VVV:Pool aastat pohmelli

Vaapo Vaher

Sergei Bondartšuk oli režissöörina teadagi fundamentalist, teda tõmbas mastaap, võimsus. Ehkki sisimas igatses ta vahel teha miskit vaikset, intiimset, pehmelt inimlikku. Kord, tüdinenud ekraanisõdadest, kõneles ta kolleegidele, kuis peagi plaanib filmida midagi kammerlikku linti: “Lihtsalt kaks sõpra istuvad õdusalt, mõtisklevad…”. Juures olnud Nikita Mihhalkov aga lisas: “Ja akna tagant lõgiseb mööda tankikolonn.”

Bondartšuki lemmikžanriks oli epopöa, mille hiilgavaimaks näiteks muidugi 507 minutit kestnud ja Oscari toonud “Sõda ja rahu”. See oli film, mida võimuladvikus ammu kavatsetud ja mis pidi põrmu tallama ameeriklaste hiilgava Tolstoi ekraniseeringu. Seda Bondartšuki neli gigantset seeriat tegidki, lömastades jänkide variandi eelkõige massi ja panoraamsusega. Tõsi, filmi esiotsne menu kukkus kodumaal ähvardavalt iga seeriaga. Esimene osa kogus 1966. aastal N Liidus 58 miljonit vaimustunud vaatajat. Teist seeriat seiras 36, kolmandat üksnes 21 miljonit, neljanda vastu tundis huvi juba alla kahekümne miljoni vaataja.

Filmimine tõi kaasa ühe skandaali teise otsa, sellest sai alguse Bondartšuki ja Põrjevi eluaegne vaen, plahvatas “operaatorite mäss”, legendaarseks said kolmkümmend kaks sadistlikku duublit Tihhonoviga jne. Kõige enam õhutas klatši režissööri türanlik käitumine trupiga, ta võimukus, tülgastav ropendamine nii meeste kui naistega.

Bondartšuk ihkas edu toonud ajaloolist värvijoru jätkata, ent kõrbes kohe “Waterlooga”, ehkki oli filmi kutsunud väljamaa tähti nagu Rod Steigeri, Orson Wellesi jt. Siis läks Bondartšuk kindla peale ja väntas eepilise sangariloo Suurest Isamaasõjast “Nad võitlesid kodumaa eest”. Ehkki filmimise aegu oli vastasseisu tsensoritega, maandas pinged linatöö punalipuline plakatlik finaal. Bondartšuki nimi kõlas uhkelt nüüd nii Lääne spetsialistide kui sovetlike kõrgametnike kõrvus. Temast oli saanud “kinokindral”, nõukogude filmi äss, kel otsustamisõigust ja kärkimisluba. Ülejäänud kinorahva hulgas Bondartšuki vastu enamasti armastust ei tuntud ja kui perestroika liginedes toimus 1986. aastal kineastide V kongress, paisati äkki tribüünilt kogu sadestunud sapp, kadedus, vimm ja viha meistrile silmnäkku. Täissülitatud Bondartšuki kaitseks astus välja vaid üks persoon, Nikita Mihhalkov.

Ent möödus aastakest viis ja algas Bondartšuki üldrahvalik rehabiliteerimine. Äkki sattusid rünnaku alla hoopis režissööri kritiseerinud figuurid, neid kutsuti nüüd eesliteks, kes andnud kabjahoobi haavatud lõvile. Eriliselt tõstsid kaitsvat rämehäält šovinistlikult häälestatud ringkonnad, kes mängisid Bondartšuki kui suurslaavlase välja juudistunud kinokeskkonna vastu.

Bondartšuk ise üritas rahuldada oma ammust himu, ekraniseerida “Vaikne Don”. Aastate eest oli ta kõnelenud kavatsusest Sergei Gerassimovile, “Vaikse Doni” eelmise kuulsa kinoversiooni autorile, siis oli Gerassimov öelnud: “Lase mul enne rahus surra, Sejoža, siis vänta, kuis soovid.” Nüüd oli Gerassimov küll kääpa all, kuid Bondartšuk ei leidnud finantseerijaid. NSVL oli kokku kukkunud, uus Vene alles sigimisel, kedagi ei huvitanud nõukaaegse filmisuuruse kipsistunud ihad. Siis sirutus äkki abikäsi väljamaalt, välja ilmusid veidrad produtsendid Itaaliast. Bondartšukki haaras õhin, ta püüdis olla moodne ja kutsus Grigori Melehhovi rolli tuntust koguva Rupert Evereti. Ehkki pidi toda õpetama, kuis sihvkasid sülitada, kapsast süüa ja klaasitäit kärakat ühe liigutusega kurku heita. Toona polnud Everett veel oma homoseksuaalsust avalikustanud ja Bondartšukil polnud sest aimu. Ükskord, kui võtted hakkasid lõppema, külastas režissöör näitlejat ta Moskva korteris ja nägi, et ruum oli edevalt kaunistatud Barbie-nukkudega. Näitleja tunnistas kompleksivabalt, et nukkudega oli tegelenud tema armuke, noormees, kellega ta koos filmimisele oli sõitnud. Šokk tabas vaest punahingelist Bondartšukki kui auruhaamer — Tõelist Kasakat Grišaka Melehhovi etendas ekraanil pederast! Nüüd äkki sai talle hoobina selgeks uue, võõra ajastu saabumine ja selle pöördumatus. Jahmunud Bondartšuk heitiski hinge enne, kui “Vaikne Don” lõplikult valmis. Filmi toormaterjal seikles aga Itaalias, olles vahepeal sootuks silmapiirilt kadunud.

Everett paljastas peagi ajakirjanikele oma soodumuse ja kõneles ajalehele The Guardian hoogsa mahlakusega filmimisest Lõuna-Venes, kus külaelanikud pidasid  enesehävituslikke joominguid, surma piiril pidusid. Rupert kinnitas, et pärast Venest ärasõitu ei lahkunud pohmell temast pool aastat.