VVV: Miks tappa suurvürste?

Vaapo Vaher

   

Mõni aasta tagasi, kui kuulsin, et režissöör Karen Šahnazarov väntab filmi Boriss Savinkovi 1909. aastal valminud romaani “Kahvatu ratsanik” järgi, sigis musse silmapilk pahelisevõitu hasart. Mind on alati kiskunud vene revolutsioonilise terrorismi manu, selles on haiglast võlu, romantilist küünikat, sugestiivset sadismi, illusoorset lunastust ja veel kümmet muud emotsionaalset elementi. Lisaks teadmine, et terroristlikes ühinguis valitses siiras venna-õe suhe, üksteist armastati selle sõna puhtaimas, omakasupüüdlikemas tähenduses. Hellust, mida tundsid üksteise vastu need mõrvarid, ei hõlju ühegi kloostri võlvide all või ususektis, kus aina armastusest kõneldakse.

“Kahvatu ratsanik” kandis sajand tagasi avaldatuna küll autorinime V. Ropšin, kuid kirjutajaks oli tuntud terrorist Boriss Savinkov. Tapja ise seisis kirjanduskorüfeede Zinaida Hippiuse ja Dmitri Merežkovski patroneerimise all, Fjodor Stepun kirjutas “Kahvatu ratsaniku” kohta: “Ehkki Savinkovil ei ole määratut kirjanduslikku talenti, on ta teosed ometi loetavad mitte üksnes põnevuse, vaid ka erutusega…”. Merežkovski meelest kõneldi romaanis “terrorismi religioossest küsimusest”. Jne.

Šahnazarovi filmi nähes oli mu reaktsiooniks hämmeldus. Teades, et see polnud režissööri esimene huvi terrori vastu (enne oli ta lavastanud müstitsistliku “Tsaaritapja”, kus psühhiaatri ja Nikolai II kaksikrolli kehastas suurepäraselt Oleg Jankovski), olin oodanud ilmselt midagi samas mallis. Nüüdne lugu tundus sootuks lineaarsem. Tõsi, kinohasart ja thriller’lik tõepära olid saavutatud, küll mitte hollywoodlike standardite järgi, venelikul hingemahul oli endiselt oma koht, kuid ilmselt otsisin-ootasin filmist rohkem alltekste, metafoorikat, viitemängu.

Mulle tundub, et üks mu lemmikkriitikuid Lev Anninski oli ka veidi nõutu. Tema arvates jäi filmist püsima üksainus oluline küsimus: milleks tappa suurvürste? Et mis mõte sel on?

Esimene motiiv võiks olla ateistlik-revolutsiooniline, seega see krestomaatiline mula rahva kannatuse lõppemisest. Film “Ratsanik nimega Surm” sellele ka viitab, pursuid restoranis nautlemas jms.

Teiseks tõukuriks annaks mõelda midagi õigeusklik-moraalset, miskit Aljoša Karamazovi repertuaarist, vene religioossete filosoofiate hoovusest, kus oluliseks osiseks kannatus ja surm. Sellegi kohta leiab filmist allusioone.

Kolmanda stiimulina tuleb kõne alla muidugi armastus. Tema sekkub alati sinna, kus lõhnab surma järele. Näiteks Fanny Kaplan, kellest tšekistid ja ajaloolased Lenini haavaja tegid, ei lasknud üldse, ei saanudki tulistada, sest oli poolpime ja ilmus sündmuskohale üksnes armastusest. Ta südamehärra oli üks tegelikest esseerlikest mõrtsukatest, kes värgi organiseerisid. Armuasja on muidugi Šahnazarovigi filmis.

Neljandaks ajendiks, miks tappa suurvürste, võiks olla näiteks uus jumal nimega Dünamiit. See tähendab, et kui dünamiit juba leiutatud (kuramuse Nobel), seda valmistatakse ja tuuakse väljamaalt sisse, siis miks mitte teha ka pomme. Ent kui juba pomm, siis peab tema ka plahvatama. Ja suurvürst on ju vahva objekt.

Nojah. Filmi “Ratsanik nimega Surm” iga tegelase silmist või sooritusest võib mõnda neist põhjustest aimata. Ainult peategelase, peamõrvari silmis pole muud kui külm fataalne tühjus. Ei ühtki ajendit. Ei ateistlik-revolutsioonilist, religioosset-filosoofilist. Kõnelemata narodniklikust õe-venna õrnusest. Üksnes kalk surmaotsus.

Kunagi oli Savinkov teatanud, et terrorism on Venemaale sama vajalik kui inimesele hapnik. Ka toonased terroristid olid enesetapjad nagu praegused moslemid. Neil polnud tollal küll juhtmeid ümber kõhu, ent tapatööle mindi teadmisega, et tagasi ei tulda. Revolutsionääri elukoodeksisse oli sisse kirjutatud vältimatu hukk. Kohtus oldi solvunud, kui neile ei mõistetud surmanuhtlust. Tapalavale sammuti aga uhkelt ja õnnistatud olekus. Šahnazarovi filmis pole peamõrtsuka olekus ei solvumust ega uhkust. Õnnistatusest kõnelemata. Sealt hoovab vaid abstraktset mehaanilist tapahimu. Terrorismi traditsiooniline taust, rahvuslikud illusioonid on hajunud. Jäänud on vaid bioloogiline mõrvaiha. See, mida siiani on läbi ajaloo dekoreeritud vabadusvõitluse, püha sõja, veretasu, õiglase vastuhaku, revolutsiooni, surmamõistetuse, lahinguoperatsioonide, sangarluse, partisanisõja jm ajalooliste hilpudega. Iga sõda on terror. Ka see, mida terrorismi vastu peetakse. Terror oli, on ja jääb. Äkki on aeg lõpetada ajendite väljahaudumine.

Suurvürste võib tappa, sest see on mõnus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht