VVV:Keskpärasuse ülistus

Vaapo Vaher

 

No, öelge mulle mõni filmire?issöör, kes söandaks avalikult ja valjult tunnistada, et ta ei pürgi üleva kunsti manu, vaid jääb täie teadmisega käsitööliseks, kesiseks keskmikuks. Minule meenub vaid üks, saksa nimega venelane Vladimir Braun (1896 ? 1957). Tema deklareeris ajakirjanikele naeratades: ?Ma mõistan, et olen keskmine tegija, ning see rahuldab mind. Mu filmid meeldivad vaatajale, mul pole ühtki linatööd, mida poleks saatnud publikumenu, ja see teadmine on meeldiv?.

Tõepoolest, aus pretensioonitus tuli Braunile kasuks, aitas vältida üle jõu punnitamist, komplekse, hingetraumasid. Kriitika permanentne irin ei loksutanud teda hetkekski, sest ta adus, et vene lihtne, ent südamega kino küljes rippuv vaatajaskond oli talle tänulik.

Ent Brauni biograafias oli ka kummaline hetk, mil kriitikud olid äkki sunnitud talle üksmeelset ülistuslaulu hõiskama. See juhtus aastal 1951, kui Stalin määras Braunile ootamatult omanimelise preemia. Brauni lakeeritud, ent liigutav saaga nõukogude sangarlikest allveelaevnikest tungis öises Kremlis filme seiravale Juhile hinge. Kuid ka see ametlik kõrvust tõstmine ei istutanud Brauni peakolusse illusioonimulli iseenda geniaalsusest. Kaasaegsed on teda iseloomustanud kui moraalset, heasüdamlikku, lõbusat inimest, kes ei teinud oma lihtsakoelisi, humanistlikke, naiivse dramaatikaga riskivabu filmikesi mitte ihast meeldida võimule, vaid kes tundis end oma lapsemeelse esteetikaga maailmas õdusalt ja vabalt.

Tegelikult polnud Braun sugugi kiretu tüüp. Pealegi valdas ta spetsiifikat, milles polnud talle vastaseid ? Braunist sai nõukogude kino kõige järjekindlam marinist. Ent meri tähendab ju tunnetemöllu. Tont seda teab, kust sigines Braunisse arusaamatu armastus mere vastu. Mingeid meremehe-eeldusi tal polnud, ka tunnine kaatrisõit lõbumarsruudil Kroonlinn ? Leningrad käivitas tas piinava okserefleksi.

1923. aasta alul, kui Braun vabanes Punaarmeest, ei teadnud ta veel mõhkugi merest ega filmist. Ometi paiskas tujukas saatus ta tööle Leningradi kinostuudiosse. Oma esimese iseseisva filmi väntas ta seitse aastat hiljem. See oli skemaatiline lugu vapratest tehasetüdrukutest, kes kommunistlikust feminismist haaratuna ei vannu alla meestele ja asuvad treipingi taha. Kerge standardne asjake, ent pälvis paugupealt publikuhuvi. Vaataja haaras lennult, et see re?issöör ei taha saalisistujat lollitada montaa?inippide või keeruka sümboolikaga, vaid jutustab lihtsat lugu. Tollal kees kinotegijate seas veel võitlus ?novaatorite? ja ?arhaistide? vahel, Braun liikus siingi keskmist rada, ei innustunud modernismist ega tardunud jäigalt traditsioonidesse. Tema kinokeel oli mõõdukalt elav, tunnistas uut, kuid vältis äärmusi.

Kolmekümnendate aastate algusest pühendus ta äkki mõistatusliku otsustavusega  üksnes merele ja meremeestele. Sageli leidis ta materjali XIX sajandi merekirjaniku Konstantin Stanjukovit?i teostest. Madruseromantika, vene meresõitja mehemeel. Kogu Brauni loome tipuks kujunes ülipopulaarne lastefilm ?Maksimka? (1952), sentimentaalne seikluslugu neegripoisist, kelle vene meremehed ameerika orjapidajatest koletiste käest päästavad, ja soojast sõprusest, mis karedate merekarude ja armsa moorlasest poisikese vahel puhkeb. Filmi kunstilisi põhirelvi on liigutavus, kaastunde sünnitamine, headuse propaganda. Meri pole filmis muidugi üksnes romantiline taust, vaid kõigi sündmuste karakteerne kaasosaline. Lisaks muusika, maalilised kaadrid, Braun suutis kõik elemendid filmis tõepoolest üheks koos mühavaks tervikuks organiseerida.

Teiseks Brauni plahvatuslikuks tööks kujunes Gorki põhjal vändatud ?Malva? (1957). Braun kiindus Krimmi lõunakaldasse ja püüdis seal filmida võimalikult palju. Ka ?Malva? trupp veetis liivarannal vaimustava suve, Braun ise mustaks põlenud, lühikeste pükstega, rätik pähe seotud. Suvitajaist uudistajad vahtisid teda kui elus piraati. Filmi rosinaks kujunes lätlannast iludus Dzidra Ritenbergs, kelle mängitud Malva sai vaimustunud tähelepanu osaliseks Veneetsias, kus Ritenbergs tunnistati parimaks naisosatäitjaks, edestades Marina Vladyt, Claudia Cardinalet, Annie Girardot?d.  

Jah, Vladimir Braun oli keskpärane re?issöör. Kuid kõik oleneb kontekstist. Olla keskmik eesti hõredas kinos, see ei kaigu uhkelt. Ent tõusta keskmikuks vene filmikunstis, iseäranis ajastul, mil olid loomejõus Eisenstein, Pudovkin, Dov?enko, Kozintsev, Romm jt, siis tundub keskmikustaatus üpris ihaldusväärsena.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht