Infolikud asjad

URMAS LÜÜS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Olen varem vaadelnud tarbekunstniku ja materjali suhet paaristantsuna. Peetakse kahekõnet, mida nimetaksin materjali kaudu mõtlemiseks. Sellisel juhul muutub klaas, tekstiilikiud või raud teeviidastikuks, millele kunstnik intuitsiooni ajel järgneb. Kuid raua ja sepa või savi ja keraamiku suhe pole kunagi monogaamne. Kahevahelisele intiimsusele lisanduvad tööriistad, kemikaalid, abivahendid. Keraamilises avatud suhtes hullavad sängis veel kõikvõimalikud glasuurid, mille segamine ja katsetamine moodustab laboratoorse nõiaköögi. Treiratas ja vabakäevormimine on kaks täiesti erinevat teeviidastikku, mille puhul protsess suunab kunstnikke vastassuunda vormiloogikaradadele. Iga tööriist nagu spaatel, kipsvorm, klohmimise puitliist, lõiketerad, torupress või 3D-printer jätavad savile oma sõrmejälje lisaks kunstniku omadele.

Sedasi on üheks tööriistaks ja materjaliks saanud ka informatsioon. Infot või informatiivsust on materjalikunstid ka varem kasutanud. Antiiksed figuratiivsed amforad on kui protokoomiksid vestmas lugusid jumalatest, müütidest, legendidest, ihast, vihast, unistustest ja argisusest. Savist vormitud skulptuurid vahendavad lugusid kangelastest, ajaloost või kunstniku fantaasiast. Siinjuures mõtlen infost kui glasuuri, nerikomi tehnika või puupõletusahju sarnasest elemendist. Mõtlen infost kui toor­ainest või vahendist, mida varem on kõige edukamalt kasutatud uusmeedia projektides, kus kunstniku ette valmistatud süsteemi info sisestamine annab tulemuseks näiteks signaaltulede süttimise ja kustumise rütmi, reaalajas vormuvad animatsioonid, graafikud või vastuvõtja sünteesitud helimaastikud.

Sedasi püüdis Taavi Suisalu iseehitatud antenniga kosmoseprügis ulpiva vigase satelliidi edastatavaid fotosid ja projitseeris need galeriis seinale või Timo Toots kuvas kosmosejaama juhtimispulti meenutava masinaga ID-kaardi sisestamisel ekraanidele kogu vaataja kohta internetis vabalt kättesaadava info juhilubade kategooriast ühismeedias urgitsetavate intiimsusteni. Arvuti on tööriistana ammu väljunud ekraaniliste kunstivormide nagu kübermängude, videote või veebi-interaktsioonide ainuteenistusest. Näiteks otsib digiehtekunstnik Darja Popolitova netiavarustest vabavarana ringlevaid 3D-modelleeritud ehtefaile, et neid siis omakorda edasi arendada ja moonutada. Nii tekib anonüümse algallika ja sellega sõnatusse dialoogi astuva kunstniku põnev sümbioos. Kellele kuulub autorsus? See küsimus polegi enam adekvaatne. Koostatud infokogum on puhas materjal, mis sest, et konstrueeritud kellegi teise poolt. Algfaili autori märkimine oleks nagu haamrile, hõbedale või Adobe Photoshopile kaasautorsuse andmine. Tarbekunstis on need alati vaikivad kaasautorid.

Virtuaalruumis on näha Darja Popolitova sõrmused, mida saab ka kanda, kui kunstnik need hõbedatolmu sulatamise tehnikat kasutava 3D-printeriga välja prindib.

Keha sureb, aga info temast jääb. Lõputuna näivad serveriruumid talletavad iga meie selfie ja kibeda Facebooki-kommentaari. Taaskasutus on muutunud jäätmekäitluse ja disaini baasülesandeks. Info puhul taaskasutusest palju ei räägita, sest erinevalt tühjadest õllepudelitest ja õlistest sprotikarpidest ei haise see otse meie nina all. Virtuaalmaailm on kui uus religioosne tasand, mis eksisteerib justkui meie käegakatsutavast maa­ilmast eraldi, kusagil pilves, nii nagu varem asus seal pilve peal Jumal. Praeguse energiakriisi ajal on vaid aastate küsimus, mil digijäätmekäitlusest saab sama põletav teema kui füüsiliste objektide taas­kasutamine. Darja Popolitova sõrmused on seega nagu digikaltsuka leid, mille ta AutoCADi lõigete ja kullasepatööriistade abil üles vuntsib ja ära tuunib.

On kardetud, et nende tendentside tõttu saavad tehnilised uuendused ja käsitletav info teose enda kunstilisest väärtusest olulisemaks. Kui maalikunstnik John Rand 1841. aastal värvituubi leiutas, oli see revolutsiooniline muutus. Sai värve kaasas kanda ja välitingimustes maalida. Randi leiutiseta poleks prantsuse impressionism kunagi võimalikuks saanud. Veepinna küütlev helk. Tantsu keerutavate inimeste silmi ähmastav virvarr. Läbi tuules sahisevate puulehtede helki heitva päikese poolt pargipingil istuva neiu näole langevate helendavate laikude värelus. Claude Monet’ vesiroose vaadates ei mõtle keegi John Randi loomingu peale. Paljud erialad, stiilid ja uuendused on sündinud mingi leiutise tõttu. Kõik suurepärase visuaalse fotograafilise pilditajuga kurttummad said pildikaameraga endale hääle. Analoogsüntesaator lasi oma muusikalisi potentsiaale realiseerida ka neil, kel klassikaliseks pillimänguks või interpreteerimiseks soont ei olnud. Varjatud võimed avanesid.

Infot tuleb aga tarbekunstis õppida sama meisterlikult vormima ja käsitlema kui materjale ja tööriistu, sest vastasel juhul jääb see iseväärtuslikuks. Infokülluse ajal on see odav valuuta. Kui arhitekt Isaie Bloch arhitektuuriteaduskonna kutsel kunstiakadeemiat külastas, rääkis ta oma suurimast läbikukkumisest. Turunduslikust vaatest oli Iris van Herpeniga koostöös valminud maailma esimene 3D-prinditud kleit muidugi edulugu, mis jõudis pea kõikidesse disainiajakirjadesse ja veebilehtedele. Meedia, kolleegid ja avalikkus olid sillas. Kleit läks kulu­tulena viraalseks. Tuhanded kajastused ja reprod kallasid disaineri tähelepanuga üle. Kuid Blochi pani nördima, et mitte keegi ei maininud kordagi kleidi disaini ega kontseptuaalset panust. See oli vaid „uskumatu uudis, maailma esimene 3D-prinditud kleit“!

Vanemad kolleegid on rääkinud, kuidas nad läbi raudse eesriide said ühe või teise põlatud teose, mille seejärel käsitsi kopeerisid ja jagasid. Teismelise eas jagasime samamoodi kassettidele lindistatud muusikat, mille tõttu on The Clashi „London Calling“ või Sex Pistolsi „Never Mind the Bollocks“ geneetilisse koodi salvestunud. Need ajad on jäänud nostalgia pärusmaaks. Info on meid juba ammu uputanud ja kunstniku ülesanne pole enam infot toota, vaid korrastada, organiseerida, sõeluda, puhastada, serveerida, kontekstualiseerida, aga ennekõike mõtestada.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht