KRISTEL VILBASTE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kristel Vilbaste

Erakogu

Kliima päästab armastus looduse vastu

Koroonakevadel hämmastas mind, kui kiiresti kogu Euroopa, sealhulgas Eesti, lukku läks. Kuidas oldi vabatahtlikult nõus end eraldama? Ilmselt oli oma osa nähtud katastrooffilmidel. Meie mõtteis kummitab aina ja aina, et maailm peabki iga natukese aja tagant kokku kukkuma, ja mida kiiremini rahvastiku arv taas kontrolli alla saadakse, seda kindlamalt õnnestub ära hoida maailma hävimine. Juba piiblis kirjutatakse katkust, üleujutusest ja sõdadest, kus vikatimees halastamatult niidab ja just praegu peaks saabuma suur katastroof, mille järel „inimene inimese jalajäljele suud annab“.

Seni on inimkonnal veel mõistust jagunud, suuri sõdu pole valla päästetud, aga loomade ja inimeste kummalised kliimaränded on alanud, jah, ja nüüd siis veel see „katk“. Pool aastat enne koroonakriisi olin palunud koolitatavatel tõsta käe, et kes on näinud maailmalõpu unenägusid. Teate küll, et juhtub suur keskkonnakatastroof ja kuhu sa siis jooksed ja mida kaasa haarad. Suurem osa tõstis käe …

Ja neil koolitustel olen küsitlust jätkanud: mida olete ise valmis ära tegema, et selline katastroof ei juhtuks – peatama metsaraied, lõpetama monoliitsed keskkonda tasakaalust välja viivad ehitised, seisma vete puhtuse eest?

Üks on selge, inimeste noomimine kõige selle eest, mida nad pole teinud, ei aita. Meil kõigil on niigi kõikehaarav süüdiolemise sündroom – lehmapuuksu äng ja sigarikoni süü.

Maailmaparandajaid tuleb kasvatada armuga ja lasta neil nuusutada lillelõhna, paitada siilipoega, pista näpud mulda koos puulapsega.

Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht