Argidialektika VII. Mina ise ja asjaolud

MARGUS OTT

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Ütlesin elukaaslasele hea sõna. Kes seda tegi? Eks ikka mina. Aga teisalt oli olukord säärane, et tahtis seda sõna. Eesti keel on siin kõnekas. Ühest küljest tahan mina teha ühte ja teist, aga teisest küljest tahavad asjad ja olukorrad minult midagi: tuba tahab koristamist, laps tahab kasvatamist, põld kündmist. Asjadel ja olukordadel on ka endil mingid nõudmised, millele ma pean vastama. Asjaolud panevad mind tegutsema.

Kui lähemalt uurida, siis leiab kõikidele mu tegudele seletuse asjaoludest. Asjad võimaldavad ja kitsendavad mu tegevusi: kuidas ma saan liikuda oma korteris või linnas, kuidas asju liigutada jne. Ma ei saa minna läbi seina, vaid pean minema uksest. See kitsendab mu liikumist, aga ka võimaldab liikumise tolles kanalis. Ma ei saa kruusi vett valada ükskõik mispidi, vaid ikka suue ülespidi. Asjad juhivad mind. Ka mu enda psühhofüüsika on asjaoludest kujundatud. Minu geenid, kasvatus, sotsiaal-majanduslik taust, inimesed, kellega olen kokku puutunud. Ja kuna universumis on kõik asjad üksteisega seotud, siis põhimõtteliselt panustab kogu universum igasse minu tegevusse.

Banksy. Washing zebra. Timbuktu, 2008.

CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons

Teisalt aga on see ju minu tegu. Mina ise teen seda. Kuidas iganes ja mis tahes asjaoludel ma ka pole kujunenud selliseks, nagu ma olen, olen see mina ise. Minu geenid, ajukeemia – see olen mina. Oma lähedaste ja sõpradega suhtlen mina ise. Mu isedus ei piirdu üksnes minu ajuga, vaid ulatub üle kogu mu keha ja kiirgub sellest väljapoole. Kui ma haamerdan, siis on haamer justkui mu kehaosa. Kui manööverdan, siis ulatub mu kehataju auto gabariitideni. Aknast välja vaadates ma juba laotun maastikule, tähistaevasse, kogu universumisse.

Niimoodi me saame kaks vastuolulist kirjeldust. Ühe järgi pole mul mingit seesmust, vaid kõik on välisest kujundatud, mõjutatud, tekitatud. Teise järgi aga pole mingit välisust, ma laotun üle kogu universumi.

Samas aga käivad need ju ühe ja sama maailma, ühe ja sama isiku kohta. Asi pole nüüd selles, et neid kaht vaatepunkti kuidagi kokku sulatada – nad on ju lepitamatud, vastuolulised, nad ei püsi koos. Ometi sisaldab väliskirjeldus ju ikkagi mu endataju ning sisekirjeldus kätkeb välismaailma kirjeldust, lihtsalt lisandmärkusega „kirjeldus minu teadvuses“.

On patoloogiaid, mis seisnevad selles, et jäädakse kinni ainult ühte kirjeldusse. Kui teadlane unustab omaenda teadvuse. Või kui esoteerik unustab teaduse. Tervislik elu hoiab neid vaatepunkte vaheldumises, laseb ühel vaatepunktil teisesse üle minna. Sätib oma toitumist, füüsilist aktiivsust, intellektuaalset tegevust, inimsuhtlust, kunstivõstmist. Käib arstlikul läbivaatusel ja võtab vajaduse korral arstirohtusid. Teisisõnu, korraldab ja kujundab end välispidiselt. Aga teisest küljest lõimib kõike oma isedusse, ei jää üksnes väliste plaanide, kavatsuste, kirjelduste juurde, vaid on nendes. On sõbraga rääkimises ja on oma peavalus. Lahustub raamatut lugedes, unustab end ilu vaatlemisse. On üleni oma kehas ja maailmas.

Neid kaht vaatepunkti ei saa kokku panna. Ei saa leida üht kindlat valemit, mille järgi neid vahekorda panna – see oleks välispidine lähenemine. Aga samas ei saa ka mingit vahekorda sättimata jätta – ei saa piirduda üksnes seespidise isevooluga. Elu on alati tasakaalust väljas. Küsimus on pigem selles, et nad ikka teineteiseks üle läheksid. Et ei jääks kinni ei sisse ega välja.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht