meenutavad neid kinnipüütud erilisi hauge, kes peale ebatavalise käitumise näevad ka imelikud välja (seljauim nagu haikalal, lõuad nii laiad, et võivad haarata mehe pea). On ilmne, et selline haug saab olla ainult veevaim. Oportunism on samuti animistlik väärtus. Kui komi kütt siiski kahtlustab, et vee all ujuv elav kala on vaim, tuleb üritada haug ikkagi kinni püüda. Jumalate seadus on selline, et kui jahimees loobub üritamast, kaotab ta õnne. Ja nagu elu näitab (vastupidiselt etnograafide kehtestatud animistlikule kaanonile), karistatakse veevaimu püüdmise eest harva. Loomad, linnud ja kalad annavad end ise küttidele. Seega pole võimatu, et ka veevaimu püüdmine ei olegi nii halb mõte.

Meelega keegi veevaimu ei püüa. Aga kui on vähegi võimalik, et tegu on ikkagi tavalise haugiga, siis ei tohi teda vette jätta. Tõenäoline on seegi, et kala imelik välimus ilmneb alles siis, kui ta on veest välja tõmmatud.

Aineline või animistlik

Etnograafid on juba ammu maadelnud kõige oleva kategoriseerimisel loomade probleemiga. Meil on olnud kange himu käsitleda loomi esemena, aga otse öelduna tunduks see kuidagi veider. Seetõttu püütakse loomade probleemi kajastada möödaminnes. Näiteks annab komi etnograafia klassik Vera Belitser oma põhjapanevas monograafias2 27 leheküljel ülevaate komi jahindusest, millest põhiosa pühendab ta lõksutüüpide detailsele kirjeldamisele. Samas möönab Belitser nelja lausega, et kõige efektiivsemad jahiriistad on hoopis püss ja koer:

„Jahti peeti siberi laika tõugu koertega, niinimetatud sürja laikaga. Tänapäeval omandab püssi ja koeraga jahipidamine üha suurema tähtsuse. See küttimisviis on muutumas juhtivaks. Sel moel kütitakse tänapäeval oravaid, nugiseid, ilveseid, naaritsaid, mets- ja veelinde.“3

Etnograafilise loogika kohaselt on loomad elus aine, mida inimesed kasutavad. Ent ebamugavus siiski jääb. Tundub imelik sortida koeri sarnaselt viisiga, nagu liigitatakse tüpoloogiliselt püüniseid. Seega on loomad siiski pisut erinevad asjadest.

Animistliku loogika kohaselt on loomad ainult natuke teistmoodi kui jumalad ja vaimud. Nad võivad olla jumalate sugulased, nagu näiteks karu on. Loomad võivad näha vaime, keda inimesed ei näe, ja neid vaimude rünnakute eest kaitsta, nagu nelja silmaga penid (njol sinma pon) teevad. Inimesed ei saa jumalate ja vaimudega suhtlemisel loomadele ligilähedalegi. Loomad on animismi agendid, ühenduslülid meie ja muude olendite vahel.

1 Ю. Г. Рочев, Коми йöзкостса важ висьтъяс – Коми легенды и предания. Сыктывкар, Коми книжное издательство, 1984, lk 153–155.

2 В. Н. Белицер, Очерки по этнографии народов коми ХIХ – начало ХХ в. Труды Института Этнографии, новая серия, 1958 том ХLV. Москва, Издательство Академии Наук СССР.

3 Samas, lk 85.

Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht