VVV:Tavaline geenius

Vaapo Vaher

Venelasele meeldib end samastada vägilasega. Juba bõliinades on see nii. Hiigelkasvu sangarite rida läbib kogu vene kultuurimälu: Ilja Muromets, Aleksander Nevski, Peeter Esimene, Ivan Poddubnõi. Ka tänapäeva jätkub neid, näiteks lamenäoline maadluskaru Aleksandr Karelin või viinalemb koloss Boriss Jeltsin. (Siinkohal ? siiras kaastunne päkapikk Volodja Putinile.) ?Vene vägilane? kannab endas suure rahva eneseteadvust, uhkust ja ka ? lohutust. Sest isegi kui ollakse külapeo kilukasvu nukker nösuninaline karmo?kamees, kelle poole eal ei sähvata sihvkasid purustavate neidude ihar pilk, jääb kidurale pillikääksutajale ometi trööst ? temagi on molekul rahvuslikust vägilaskujundist.

Nõukogude filmikunstis arendas vene vägilase müüti kirglikult Aleksandr Ptu?ko (1900 ? 1973) hiilgav loome. Ta kümmekond muinasjutu-filmi, rahvalugude või -laulude põhjal vändatud monumentaalsete massistseenide ja omas ajas vapustavate eriefektidega bataalsed lasteepopöad edestasid aastakümneid kõiksugu Harry Potterite triumfi. Ptu?ko alustas nukufilmidega, kasutades üheaegselt nii animatsiooni kui elavaid näitlejaid. Eksperimendid andsid võimsa tulemuse: 1935. aastal valmis ?Uus Gulliver?, mis oli üks esimesi täismetraa?ilisi nuku- ja näitlejatöö kombinatsioone maailmas. Mõned kriitikud on kõrgelennuliselt väitnud, et ?Uus Gulliver? vapustas kinomõtet jõulisemalt kui Eisensteini ?Soomuslaev Potjomkin?. Filmis kasutati üle 1500 nuku, nii saatis inimsuuruses Gulliveri askeldusi filmis katkematult lugematute ?liliputtide kordeballett?. Sisult oli film ideoloogilise kaldega, ihati etendada ?poliitiliselt õiget Swifti?, piprast satiiri kapitalismi pihta. Ka järgmine film paisutas nõukogulikke ideaale: Aleksei Tolstoi Buratiino-loo ekraniseeringut ?Kuldvõtmeke? (1937) tuleb lugeda tehniliselt geniaalseks tööks, aga selle finaal oli, nagu on täheldanud üks filmiloolane, skisofreeniliselt lipitsev. Tõepoolest, filmi lõpus maandub buratiinolikku nukumaailma äkki Lendav Laev, sellelt astub maha suur lihalik inimene, polaarlenduri mundris nõukogude ?vene vägilane?, kes päästab Buratiino ja ta kirju kamba ahnete kodanlike Karabasside käest.

Pärast sõda hülgas Ptu?ko nii nukud kui groteskse nõukoguliku agitatsiooni ja kohe esimene töö, Ba?ovi muinasjutu järgi vändatud ?Kivilill? (1947) tõi värvilahenduse eest Cannes?ist auhinna. Ka Kreml oli armuline, ?Kivilill? pälvis Stalini preemia, mis ideoloogiliselt neutraalse kunsti puhul üliharuldane. Veelgi edukam oli ?Sadko? (1953), mis võitis Veneetsias Hõbelõvi. Kolm aastat hiljem valminud ?Ilja Muromets? haaras kümneks aastaks enda kätte massistseenide mastaapsuse rekordi, filmis osales 110 000 inimest ja 11 000 hobust. Alles Bondart?uki ?Sõda ja rahu? põrmustas need vene kino rekordid.

Ptu?ko panoraamseid töid iseloomustab iseärane ooperlik paatos, totaalne romantism, kombineeritud võtete ja tehniliste trikkide tulevärk. Üksiknäitlejad eraldi teda suuremat ei võlunud. Sümpaatsed olid Ptu?kole monstrumid, ebardid, koletised ja gnoomid, sest nende najal sai ta realiseerida oma palavikulist fantaasiat. Mitmed praegused kinosuurused on tunnistanud Ptu?ko võimast mõju enda loomele. Coppola monteeris kunagi Ptu?ko filme ameerika turu maitsele vastavaks ja kinnitab siiani, et on vene muinasjuttudest palju õppinud. Spielberg olla mõne aasta eest vaadanud Ptu?ko filme ja haaranud ahastades peast ? selle mehe kõrval olevat ta ise vaid poisike! Sest kui venelane juba aastakümnete eest, ilma tõsiseltvõetava tehnikata ja arvutivõimalusteta tegi sedavõrd efektseid filme, siis pole nüüdsel piiramatul  kompuutriajastul uhkeldada millegagi.  

Ptu?ko ise väliselt kuigi mõjuv ei olnud, prillitatud ja lakutud seitliga justkui Mait Metsanurk. Oskas olla vaimukas, lõbus, aga kui raevu sattus, siis sõimas enamasti eksootiliselt zooloogilist terminoloogiat tarvitades. ?Piisonid! Ninasarvikud!?, röökis ta näitlejate pihta. Levan ?engelia mäletab, kuis kord ameerika filmilevitajad näitasid maestrole kärbitud ?Ilja Murometsi?, sest jänkidele vene originaal päriselt ei passinud. Juuresolijad kahvatasid, sest kohe pidi Ptu?ko vahkvihasest suust kostma: ?Piisonid!?? Ent re?issööri nägu selgis hoopis rõõmsaks, ameeriklaste poolt liigsest trikikoormast puhastatud versioon meeldis talle. Näitleja Vladimir Fjodorov kutsus Ptu?kod Peeter Esimeseks ? niisama julm, ootamatu ja nakatav. Ise ütles Ptu?ko, kui teda kiideti: ?Ei midagi erilist, olen tavaline geenius??